pühapäev, 27. september 2009

Laevaõnnetused Läänemerel

......

Sündmused saavad ajalooks. Juba kasvab peale uus põlvkond, kellel isiklik side “Estonia” hukuga hakkab olematuks muutuma.

15 aastat tagasi oli küll nii, et Eestimaal polnud inimest, keda see õnnetus poleks puudutanud. Veidi lähemalt või veidi kaugemalt.


Aga kaunikõlalise nimega laevu on tabanud traagiline saatus kaugemaski ajaloos.

Mäletan, lapsepõlves rääkis vanaema ühest sõjaaegsest laevaõnnetusest, kus tuttvad hukkusid. Laev oli “Eestirand”.

“Eestiranna” kalmistu asub Prangli saarel.


Meri on haud, kuhu risti püsti panna ei saa.

“Estonial” hukkunute mälestamiseks on omad paigad.

Neile, kes läksid, et mitte enam tagasi tulla.

Karm saatus.


Paratamatu

Bernard Kangro

Su saatus ootab sind kõikjal,

ükskõik, kuhu lähed.

Su üle alati igivalvsad

pilguvad tähed.

Kord kitsal liivateel seistes

all ao-eelse taeva

näed merises kauguses sõitvat

tuttavat laeva.

Kes maitsnud on võitu ja kaotust,

ei armasta viiki. –

Kas sinuta loovib see puri

Surnuteriiki?

...

laupäev, 26. september 2009

Fotojaht... silmad, mis jälgivad

...
Need silmad põrnitsevad mind igapäevaselt.
Ootavalt ja ärasaatvalt.
Lohutavalt ja süüdistavalt.
Mõistvalt ja hukkamõistvalt.

Kõik oleneb sellest, milline on minu tuju.




...
Käisin neid täna pildistamas...
...

pühapäev, 20. september 2009

Fotojaht... tegija peidus

...
Kui tegu on tegemisel, siis nägu pole oluline.

...

...
Teised peitujad
...

neljapäev, 17. september 2009

Vastuolulised naljad

......

Ma tean, et elamine on tõsine asi ja seda tuleb tõsiselt võtta.

Ja et just tõsised inimesed on tõsiseltvõetavad.

Mõni viskab kogu aeg nalja ja tema puhul ei tule mõttessegi, et tal võivad olla tõsised probleemid.

Mõni vastupidi, on nii tõsine, et see on lausa naljakas.

Mõni jälle oskab tõsistest asjadest nii pajatada, et ajab lausa naerma.


Tänane Ekspress tekitas vastakaid tundeid.

Et tõsine, aga naljakas.

MaSu ja TäPe ja PuPu… mis teha-mis teha. Eks ikka loota, et läheb paremaks.

NaPa… äkki ongi Natuke Parem.

Piima hind näiteks peaaegu olematu.

NaPakad rõõmustavad, põllumeeste näod on tõsised.


Poliitikutest pole ma aru saanudki, millal nad tõtt räägivad ja millal nalja teevad.

Aga vahet pole, peaasi, et naljakas on.

...

pühapäev, 13. september 2009

Vaata aga vaata ...

...


Neil Toompeal ka puhkus läbi.

Aga puhata on mõnus.
Mul noor sõbranna ka puhkab, tööandjal pole tööd anda. Palka vist eriti ka mitte.

Aga temalgi saab varsti puhkus läbi, koondamisteade on juba käes.

Eks ta ole, september juba poole peal, mida sa enam puhkad.

...
Põrnikas peo peal puhkab täiega... tegelikult on päris elus.
...

Eriline Eiffel Hiiumaal

......
Aru ma ei saa, miks nad teda maha tahavad võtta.
Et kujutab ohtu inimestele... no ma ei tea, Tallinnas on ka mitmed tornid, mille otsa ronimine on ohtlik. Ega neid siis sellepärast maha ei pea võtma, las õilmitsevad rahva rõõmuks.

Käisin suvel vaatamas, jumalast lahe asi.

Keegi kuskil ikka mõtleb ka, et võiks olla...
...

Keset ööd ööd otsimas...

...
Lühikeste ööde aeg on möödas.


...

Ööbikut pole ammu kuulnud ja öökull meie kandis ei huika.

Aga ööliblika lend on eriline ja öölill on mu lemmiklill.

...
Pimedatel öödel on oma võlu.


Tuli kaminasse ja öölamp valgust andma.

...
Ava aken põhja poole,
lase tuppa tulla öö...
...

neljapäev, 10. september 2009

Mulle võib kõike pähe määrida...

...

...

Kõige parem aeg oli see, kui mu lauatelefon ei helisenud. Täitsa uus ja korras aparaat, ainult üks viga… ei tee häält.

Sündinud tummana.

Et mis selles siis head võiks olla. Ega ma enne aru ei saanudki, kui hääletu oli hääleka vastu ümber vahetatud.

Siis hakati mulle sageli helistama. Mitte tuttavad, nemad olid juba harjunud mobiili peale.

Aga mulle hakati pakkuma.

Raamatuid.

Ajalehti.

Ajakirju.

Tolmuimejaid.

Õhuvärskendajaid.


Lõpuks ma enam ei teinud väljagi, las heliseb. Mul on nõrk iseloom, ma ei suuda sellele intensiivsele pakkumisele vastu panna. Võiks ju öelda, et raha pole, aga kuidagi piinlik valetada, kui natuke ikka parasjagu on. Nii et olen hea saak igasugu proovireisijatele.


Viimane kogemus oli Ülemiste keskuses.

Kaks kaunist noort näitsikut kargasid ligi ja saanud teada, et “kjõnelen jeesti” keelt, hakkasid sellise intensiivsusega toimetama, et mul kadus mõtlemisvõime.

Et nemad tahavad midagi mulle näidata ja proovida anda.

Kuna olin end juba rajalt maha lasknud võtta, olin kõigega nõus, las näitavad ära, saaks kiiremini minema.


Et näita oma kätt.

Nojah, marjakorjamine ja seente puhastamine, mu näpud olid parim materjal pakutava kauba testimiseks.

Mingi liivapaberi, siidi ja lõpuks sametiga lihvides löödi mu pöidlaküüs läikima, õlitati servad ja lõhnastati käenahk. Isegi küünealune parkunud nahk läks heledamaks.

Siis topiti mingid pudelid nina alla, et milline lõhn neist meeldib. Üritasin jooksu pista… ei õnnestunud. Pidin enne lõhna valima.

Vahet polnud, kõik lõhnasid.

Valisin esimese ettejuhtuva… ja üritasin uuesti pageda... ei õnnestunud. Asjad pakiti sujuvalt tumesinisesse kilekotti, pisteti pihku ja öeldi… 500 kr

Appike, ma ei taha maksta 500 kr. Ma ei taha osta. Hakkasin ennast vaikselt eemale nihutama.


Siis saadi mul sabast kinni, torgati taskukalkulaator nina alla… ei taha osta, no mis me teeme, laseme hinda alla. Natuke nakitsemist ja ekraanil näitas 450 kr. Raputasin pead… ikka ei taha.

Aga selleks ajaks olin juba ära hüpnotiseeritud ja jalad ka enam ei allunud.


Näitsik nakitses jälle kalkulaatori all, sosistas salapärase häälega, et ma ei tohi sellest rääkida… aga ma saan selle komplekti 350 krooni eest.

Ma sain aru, et ma ei pääse.


Mul oli see 350 krooni.


2 nädalat ei vaadanud ma kilekoti poolegi. Täna avastasin, et näpud on endiselt hukas, üks pöial ainult vähe normaalsem.

Ja siis ma lihvisin, algul liivapaberiga, siis siidi ja sametiga. Viilisin. Õlitasin. Kreemitasin.


Jumalast normaalne.

...

Ikka ei anna rahu

...

...

Pole viisakas võõrasse rahakotti oma nina toppida, aga mis teha - mis teha… juba ammu ootan, millal mõni ajakirjadest oma elu- ja olustikujuttudes tutvustab noort ema, kes emapalga lage näeb ja kelle heaolu nimel valitsus igasugustest kompromissidest keeldub.

Tahaks oma ihusilmaga … kasvõi klantspildil … näha ja kuulda tema edulugu tööst, kus palk on nagu on, st 35 000 kr kuus. Ja milline on see tita, kelle heaolu valitsusele sedavõrd korda läheb, samas kui paljulapseliste või sissetulekuta perede käekäik suht suva on.


Et miks siis selline uudishimu?

Kui ma oleks kade, siis ma oleks vait ja mossitaks nurgas.

Ma olen lihtsalt huvitatud.


Õnneks Eesti Ekspress kergitas veidi saladuskatet.



Miks see mind ei üllata...

...


kolmapäev, 9. september 2009

Tagantjärgi tarkus

...

...

Liiga palju juhtub seda, mida juhtuma ei peaks.

Et õnnetus ei hüüa tulles.

Hüüab küll, mõnikord lausa karjub. Ainult et me ei kuule… või ei kuula.

Või ei mõtle sellele.

Tagantjärgi tarkus, mis kõik oleks jäänud juhtumata, kui oleks osanud õigel ajal õigesti mõelda. Kedagi kuulanud. Mida iganes.


Üks taibu naabrinaine ütles kunagi, et tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi enda omadestki.

Liiga palju valusaid õppetunde.


Hiljuti loetud anekdoot - isa viis lapse kooli ja ütles õpetajale, et õpetage mu poeg nii targaks, kui mu ämm tagantjärgi on.


Ma ei tea, kuidas seda peaks küll õpetama…

Või kuidas ise õppida.


Tuju selline tüütu…

Ei midagi isiklikku, põen maailmavalu.

...

pühapäev, 6. september 2009

Kõikvõimalik mõtlemine

...

...

Mõtleme halva tuju heaks, viletsa ilma ilusaks, igava päeva huvitavaks.

Piinlikud vahejuhtumid võib lõbusateks mõelda, ainult peab neil laskma laagerdada. Hapukurk maitseb mulle ka hoopis rohkem kui värske.


Üks avameelne ülestunnistus seltskonnas… no et ma pole sellest mitte kellelegi rääkinud, aga teile räägin…

Mobiil kraanikausis… või kempsupotis… või siin ja seal… kes seda täpselt mäletab.

Kohe tuli oma piinlik-naljakas vahejuhtum meelde. Ja pole ka kellelegi rääkinud. Rääkisin siis.


Et paar nädalat tagasi olin kohe täitsa haige. Mitte ainult et paha oli olla, kimbutas isegi selline haruharv nähtus kui palavik .

Et temperatuuri kontrolli all hoida, torkasin kraadiklaasi kaenla alla. Ja ju magasin edasi. Igatahes oli ärgates protseduur ning abivahend täiesti meelest läinud, vetsus käies kuulsin küll et miski asi kolksti kukkus, aga otsingud tulemusi ei andnud ning seostasin selle oma kõrge palavikuga.

Hallutsinatsioonid.

Et hallutsinatsioone kontrolli all hoida, otsustasin end kraadida. Aga mida pole, seda pole, antud juhul siis kraadiklaasi. Ähmaselt hakkas reaalsustaju tagasi tulema… magamine, kolks, kadunud kraadiklaas. Otsisin veelkord ja hoolikamalt läbi selle olulise paiga … ei pole.

Kerge kõhedustundega sukeldusin kättpidi torustikku… ja seal ta oligi.

Näitas miski 38 kraadi sooja ka, aga kolleegid kinnitasid, et külmas vees oli näit oluliselt alaneda.

...

laupäev, 5. september 2009

Fotojaht: tänavakunst

...
Nii harva, kui ma linna satun.
Veel harvem, et fotokas pihku ja pildistama...
Aga midagi siiski leidsin.

Pealinn Hiiumaal

...Külatänav Saaremaal
...

Tänavatransport Poolas

...
Igavene kuulsus Slovakkias
...