15 kevadist hetke... kolmas

 ...

Kevad 2011.

Jääpurikad... üks märk saabuvast kevadest.

Läbi köögiakna tehtud pilt, ei enne ega pärast pole selliseid kunstipäraseid näinud, pildile püüdmisest rääkimata. Kõige keerulisem oli kätte saada seda, et ikka tilgub ka.

Tilkuv jääskulptuur. 

20.03.2011

*15 kevadist hetke... 15 kevadet mu pildipangas.

...

Aja täitmine 5... kohustuslik kõndimine

 ...

Kui juba kohustuslik, siis nagu poleks seda nägu, et lemmikute hulka kuulub. See siiski kuidas võtta, nii ja naa.

Päris kindlasti oleks päevi, kus ma ninagi toast välja ei pistaks, kui poleks kohustust. Mõnikord on selleks kokkulepe kõnnikaaslasega, ei saa ju helistada ja öelda, et anna andeks, ma täna ei viitsi. Teinekord saaks muidugi ilma kaela ajada: sajab, tormab, tuiskab, on niisama libe, aga pärast on kahju, et ära jäi. 

Mõnikord lähen ahjupuid tassima, pärast seda on ok kõndima minna. Isegi kui üksi peab minema. Kõige raskem on toast välja saamine.

Ühesõnaga: kui on kohustus, siis võib see kaasa tuua võimaluse mõnusasti aega täita. Kvaliteetaeg: tunnike suhtlemist, 5000 kõnnisammu, mõned fotohetked, mõned lõpuni mõeldud või räägitud mõtted.

Paar päeva tagasi käisin üksi. Kõigepealt tegin kohustuse: jälle need mutimullahunnikud, viiks pangega peenramaale. Suurem vedu jäi ära, sest imede ime, kuhilad olid seestpoolt suht jäätunud. 

Aga kui õues, läheks ka kõnniringile, mis sest, et kõnnikaaslane ära.

Fotokas taskusse ja metsa. 

Esimesed jäätunud võtted sellel sügisel.

Jäässe jäänud pisarad ... 24.11.2021

Hülgemöla ... 24.11.2021

Ninatark... 24.11.2021

...

Ei saa öelda, et mets kõndimiseks kerge oleks olnud.

Või et see üldse enam mets oli. 

Aga aeg sai hästi täidetud. Mis peamine, et toast välja.

...

Ogaruse orden ja pagulased koridoris

...

Vana blogi lood.
Jaanuar... ajas tagasi.

Tagasi... 10 aastat.

Ogaruse orden

18.jaanuar 2006

Nüüd selline suur ordenite määramise ja jagamise aeg, teadagi, presidendi viimane valitsemise aasta ja vabariigi aastapäev saabumas.

Lubasin täna uue ordeni asutada… Ogaruse ordeni.

Esimesed kandidaadid vastsele ordenile on kolm kutti, kes tänase pakasega (-20 kraadi keset päeva) kastsid oma pead kraani all märjaks ja siis käisid testimas a)kui kiiresti juuksed õues külmuvad ja b)kui kiiresti nad suht jahedas hoones taas sulavad.

Annaks jumal homseks suuremat pakast, ehk märkavad koju magama jääda. Ja ehk pääsevad suuremate kahjustusteta.

Aga mina seisan küsimuse eest: kas peaks vanemaid ka rõõmustama.

Kõrge ordeni saamise lootusest.

Ordeni kujundas koolipoiss (15), kellele ei maitse ühepajatoit

 Teine kandidaat

18.jaanuar 2006

Tundub, et Ogaruse ordeni saamise peale läheb rebimiseks.

Ühe suitsetaja pihtimus:

 “Sa ei taha kindlasti teada, kuidas inimene lolliks läheb. Aga ma ikka räägin. Õhtul millalgi panin suitsu filtri poolt põlema. Täiega. Leegiga põles.

Aga hiljem hakkasin jälle suitsu süütama, nagu ikka: tikk põlema, põlev tikk suu juurde – aga olin unustanud suitsu suhu panemata.
Kui nina-alune soojaks läks, sain asjale pihta.
Pole ju enam normaalne?”

Purgid pagenduses

19.jaanuar 2006

Külm läks ikka päris tõsiseks, eile õhtuks langes -25 kraadini, ja kelder...

… teadagi: külm nagu keldris.

Vanasõna on kindlasti suvisel ajal paika pandud, sest talvine kelder, võta või jäta, on ikka üks suhteliselt soe paik. Nii mullegi tundus, kui tema sügavustesse sukeldusin, kuid kraadiklaas andis hoiatavalt teada, et juba nullis sealgi.

Niisiis said kõik veel alles olevad ploomikompotid ja muud purgid-värgid üles tassitud ning koridorinurka paremaid aegu ootama pandud.

Toimus evakueerimine.

Või on see hoopis emigreerumine… ja mul seal emigrandid paremaid aegu ootamas?

Purgid pagenduses.

Pagulased minu koridori nurgas.

...

Lihtsalt mustrid

...

Mulle meeldivad.

Mitte niivõrd pildid... mustrid meeldivad.

Kes neid lugeda oskab, loeb sealt välja päris mitu lugu.

Igal pildil oma jutt.

Midagi lugesin ka mina. 

Mustersõnad ja mustrilised mõtted.

Seepärast on piltidel just sellised nimed nagu on. 

Tujukas talvelind ja ründav kass

 ...

Ohtlikul piiril

 ...

Murtud lubadus

 ...

Katusepakkuja

 ...

Unejuturaamatud

 ...

Vigvamisse varjunud

 ...

Öökülmajärgne hommik metsas

...

Muda ja muu... läbi aegade

...

Alles see oli, kui meil oli lumi. Ikka nii palju lund, et iga päev oli vaja visata.

Õuepealset lagedaks.

Nüüd kõik kohad vett täis.

Ja hea veel, kui vesi, kohati on ikka lausa pori.

Ja olgu siis peale, et porine. Mõni koht pole ei lumine ega porine, mõni koht on lihtsalt jäine. Vesi peal ja kohutavalt libe.

Eestimaa talved sellised.

Aga mina pole nõus ütlema, et vanasti oli rohi rohelisem, lumi valgem ja talv rohkem talve nägu. Mina mäletan lapsepõlvest nii poriseid jõule kui ka lumeta aastavahetusi. 

Ja kuskil on pildid, kus maipühade ajal maal vanaema juures lumememme tegime.

Kuigi tegelikult oleks pidanud 1. mail olema Tallinnas ja paraadil. 

Kogunemine oli kuskil Kaarli kiriku juures, ma mõned korrad ikka käisin ka, aga enamasti ema kirjutas  hiljem päevikusse - puudus kodustel põhjustel.

Eks need olidki ju kodused põhjused, kui maal vanaema juures.

Seal oli ka porine... see tee sinna oli selline

Soonikutega.

Esimene ja teine ja kolmas soonik.

Soonikud olid need mudased kohad, kuhu autod kinni jäid ja kust autota minnes kuiva jalaga läbi ei saanud. 

Kui ikka maja juurde kostus, et auto müriseb ja kohale ei jõua, mindi vaatama. Et kas on vaja lükata. 

Kui esimene soonik, siis sealt tuli rahvas jala tulema, abi kutsuma.  

Seekord ei jõudnud auto isegi soonikuteni, jäi juba Kadaka talu juures kinni. Oma jõududega nad välja ei saanudki, kodutalust oli abivägi kohal.  Seda ma ei tea, kas kõhutunne andis märku või kergema jalaga autoline lippas need 3 km, et abi kutsuda.

 

Ma ei tea, mis aasta see võis olla. 

1968?

1969? 

1970?

Igatahes kuskil sealkandis.

Ega lähisugulastel tol ajal kellelgi autot ei olnud, masinaga käidi küll, aga siis kas oli isa töö juurest saanud või kes kust mujalt. 

Või siis kaugemad tuttavad. 

Autoga.

Seekord oli Väino.

Tema seal pidulikult, valge särk seljas.

Siis ehk oli see Eesti Raadio auto?

Peab Väino käest küsima.

Eelmisel laupäeval oli Väino sünnipäev.

Aga x aastakümmet tagasi läksin ma tema sünnipäevalt Pelgulinna sünnitusmajja. Ja sealt edasi juba kiirabiautoga Keskhaiglasse.

Lausa juubel suurel lapsel.
25ndal... üks päev peale Väino sünnipäeva.

Väino ise oli tookord päris mitu aastat noorem kui poja täna.

...

Head uut aastat!

...

Lund meil ei ole... aga maa pole enam must ka.

Talve nägu hakkab tulema, juba on 10 kraadi külma.

Lundki lubati.

Seniks aga võtame vastu aasta uue koos kõige sellega, mis tal endaga kaasa tuua on.

...

Kevadtalv

...

Selline kevad-talv meil.

Õue peal ei ole lumeraasugi.

Isegi märga maad napib.

Aga mina panin saapad jalga. 

Et ega talv siis veel otsas pole.

Ratta lükkasin välja, ikkagi kuidagi kevadine juba.

Sõitsin sõprade juurde.

Pool kilomeetrit eemal, aga neil täitsa talv alles. 

Terve õu lund täis.

Jube libe ka, peaaegu viskasin külili.

Sõbrad ise istusid trepil ja võtsid päikest.

Varbad paljad, paljastest säärtest rääkimata.

Mina seal kõrval oma soojade saabasetega.

Pikkade pükstega.

Nojah, tasakaal peab ju olema. 

Nagu füüsikas.

Paljad varbad x lumine koduõu on tasakaalus kevadine õuepealne x saapad.
Kevadtalv.

...

Aga täna võib näpistada kõiki neid, kellel rohelist seljas ei ole.

Lugupidamisest iirlaste vastu.

...

Külm kontides

...

Kütan küll juba iga päeva ahju... täpsemalt küll kahte ahju, aga ikka on külm.

Ok, soojad sokid jalga, paks kampsik ja pikad püksid. 

Juba ongi parem.

Ainult hirm, et talv alles ees.

7 kuud ahjukütmist.

Õues paistab päike.

Aga külm on ikka.

Metsa all oli juba soojem.

.
 Ja värvilisem.
...

Fotojaht: kevadine

...
Selline ta on, see meie kevad.

Eile... esmaspäeval

... ja täna, teisipäeval

...
Fotojaht
...
Reedel, 21. märtsil
Minu jääpurikad on läinud.

Lihtsalt.

Eile alles olid...
hommikul

ja õhtul.

Sellised igerikud.
...

Fotojaht: makro

...

Kuna talve pole nagu olnudki, olen püüdnud seda piskut suuremana vaadata.

Veidikene lähemalt.

 

 

 ...
Fotojaht
...

Küünlapäeva õhtu

...

 Pildil küll hommik.

Aga ka päev on juba läbi.

On küünlapäevale järgnev küünlapäeva õhtu.

Küünlaõhtu.

Paningi küünla põlema.

Üks küünal... 4 tundi põlemist.

Küünlapäeval on ajaarvamisühikuks küünal.

Äratuskellani 3 küünalt,  magamaminekuni...

Ohjah, parem panen korraga kaks põlema, või koguni kolm.

...

Küünlapäev pidi olema pudrupäev. 

Ju mu sisetunne ütles seda, sest oligi, pudruhommik oli.

Mehed pesid nõusid ja koristasid, nojah, ma siis ei hakanudki, lükkasin homseks. Vähemasti koristamise. Täna rookisin lund ja tassisin puid.

Puid hakkab nüüd vist jälle vähem minema, sest küünlapäeval sai talv võmmu kuklasse ja külma süda murti katki.

Ikka kõik rahvatarkus.

Aga ämblikud on talveunest ärganud... või soojalt maalt tagasi lennanud. 

Kes nende tegemisi teab.

 

...

Ladusalt libedal teel

...

Kuna libedale teele on suhtkoht lihtne sattuda, tuleks kasutusele võtta ettevaatusabinõud.

Mina olen ettevaatamatu, täna näiteks lõhkusin kaasa lemmiktassi. Minu südamest tulnud soov asendada tema vana lõhutud lemmiktass minu uue lemmiktassiga lükati viisakalt tagasi.

Ka libedale teele võin ma täiesti ettevaatamatuna astuda. Eriti hommikul, kui on nii pime, et silm libedust ei suuda tuvastada.

Kaasa tegi kingituse, mis mu hommikuse tööle tormamise turvalisemaks muudab.

Võib muidugi ka paljajalu, aga üldjuhul tõmban ikka saapale peale.

 

Tunne kohe tunduvalt tugevam.   

Enesekindlam.

Netist leidsin kasutusjuhised ka.
...

Fotojaht: mustrid loodusest

...
Selle kevade mustrid.
Aprillikuu külmad mustrid.

Päris kähku sulasid ära.

Maikuu soojad mustrid.

Triibulised tundlad ja kirjalised kattetiivad.
Nobedad jalad all.
 

 ...
Üks vanem pilt ka.

Kivid on minu lemmikud.

Kivikirjad.

Ja üks täitsa värske muster.

 ...
Fotojaht
...

Hommikused uudised

...
Selline päikeseline hommik.

Päikeseline küll, aga kasu sest suuremat pole, kõik kohad alles lund ja jääd täis.

  Väljas on väga libe.

 

Kolm on kohtu seadus... kolm korda libisesin. Aga püsti jäin, esimene piruett tuli eriti kenasti välja, loodan, et naabrid ikka nägid.

Keegi oli kuuri ees värskelt junnitanud.
Oletatav süüdlane jäi kaamera ette ka.

Võin, käsi südamel, kinnitada: see ei ole topis.
...

Vesi ja jää

...

Olen küll veemärgi all sündinud, aga veesolemine ei ole minu jaoks oluline.

Nüüd olen avastanud, et mulle sobib hoopis vesi külmunud olekus.

Õnneks seda veel leidub. 

Peened mustrid, põnevad kujud.

Sama põnev, kui uusaastaöösel õnne valamine. 

Vesi kindla kujuga.

Ole ainult osav tõlgendama.

 ...

 Tantsuhoog.

 

....

Algne elu.

...
Hiirekese armastus.

...

Minu imeline aken

...

Oma aknaid olen ma ikka päris palju pildistanud. Eriti just seda üht.

Lähen hommikul kööki ja vaatan... vau! Mis kaunis!

Ja hoolimata, kui kiire mul on, teen ikka mõned klõpsud ära.

Seda - vau, mis kaunis - pole muidugi iga päev.

Iga nädalgi mitte.

Mõnikord arvan juba, et lõpmatuseni üks aken mind ikka üllatada ei suuda. 

Aga siis ta jälle särab.

Või on kuskil üks nurgake, mis nagu spetsiaalselt minu jaoks kujundatud.

Tilgake klaasil, mis erilise kuju või värvivarjundi võtnud.

Nagu see sini-must-valge vabariigi aastapäeval.

 

Sõbrapäevaks südamega.

Aga esmaspäeva hommikul pani päikesetõus iga veepiisa ja jääkristalli helendama.

Minu imeline aken :)
...