pühapäev, 25. aprill 2010

Ühe talu lugu

...

Kolasime sõbrantsiga vanadel radadel.


Oru talu on üks meie kandi põlistest talukohtadest.

Tegelikult… talu oli. Nüüd on ainult koht.


Mulle ei meeldi, kui inimesed arvavad, et kõik, mis laokil, on vaja ära koristada.

Oru talu koristamisega oli kellelgi väga kiire.

Miks ei või ühed hooned väärikalt vananeda, kokku kukkuda, olla põnevad varemed juurde juhtujatele…


Mina olen Orul käinud vaid paar korda. Vana Turgan Johannese matustel käisin. See oli 1985ndal aastal.

Teine käimine võis olla 1991. aastal.

Siis käisin rääkimas Turgani Olgaga.


Johannes sai Oru peremeheks oma isa surma järel. 1932. aastal tõi ta majja noore perenaise, kes pidi talus olema meele järgi nii ämmale, mehele kui ka mehe õdedele.


90ndate algusaastateks oli noorukesest miniast saanud üle 80 vanake, kes üksi majapidamises toimetas. Maja püsis tol ajal kenasti püsti ning oli koduselt soe ja hubane. Mäletan Olgat pisi-pisikese memmekesena, kelle käed nii värisesid, et ta oma elu viimastel aastatel ei tahtnud inimeste hulgas liikuda. Aga külalise üle rõõmustas ja jutustas oma elust.


Mõned märkmed on mul alles tänase päevani.

See on sellepärast, et ma ei armasta koristada. Või kui ma koristan, siis mulle ei meeli ära visata.

Ühe hävitustöö ma oma päevikute ja kirjavahetustega tegin. Nüüd ei jõua kahetseda.


Olga vanemad olid setud, vana Pallo tuli külla kuskilt Petseri kandist ja ostis Saare talu. See oli 1924. aastal. Tema naine oli juba surnud, 4 tütart ja poeg olid teismelised.

Küla ei võtnud neid omaks, hüüdnimi Setu säilis aastakümneid. 90ndatel surid Setu Mann ja Setu Paul, Turgani Olga õde-venda, kes isakodus kogu oma elu olid elanud ja kus koos vanaks jäänud. Kummalgi polnud peret, päris lõpus jõudsid nad vanadekodusse.


Olga mees Johannes võitles sõjas punaste poolel. Tuli sõjast eluga tagasi. Kui 1949.aastal asutati kolhoos “Ühisel Jõul”, sai Johannes Turgan esimeheks.


Olgal ja Johannesel oli kaks poega. Üks suri lapsena, teine elas hiljem Olga lapsepõlvekodus.

Mõned õpetussõnad on mind elus kummitama jäänud. Nii ka see Olga jutt, et mitu last peab peres olema. Üks isale, üks emale ja üks surmale. Kõlab julmalt? Aga Olga tundis end väga üksikuna ja kahetses väga, et tal rohkem lapsi ei olnud. Ja eks siis sellepärast olid need sõnad tema jaoks nii tähenduslikud. Seda enam, et ka sel ainsamal pojal ei olnud ei kindlat peret ega lapsi.


Ma ei teagi, mis aastal Olga suri. Poeg päris maja, aga hooned olid lagunenud ja nii läks kõik müügiks – talu ja talumaad.

Nüüd on Sulev ka juba mitu aastat surnud.

Üks põliskodu jäi ajale jalgu.



...

2 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

/kuni su küla veel elab, elad sina ka/

mullu otsisime mingi (mälukas) projekti raames vanu taluasemeid jm. vara (lubjaahjud, viinaköögid jne.)
kahjuks ei võimaldanud minu füüsis eriti aktiivne olla.

Tänu sinu jutule tuli meelde ja annab põhjust tegijatel pärida: kas kaardistamine kandis vilja?

Tuleks ka ise kolama minna enne kui rohi rinnuni ja põõsad lehtes.

taivi-ann ütles ...

Sain ka targemaks,saan emale rääkida,kes sealkandis (Nuiamäe saunas) sündinud on...