Reede, 30. aprill 2010

Fotojaht: vana ja väsinud...

...
Mitte ainult inimesed.
Ka hooned on ühel hetkel väsinud.


Väsinud... aga püsivad kangekaelselt püsti.


Mis sest, et mitte enam kaua.

...
Mul on hea meel nende pärast. Et keegi pole tulnud ja kiirendanud nende minekut.

Lihtne oleks ju - plats puhtaks. Aga nii kaua, kui nad püsti püsivad, liiguvad nende seinte vahel kunagi elanud koduhinged.

...
Hüüad kadund koduhingi
vastu õhtut väraval.
Pilk jääb kinni taevasirbil,
õhukesel, säraval.
Hõikad veel kord. Üle välja
põrkab hääle kimedus.
Siis su suule surub kämbla
sügisõhtu pimedus.
(Bernard Kangro)
...
Teiste väsinud pildid.
...

Neljapäev, 29. aprill 2010

Viis aastat blogimist...

...
Uskumatu, et juba nii kaua.
Kohe-kohe saab täis 5 aastat.
Mäletan algust (mai 2005) päris hästi.
Ja imestan, et olen suutnud nii järjekindel olla. Mitte minulik...

Aastapäevi pole just tähistanud, aga sissekandeid on viie aasta jooksul kogunenud ikka üksjagu.
Iga maikuu algus on omamoodi tähtpäev siis. Omamoodi algus.
2006
2007
2008
2009

Igas kuus mõni... või natuke rohkem kui mõni.

465+257 postitust viie aasta jooksul.

Mingil hetkel vahetasin kodukohta.
Nüüd juba siinmailgi peaaegu 2 aastat.
Valitud peatükke minu elust... olulised pisiasjad...
...

Kolmapäev, 28. aprill 2010

Üks lugu rebasest

...
See on üks tõestisündinud lugu, kuigi ise ma seda pealt ei näinud.
Et kus ma siis tean?
Mehed tegid katust ja vaatasid. Mitte minu mehed ega mitte minu katust.
Aga selle rebasega õnnestus mul isiklikult kohtuda. Ja pildile püüda.

...
Lugu ise oli nii.
Käis aga rebane ketikoera õrritamas. Narritas ja narritas, meelitas koera nurga taha. Koer püha viha täis, ragistab haukuda... jama värk, kett kaugemale ei ulatu.
Aga mis tegi rebane? Kadus koera silmapiirilt, tegi ringi ümber hoone... ja läks ning sõi koera toidukausi tühjaks.
Mehed istusid katusel ja jälgisid mängu.

Sellised rebased meil, erilised, läbi aegade.
...

Tervis on kõige tähtsam

...
ehk ära tule õpetama, ise tean, mis teen...



...

Pühapäev, 25. aprill 2010

Ühe talu lugu

...

Kolasime sõbrantsiga vanadel radadel.


Oru talu on üks meie kandi põlistest talukohtadest.

Tegelikult… talu oli. Nüüd on ainult koht.


Mulle ei meeldi, kui inimesed arvavad, et kõik, mis laokil, on vaja ära koristada.

Oru talu koristamisega oli kellelgi väga kiire.

Miks ei või ühed hooned väärikalt vananeda, kokku kukkuda, olla põnevad varemed juurde juhtujatele…


Mina olen Orul käinud vaid paar korda. Vana Turgan Johannese matustel käisin. See oli 1985ndal aastal.

Teine käimine võis olla 1991. aastal.

Siis käisin rääkimas Turgani Olgaga.


Johannes sai Oru peremeheks oma isa surma järel. 1932. aastal tõi ta majja noore perenaise, kes pidi talus olema meele järgi nii ämmale, mehele kui ka mehe õdedele.


90ndate algusaastateks oli noorukesest miniast saanud üle 80 vanake, kes üksi majapidamises toimetas. Maja püsis tol ajal kenasti püsti ning oli koduselt soe ja hubane. Mäletan Olgat pisi-pisikese memmekesena, kelle käed nii värisesid, et ta oma elu viimastel aastatel ei tahtnud inimeste hulgas liikuda. Aga külalise üle rõõmustas ja jutustas oma elust.


Mõned märkmed on mul alles tänase päevani.

See on sellepärast, et ma ei armasta koristada. Või kui ma koristan, siis mulle ei meeli ära visata.

Ühe hävitustöö ma oma päevikute ja kirjavahetustega tegin. Nüüd ei jõua kahetseda.


Olga vanemad olid setud, vana Pallo tuli külla kuskilt Petseri kandist ja ostis Saare talu. See oli 1924. aastal. Tema naine oli juba surnud, 4 tütart ja poeg olid teismelised.

Küla ei võtnud neid omaks, hüüdnimi Setu säilis aastakümneid. 90ndatel surid Setu Mann ja Setu Paul, Turgani Olga õde-venda, kes isakodus kogu oma elu olid elanud ja kus koos vanaks jäänud. Kummalgi polnud peret, päris lõpus jõudsid nad vanadekodusse.


Olga mees Johannes võitles sõjas punaste poolel. Tuli sõjast eluga tagasi. Kui 1949.aastal asutati kolhoos “Ühisel Jõul”, sai Johannes Turgan esimeheks.


Olgal ja Johannesel oli kaks poega. Üks suri lapsena, teine elas hiljem Olga lapsepõlvekodus.

Mõned õpetussõnad on mind elus kummitama jäänud. Nii ka see Olga jutt, et mitu last peab peres olema. Üks isale, üks emale ja üks surmale. Kõlab julmalt? Aga Olga tundis end väga üksikuna ja kahetses väga, et tal rohkem lapsi ei olnud. Ja eks siis sellepärast olid need sõnad tema jaoks nii tähenduslikud. Seda enam, et ka sel ainsamal pojal ei olnud ei kindlat peret ega lapsi.


Ma ei teagi, mis aastal Olga suri. Poeg päris maja, aga hooned olid lagunenud ja nii läks kõik müügiks – talu ja talumaad.

Nüüd on Sulev ka juba mitu aastat surnud.

Üks põliskodu jäi ajale jalgu.



...

Laupäev, 24. aprill 2010

Fotojaht: minemised tulemisteta

...
Kuna jäime hiljaks, siis nägime ainult minekut...




...

Teisipäev, 20. aprill 2010

40 minutit kõndimist

......
Võtsin end kokku ja tegin ära.
Eile tegi sõbrants mulle "tuule alla". Täna oleks ehk kah... kui vaatan telefonilt kolme vastamata kõnet. Aga kuna mul oli pooleli operatsioon "Sitta kah!", jäid kõned vastamata, tuulutamisest rääkimata.
Alles hämariku hakul... võtsin end kokku ja tegin ära.

Küll oli mõnus.
...

Eilne sünnipäevalaps

...
...
Eile oli ritsikal sünnipäev. Ilus ja ümmargune.
Õhtul saatsin talle sõnumi.
Ja öösel nägin teda unes.
Sama hästi kui sünnipäeval käidud.

Aga unenägu iseenesest oli päris lahe.

Ritsikas, kes tegelikus elus vaid kõige äärmuslikumal juhul on nõus autorooli keerama (usun, et viimasest korrast on vähemasti 10 aastat möödas), roolis suurt kamaz-i või man-i tüüpi autot. Manööverdas täiesti vaba käega linnatänavatel.
Pärast oli äkki hoopis 2korruselise bussi roolis, ja siis manööverdas juba metsateedel. Kuna me eksisime rahvamatkal ära, siis korjas meid kuskil metsavahel peale.
Ja siis olime jälle linnas, mina väljusin igavese tule juures, teised sõitsid edasi.

Peaks õdekesele helistama - tema oli ka mu unenäo-bussis -, et kuhu kanti nad sõitsid ja kaugel nad nüüd juba on.
Tõenäoliselt kuskil Euroopas, lennukid ju ei käi ja kõik võimalikud ja võimatud abijõud on saadetud väljamaale, hädalisi koju tooma.

Selline unenägu siis.
Selline sünnipäevalaps eile.
Ja selline tänane päev liikluses, mis on õhukoridoridest ümber kanditud maanteedele.
...

Pühapäev, 18. aprill 2010

Läbi öise metsa

......
Südaöösel läbi metsa pole suurem asi käimine. Kogemusi mul küll on. Et kui teed ei näe, vaata üles, taevas vast ikka kumab. Selle järgi siis orienteerudki, et kas on tee või on mets. Kumab-ei kuma.
Mingil hetkel on jalgadest ka kasu, kui ikka tunned, et pehme on astuda, siis pole enam asfalt.

Aga ma olin unustanud need hääled. Et kui on öö, siis keegi ragistab metsas. Ja puud kriuksuvad. Tuulekohin latvades kõlab pimedas ka hoopis omamoodi.

Ja kui sõbrants äkki ütles, et vaata, mis valgus seal metsas on, tekkis küll vaatamise asemel soov jooksu pista. Mängisin kangelast, ainult kiirendasin sammu ja avaldasin arvamust, et ehk on naabrid saunas. Ega ma nüüd ise hästi ei uskunud, et metsaservased tuled nii kaugele ulatuvad, aga vahet pole. Peaasi, et kaugemale sai.

Tagasi koju minnes (sõbrants poole tee peale saadetud) oli suur kiusatus kõva häälega laulda... mis sest, et ma üldse laulda ei oska. Aga kogu aeg oli hirm, et põrkan mõnega kokku. Hiline piduline. Valgustamata sõiduriist. Metsloom. Kollid ja vaimud, südaöised ringi kondajad. Kesiganes.

Kuidas sõbrants koju sai, pole ka teada, ratta peale ta igatahes istus, sest mingil hetkel hakkas valge triip maanteel vastu kumama.
...

Laupäev, 17. aprill 2010

"Tuhk ja teemant"

......
On selline film. "Tuhk ja teemant"
Režisöör Andrzej Wajda.
Sai kunagi minevikus vaadatud. Elamus on meeles. Pole ka ime, ikkagi Andrzej Wajda.
Film, milles oli sõnum.

Tõenäoliselt viimane, aga kahtlemata kõige olulisem tema loomingus on aga "Katõn", kõige isiklikum tema filmidest.
...
Viimaste päevade märksõnad on ka... tuhk.
Ja Katõn.

Tuhk tuleb Islandilt. Toob kaasa kaose.
Märk sellest, et sina ise ei saa oma elu juhtida. Plaane teha.
Saatus määrab ära.
Annab loa.
Paneb peale keelu.
Kuidas kellelegi.
...
70 aastat on möödas Katõni massimõrvast.
Ja Katõn nõudis hukkunud hingedele lisa.
96 lennuohvri seas on ka Poola presidendipaar.
...
Nii nad sel nädalal kõik kokku jooksid.
Poola. President. Katõn. "Katõn" Režisöör. Andrzej Wajda. "Tuhk ja teemant". Tuhk.
Kõik on omavahel seotud.
Vulkaaniline tuhk, mis takistab lennuliiklust.
Matuselisi Krakowisse jõudmast.

Plaane siiski ei muudetud.
Matusetseremoonia toimub pühapäeval.
Lech Kaczynski ja tema abikaasa Maria säilmed maetakse Krakowisse Waweli katedraali.
...
Tuhapilv Islandilt on jätkuvalt ka Eestimaa kohal, 8-10 km kõrgusel.
...

Reede, 16. aprill 2010

Fotojaht: pildistame vanasõnu...

..
Vanasõna kõigepealt.

Hommik on õhtust targem.

HOMMIK

ÕHTU
...
Teiste vanasõnad.
...

Neljapäev, 15. aprill 2010

Šokolaadi peab salaja sööma

...
Lapsed teatavasti šokolaadi ei söö.
Seepärast peavad täiskasvanud seda salaja tegema.
See on päris raske.
Juba kolmanda salaja-kommi järel puges pisike piiga mu lõua alla ja küsis nõudlikult, mis see mu suus nii šokolaadi moodi lõhnab. Jurasin vist midagi lahustuvast kohvist.
See oli nii kuu aega tagasi.

Täna kugistasime sõbrantsi kommid nahka. Veic kiireks läks, sest buss juba tuli.
Küll oli kiusatus ühele preilihakatisel bussis öelda - no mine ja nuusuta oma emmet, mis seal suus tal küll nii hästi lõhnab.

Aga sain võitu, ei kitunud. Seda enam, et hävitustööst võtsin ise ka osa.
...

Kolmapäev, 14. aprill 2010

Tänane naistevahetus

......
Meest ma ei vaheta.
Selleks on natuke rohkem särtsu vaja. Aga mida pole, seda pole. Särtsu.
Kui mul ikka esmaspäeval korraga tükki kolm täiesti käeulatuses oli - 3 meest -, said töised asjad aetud. Aga näkku oleks ka võinud vaadata. Hiljem kolleegidelt kuulsin, k e s n e e d külas käisid. Need kolm on Eestimaal vaat et sama tuntud kui kolm tenorit üleilma. Teada-tuntud mulle endalegi. Rohkem küll tele-ekraanilt, aga vahet pole.

Olen sunnitud tõde tunnistama, et täitsa maha käinud. Mina ise siis.
Aga ega need härrased muidugi ka nooreks pole jäänud... võin siiski kerge kahjurõõmuga ennast lohutada.
...
Et pinge elust päris ära ei kaoks, tegelesin täna hoopis naistevahetusega. Mitte et need eelmised naised mu elus halvad oleks olnud, ega siis reality-s naistevahetus sellepärast ei toimu, et oma ja vana vilets oleks. Ikka vahelduse mõttes.

Vahelduse mõttes on mul nüüd uus hambaarst. Sissejuhatuseks küsis 250 krooni, aga see pidi alles algus olema.
Oh need naised, need naised... muudkui maksa...

Teine uus naine mu elus küsis ligi 500 kr. Vana oleks kindlasti vähemaga leppinud.
Aga uus pakkus kohvi ka. Ja tegi salgud sisse, vanal oli eelmine kord nii kiire, et salke ei saanudki.
Nii et sain juuskuris ka käidud. Täitsa uues kohas ja uue juuksuri juures.
...
Igati vaheldusrikas päev täna.
Ma saan nüüd aru küll, miks mehed naisi vahetavad, mis sest, et vana täiesti kõlbuline on.
Ja isegi nõus on rohkem maksma...
...
Pildil on tädi Ats. Tema püüab nüüd küll meest vahetada.
...

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Kas hakata riisujaks?

...

Käes on riisumise hooaeg.
Kõik, kes natukenegi riisuda on saanud, on uhked ja õnnelikud.
Nende elu on nüüd tükk maad tummisem.
Peaks ka kuskilt natuke riisuma...
...

Pühapäev, 11. aprill 2010

Nädalavahetus saigi läbi

...
Tundub, et talv tasapisi taganeb. Vähemasti kohati.
Kohati on alles täitsa alles.
Ühes kohas peeti täna isegi üks suusavõistlus ära. Lund olla piisavalt.
Võis plaanegi pidada. Jaak lubas veel aastakese suures spordis osaleda. Tore!
...
Meie liinialune on ka lumikatte all.

Suusatada võib olla isegi saaks..
Kummikutega käia küll mitte... vesi loksus üle ääre sisse. Lumealune vesi madalamates kohtades.
Vastik märg tunne kummiku sees. Ots ringi ja koju tagasi. Koprakülla ei pääsenudki.
See oli eile.
...
Aga täna sai hoopis suurem ring tehtud.
Vanaisa juures... lilled sünnipäevaks.

11.aprill 1904... 5. märts 1986

Liiva kalmistu oli lund täis...


Metsakalmistul hoopis kevadisem meeleolu...

Selline päev siis täna, 11.aprillil.
...

Laupäev, 10. aprill 2010

Kuidas ennast nuumata

...

...
Selles pole küll midagi keerulist.
Aga igaüks teeb omamoodi, ma pean oma moe ka ära rääkima.

Osta poest 2 pakki "Selga" küpsist.
See on sellepärast parem, et saab kiiremini.
Nuumama hakata. Liguneb ruttu läbi.
Siis on vaja pakk vahukoort (200 ml) ja üks lahja kohupiim (lahja sobib seepärast, et maksis vähe ka), muidu oleks rammus tingimata kasulikum. Kui juba nuumama hakata.

Kokku sai odavasti - küpsis oli soodukas - 9.90 kahe paki eest, kohupiim oli säästu - 5.50. Vahukoorega läksin alt, olin kallima (vist 9 kr) juba ära ostnud, kui teises poes oleks saanud miski 5 krooniga kätte.
Igatahes kõik see kupatus kokku maksis kokku umbes 25 krooni.

Toormoosi võtsin sügavkülmast.
Vahukoor vahtu, kohupiim sekka, moos ka.
Tordi tegemise juures tuleb meeles pidada, et küpised peavad ikka korralikult märjaks saama.
Kahest pakist tuli kena 4 kihiline tort, kokkuhoidlikumal tegemisel oleks viienda kihi ka saanud, aga vaht sai otsa.
Küpsiseid jäi täpselt 7 järele.

Kui nüüd kokkuhoiust rääkida, siis tordist võiks kolmele inimesele jaguda kaheks päevaks.
Aga kui juba nuumata, siis nuumata. Kes siis head asja homseks võib jätta :)
...
Tort pildil on eelmisest nuumamisest... või üle-eelmisest. Tookord natuke suurema seltskonna rõõmuks.
...

Reede, 9. aprill 2010

Fotojaht: katki mis katki

...
Katkised nõud siis selle fotojahi teema.

Selliseid asju on jäänud mu fotoka ette.

Mis teha, katkised asjad meeldivad. Mitte ainult mulle. Üks kallis inimene leidis... ja riputas aida seina külge. Väljanäitusele.

...
Teine kallis leidis... ja istutas lilletaimed sisse.


Seakartuleid sellega nagunii enam keeta ei saa.

...
Viimase leidsin ise.
Oli teine metsas kännu otsas.
Ma ei tea, miks ma koju kaasa ei võtnud.
Mine või metsa otsima.

Et keegi, kes tuleb, leiaks rakenduse.
Mul on sellised omamoodi nägemisega lähedased.
Täitsa minusse :)
...

Esmaspäev, 5. aprill 2010

Kes päästab maailma

......
Käisin teatris ja vaatasin Mihkel Kabeli tantsu etenduses "Vihmatants".
Lugesin lõpuni Mihkel Raua "Musta pori näkku"

Alasti isiksused, alasti ihud ja hinged oma ihade ja vajadustega.
Alasti elu.
Õhkõrn piir normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel.

Kui on põud, siis vesi on elu. Kui vett on liiga palju, muutub maailm porimülkaks. Ja sellele järgneb veeuputus.
Vihmatants ei olnud tegelikult ju tants.

Ja merehädaline ootab laeva. Päästepaati.
Hädapärast aitab ka päästerõngas.
Mõned on määratud hukule.
Loodud lood jäävad.
Kes elavad, need elavad edasi.

Aus mäng mõlemalt Mihklilt.

Omamoodi samalaadset leidsin võrdluses raamat/etendus.
...
Foto

Pühapäev, 4. aprill 2010

Mälestusi munadepühadest

...

...
Mu meelest me lapsepõlves ikka värvisime mune. Kuidas muidu ma tulin selle peale, et oma lastega seda teha.
Koksimist mäletan vaat et paremini. Algul oli suur rõõm, kui teiste munad katki sai koksata... pärast oli häda, et teised kõik sõid ja sina istusid, kõva koorega muna peos, vaatasid pealt ning kuulasid parastamist, et nüüd tuleb muna vastu kolpa puruks põrutada.
Ma ei usu, et ma seda oleks teinud.

Reedel käisin väikesel sõbral külas. Et pühade aeg, võtsin poest paar šokolaadist üllatusmuna kaasa. See sobis, keedetud munaga poleks ma vist teab mis populaarne olnud.

Tuleb leppida, et ajad on teised. Ja harjumused. Ja traditsioonid.
Kunagi ma mõtlesin, et see, kuidas mina mõtlen, on ainuvõimalik.
Mingil ajal sain aru, kuivõrd ma ikka eksinud olen.
Mitte et ma sellega nüüd lõplikult leppinud oleks...
Pigem saan ma aru inimestest, kes ei saa aru, miks mina nii imelikult mõtlen.
...
Munadepühad on minu jaoks ainult munadepühad olnud.
Ei mingeid jäneseid. Ülestõusmist.
Mis teha, ma olin nõuka-aja laps. Kunagi lapsepõlves lugesin üht Vene autori noorsooromaani. Oli see ehk Voronkova "Vanem õde. Isiklik õnn"? Igatahes oli seal juttu tüdrukust, kelle sügavalt usklik vanaema saatis tüdruku pühade pashaga vist kirikusse. Tüdruk jäi vahele ja sai karmi hukkamõistu osaliseks.

Mina sain esimest korda tõelist pashat süüa Rootsis.
Õieti oligi see periood, mis kestis 5-6 aastat, üks munade-värvimise oluline periood. Saime kokku Sundbybergis, meie - ühe sugupuu lähedased harud, tähistasime lihavõtteid, värvisime mune, koksisime, sõime pashat. Ja rääkisime oma lähedastest, neist, kes sugupuus meist kõrgemal ja neist, kes madalamal. Neist, keda enam meie hulgas pole, ja neist, kes juurde tulnud.
Ega mul enam väga palju selliseid olulisi inimesi enam polegi, kellega teab mis kaugesse minevikku oma küsimistega minna saan.
Ja et nüüd on kokkusaamisele paari aastane paus tulnud... see ei pea tähendama, et traditsioon läbi oleks. Ma loodan.

Aga mune ma olen küll igal aastal värvinud. Mul on oma süsteem, isegi Rootsi minnes võtsin veneaegseid värvilisi niidirulle kaasa. Eriti hästi toimib must nr 10 niit.
Sibulakoori korjasin vanasti oma pool aastat, ja kui siis kallis sugulane tõi samasuguse koti sibulakoortega oma panipaigast välja, oli äratundmisrõõm suur. Ikka on keegi, kes sama moodi mõtleb kui mina :)

Kunstilisi mune olen ka teinud. Kuldsete kätega kolleeg korraldas x aastat tagasi munavärvimiskoolituse. Tõi isegi plastmassist munad kaasa. Kahtlustan, et sellest kunstist olen osa ära kinkinud, aga vähemasti üks on alles. Selle ühega tegin eelmisel kevadel kunsti - käisin munaga looduses ja tegin pilte. Väikese muna suur seiklus!

...
Täna kuulasin raadiost jumalateenistust.
Lugesin kaasa Meie Isa Palve.
Värvisin mune.
Seekord valgekoorelisi polnud, olid juba värvilised-pruunikoorelised, aga tulemus oli ikka kena värvitud muna.

...
Aga 11. aprillil on vanaisa sünniaastapäev. Sündinud 1904, eluaastaid antud 82.
Millegipärast sattus vanaisa sünnipäeval haualeminek kokku venelaste lihavõttepühadega. See oli nagu mingi paraad, mis Liiva kalmistu suunas vooris.
Siis tundsin, et ei taha.
Parem valin vanaisaga omaette olemiseks oma aja.
...

Laupäev, 3. aprill 2010

Fotojaht: kaugel... kaugele....

...
Enamasti me igatseme. Kaugele. Ära.
Ja kui siis äkki võimalus pakutakse, et kaugele... siis lööme põnnama.
Aega nagu pole, või kui aega on, siis nagu pole raha, või kui raha on, siis kulub seda mujale. Ja hästi ei viitsi ka.
Ja lõppude lõpuks, kui me siis sinna imelisse kaugele ka satume, siis mis imet seal ikka on. Natuke teistmoodi elud ainult. Mõnes filmis või raamatus saab hoopis suuremate seiklustega rinda pista.

Aga igatseda ikka tohib.
...
Vaatad aknast välja ja igatsed... sinna kaugele.

Saarekesele silmapiiril. Või põhjanaabrite juurde, saarekese ja silmapiiri taga.

...
12ndalt korruselt näeb eriti kaugele, iseasi, kas need kaugel asuvad majad kutsuvalt mõjuvad.

...
Linn on linn, kas vaatad natuke kõrgemalt või ronid Patkuli trepist üles ja vaatad sealt üle katuste...
kui seda metsa ees ei oleks....

...
Aga igatseda ikka võib. Mõtteid mõlgutada. Vaata tulle ja lase mõtetel lennata. Kaugele.

...