...
Kuulasin eile Vikerraadiot ja imestasin. Tegelikult ma kuulangi peamiselt Vikerraadiot, ainult siis, kui vihastan, keeran Klassikaraadio peale. Mida tuleb viimasel ajal ette küll.
Aga tagasi eilse juurde. Ma ei tea, kus olid Kaja sõbrad, kui oli Uudis+ ja vastati küsimusele, kas Kaja sobib peaministriks. Mulle sobib väga hästi, kui president on naine ja kui peaminister on naine, aga Kaja tundub liiga leebe olema. Nii et pigem ei.
Loomulikult ma ei helistanud, olgu nagu on. Isegi Klassikaraadio peale ei keeranud, kuulasin saadet edasi. Ja mõtlesin, et juhhei, kus te ometi olete, Reformierakonna valijad!!! Kus on teie toetus ja hea sõna!
See ilkumine ja mõnitamine oli masendav, kusjuures tänases Uudis+ saates keegi proua Silja helistas ja ütles sama. Et need olid tema eilse päeva 15 kõige koledamat minutit. Mis on ka üsna loogiline, sest päris raske olekski sinna kõrvale midagi sama vastikut mõelda. Ma läksin eile kähku Vikerraadio kodulehele ja hääletasin Kaja poolt, sest ma ei tahtnud nende helistajatega ühes meeskonnas olla. Silja Pärnust ei suutnud ka välja mõelda, kust tuleb selline tigedus ja kibestumine. Temapoolne ilus soovitus oli: minge parem õue ja nautige ilma.
Tänane ilm oli tõesti võrratu, lumi ja päike ja parasjagu pakast. Ma just nautima ei läinud, tassisin puid tuppa.
Aga vahepeal võtsin mõne minuti aega ja lihtsalt vaatasin.
Pildi tegin ka.
Et need hommikused minutid meeles oleks.
Aga mis poliitiline värk on selle Brüsseli kapsaga?
Täiesti poliitikavaba kraam sedapuhku. Kauplus oli mu ostutšekile löönud Brüsseli kapsas... 1.39.
Ma ütlen teile, ärge võtke poes tšekki!
Kas ma oleks tähele pannud, et mu 33 eurone arve liiga suur on?
Loogiline, et poleks märganud. Aga nüüd kripeldab hinges. Oleks ma poes vaadanud, oleks selgust nõudnud. Ja selle olematu Brüsseli kapsa Kalevi šokolaadi vastu vahetanud.
Hetkel ma nutan taga... ei, mitte saamata kapsast (mida ma mitte kunagi isegi ei ostaks) ega riisutud raha. Niuts! niuts!... šokolaadi tahaks näksida...
...