Mulle võib kõike pähe määrida...

...

...

Kõige parem aeg oli see, kui mu lauatelefon ei helisenud. Täitsa uus ja korras aparaat, ainult üks viga… ei tee häält.

Sündinud tummana.

Et mis selles siis head võiks olla. Ega ma enne aru ei saanudki, kui hääletu oli hääleka vastu ümber vahetatud.

Siis hakati mulle sageli helistama. Mitte tuttavad, nemad olid juba harjunud mobiili peale.

Aga mulle hakati pakkuma.

Raamatuid.

Ajalehti.

Ajakirju.

Tolmuimejaid.

Õhuvärskendajaid.

Lõpuks ma enam ei teinud väljagi, las heliseb. Mul on nõrk iseloom, ma ei suuda sellele intensiivsele pakkumisele vastu panna. Võiks ju öelda, et raha pole, aga kuidagi piinlik valetada, kui natuke ikka parasjagu on. Nii et olen hea saak igasugu proovireisijatele.

Viimane kogemus oli Ülemiste keskuses.

Kaks kaunist noort näitsikut kargasid ligi ja saanud teada, et “kjõnelen jeesti” keelt, hakkasid sellise intensiivsusega toimetama, et mul kadus mõtlemisvõime.

Et nemad tahavad midagi mulle näidata ja proovida anda.

Kuna olin end juba rajalt maha lasknud võtta, olin kõigega nõus, las näitavad ära, saaks kiiremini minema.

Et näita oma kätt.

Nojah, marjakorjamine ja seente puhastamine, mu näpud olid parim materjal pakutava kauba testimiseks.

Mingi liivapaberi, siidi ja lõpuks sametiga lihvides löödi mu pöidlaküüs läikima, õlitati servad ja lõhnastati käenahk. Isegi küünealune parkunud nahk läks heledamaks.

Siis topiti mingid pudelid nina alla, et milline lõhn neist meeldib. Üritasin jooksu pista… ei õnnestunud. Pidin enne lõhna valima.

Vahet polnud, kõik lõhnasid.

Valisin esimese ettejuhtuva… ja üritasin uuesti pageda... ei õnnestunud. Asjad pakiti sujuvalt tumesinisesse kilekotti, pisteti pihku ja öeldi… 500 kr

Appike, ma ei taha maksta 500 kr. Ma ei taha osta. Hakkasin ennast vaikselt eemale nihutama.

Siis saadi mul sabast kinni, torgati taskukalkulaator nina alla… ei taha osta, no mis me teeme, laseme hinda alla. Natuke nakitsemist ja ekraanil näitas 450 kr. Raputasin pead… ikka ei taha.

Aga selleks ajaks olin juba ära hüpnotiseeritud ja jalad ka enam ei allunud.

Näitsik nakitses jälle kalkulaatori all, sosistas salapärase häälega, et ma ei tohi sellest rääkida… aga ma saan selle komplekti 350 krooni eest.

Ma sain aru, et ma ei pääse.

Mul oli see 350 krooni.

2 nädalat ei vaadanud ma kilekoti poolegi. Täna avastasin, et näpud on endiselt hukas, üks pöial ainult vähe normaalsem.

Ja siis ma lihvisin, algul liivapaberiga, siis siidi ja sametiga. Viilisin. Õlitasin. Kreemitasin.

Jumalast normaalne.

...