kolmapäev, 26. september 2018

Eestimaa elu-olu-ilu

...
Kipume kodust kaugele.
Et maailma avastada.
Vaadata ja näha.

Me avastasime lastega ka maad ja ilma, augustikuu tagumises otsas.

Kasutasime ära tasuta bussipiletid ning võimaluse rongiga sõita ja viitsime-veetsime paar-kolm õhtupoolset tundi Tallinnas.

Vaatasime alt üles ja ülevalt alla.

Rohkem olime seal üleval.

Ja vaatasime alla.


Üles saime mööda Patkuli treppi.

Vikipeedia ütleb, et trepp on rajatud 1903. aastal ja trepil on 157 astet.


Kui juba üleval, siis vaatasime ringi ka.

Kõndisime kitsastel kivistel tänavatel.


Vaatasime üle olulisemad ehitised.


Ja loomulikult peatusime peegli ees!
10 sekundit...


Lõpuks jälle trepist alla, ring peale Balti jaama lähiümbrusele.


Pisut muusikalisi elamusi.


Ja ongi aeg, et tagasi koju.

Algul rongiga.
Siis bussiga.

Nagu naksti linnas käidud!
...

esmaspäev, 24. september 2018

Igal pool on huvitav

...
Muidugi on äge sõita kodust kaugele. Üks tuttav käis Ameerikas, teised puhkasid Vahemere ääres, kolmandad tulid Stockholmi kruiisilt.

Pikk suvi selja taga, on ka käidud siin ja seal.

Eestimaal.

Võiks siis ju üles noppida 100 suvist pilti.

Minu suvi aastal EV 100.

Nüüd, kui suvi ametlikult läbi.

Kaugeim koht sedapuhku Saaremaa.
Aga sellest olen juba kirjutanud.
Meri siin ja meri seal.


Kümmekond päeva Põhja-Eestis... vaatega merele.




Tegelikult on nii, et igal pool on huvitav.

Isegi kodumetsas.


Või koduaias.
Viimased sõstrad põõsas.


Augustikuu eelviimasel päeval käisime kaasaga söömas.
Tähistasime tähtpäeva.

Koht oli igavesti põnev ja toit maitsev.
Viikingite külas.



Lastega käisime Eesti Ringhäälingumuuseumis.

Leidsime üles Ülo Raadio.


Põnevad telekad.
Mõned näitasid isegi värvilist pilti... kui värviline kilepaber ekraani ette riputada.

Hetkel olid nad küll kõik pilditud.


Välja arvatud see viimane.
Sealt tulid värsked uudised.

Lastel endil oli voli stuudios saade sisustada.

...

pühapäev, 23. september 2018

Kuidas kinkida

...
Ma olen väga vilets kinkija. Isegi kui kingituse suudan välja mõelda, siis kauni (huvitava, originaalse) pakendini ei jõua. Jõulukingid võivad olla ammuilma olemas, aga ikka on nii, et viimasel hetkel ostan poest peotäie valmis kingikotte... heal juhul. Halval juhul püüan hakkama saada taaskasutusega.
Mis on keskkonda silmas pidades muidugi kasulikumgi.

No ja kui siis paar aastat tagasi sain kingituse... ausõna, ma isegi ei mäleta, mis paki sees oli. 

Pakk ise on alles, jõulude ajal panen jälle lauakaunistuseks!


Või siis see kingitus, mis aasta tagasi kolleegidelt sain. Kõik oluline info on pakendile paigutatud. Pakend ise kui reisikohver, võta sangapidi pihku ja mine.

Reisile.

Või käsitöölisest koduperenaiseks.
Lõnga ja varrastega.
Nagu hetkel plaan oligi.


Ükskord ma ise ka. Võtsin kätte ja olin teistsugune.


Tegelikult on pakendil oma lugu. Joonistasin/värvisin peotäie neid x pilte, kui oma vana aeglase arvutiga tööd tegin.
Et pikki ooteaegu sisustada.
Juba paar aastat tagasi.

Ühel hetkel oli pakendit vaja, ja õnneks meenus!
Küljed kokku, paelad külge... tehtud!

Oluline on ka üllatusmoment. Olin just tellinud mingist kataloogist mõned vidinad, kui päev-paar hiljem tuli pakiteade!
Uskumatu, et nii ruttu, aga tore ju ikka!

Kui paki kätte sain, oli veel toredam. Ei olnudki minu tellitud pakk, oli hoopis sokisahtli kinkekarbike, sees kaks paari sokke, peal  tähenduslikud sõnad. 

Parim vanaema.
Parim vanaisa.


Nojah, vanavanemate päev ju tulemas!
Üllatus missugune!

Lapsed oskavad alati kinkida, neid pole vaja õpetadagi ;)

...

laupäev, 22. september 2018

Olge hoitud!

...
Teie, kes te veel koju pole jõudnud.
Olge hoitud!

Kuidagi palju sai sel suvel loetud ja mõeldud neile, kes vaid korraks läinud, koju tagasi jõudnud aga mitte.
Kes merele, kes metsa, kes lihtsalt korraks.
Mõni neist viimaseks korraks.

Kuskil augustis poolel teel Loksale tegime peatuse ja  tekitasime endile piduliku lõunasöögi. Vaatasime, et oo, politsei ka söömas, mitu autot toidumaja ees.


Ja siis selgus, et nad otsivad.
Ratastega ja metsas. 
Teda, kes juba mitu päeva kadunud.
Keda kodus oodatakse.
Aga kes õnneks siiski millalgi hiljem kuskilt lõpuks ise välja ilmus või märku andis.

Ja siis kohe varsti mere ääres, vaatasime ja mõtlesime.
Et miks see helikopter.
Algul lendas mürinal üle.


Pärast jäi mere kohale "ankrusse".

Hilisõhtul tuli uudistesse, et veel üks, keda otsitakse.

Otsiti... leiti... aga juba oli hilja.

Mõnikord on nii, et ka lähedasega ei saa kohe soovitud hetkel kontakti.
Tean, et ei peaks, aga ometi hakkab tööle sisemine häirekell.

Neil hetketel on hea teada, et ikka ju keegi kuskil.
Hoiab silma peal.

Olge hoitud!
Mõnikord on ka oluline, et leitud.

Nüüd jälle.
Kadunud.
Otsitud.
Leitud. Leitud?

Üheotsapilet.
Aeg piletile märgitud.
...

Vanad mehed

...
Kui ma alles noor veel olin... laul ka selline.


Kui ma alles noor veel olin, meeldisid mulle vanad mehed. Mulle meeldis neid kuulata ja mulle meeldis nendega rääkida. Sellest on küll juba aastakümneid möödas, aga ma väga hästi mäletan.

Kui parasjagu meelde tuleb.

Eile tuli meelde.
Lõpetasin krimka "Valge emalõvi".
Ja siis mõtlesin, et uurin natuke rohkem. Mida kirjutab internet.

Nimed, mis seostuvad loetud raamatuga.
Henning Mankell.
Frederik Willem de Klerk.
Nelson Mandela.

Ma ei saa midagi teha, nad hakkasid mulle meeldima, kõik kolm.

Ja siis mul tuli meelde.
Noorus ja vanad mehed.
Ainult väike vahe on.
Nüüd ma ei saa enam öelda, et mulle meeldivad vanad mehed... eaka inimesena peaksin silmas pidama siis vast 90 või 100 aastaseid.
See kogemus puudub.

Minuealised (vanad) mehed, see pole enam see. Ilmselgelt meeldib neilegi maast ja ilmast juttu puhuda... endast mitukümmend aastat nooremate näitsikutega.

Aga jah, need kolm meest, kelle vastu eile huvi tekkis... selline tunne, et nad nagu oleksidki minuga rääkinud.
Oma elust.
...

kolmapäev, 19. september 2018

Kuidas reageerida

...
Või kas üldse reageerida?

Tegelikult see nii ongi. 
Paljud probleemid saavad alguse sellest, et ma valesti reageerin. 
Usaldan liigselt oma sisetunnet.

Reageerin ka siis, kui polekski vaja.
Vastata.
Sekkuda.
Arvamust avaldada.

Kunagi käisin mingil x koolitusel.
Seal oli selline nö vahepala, kus kõik pidid enda jaoks mingi eesmärgi või elutõe välja mõtlema, selle kaardikesele kirja panema ja siis rahakotis kaasas kandma. 
Et see ikka toimiks.

Kirjutasin mõtte, mis esimesel hetkel pähe tuli.
Naudin seda, mis mul on.

Mõned aastad hiljem, kui rahakotti vahetasin, tundus, et ka reegleid võiks uuendada.

Jällegi, esimese hetke mõte.
Ei vihasta. Ainult imestan.

Ma ei saaks öelda, et kirja pandud tarkusest teadlikult kinni pean.
Võimalik, et naudin igapäevaseid pisiasju pisut rohkem kui asi väärt.
Ehk vihastan mõni protsent vähem kui võiks... aga kindlasti rohkem, kui peaks. 

Igatahes reeglid mu rahakotis on endiselt täitsa alles.
Mõlemad.

Aga nüüd, kui taas aeg rahakotti vahetada... peaks ka reeglid üle vaatama.
Uue juurde kirjutama.
Näiteks: enne loen kümneni, siis alles reageerin. 
Vastan. 
Tegutsen.

Samas, sisetunde usaldamisest ja kiirest reageerimisest päris loobuda ka ei raatsi.
Ma arvan, et tänu sellele on nii mõnigi probleem saanud lahenduse.

Küllap mõni probleem ka juurde tekkinud.
Kui mõtlema hakata.

Kui nüüd need kolm tõde tähtsuse järjekorda panna.
Need elujuhised.

Siis nii ongi.
Esimene sõnastatud mõte on kõige olulisem!

Naudi seda, mis sul on.

Huvi pärast vaatasin, kas olen blogisse midagi ka nautimisest kirjutanud.
Ikka ongi!
Siin naudin ma magamist, siin laevasõitu, siin hundiks olemist, siin kella keeramist ja siin lähedaste lähedust.

Siin Anneliga, fotonäitusel.


Näitus maailma mainekaima pressifoto konkursi World Press Photo auhinnatud töödest.
...

neljapäev, 6. september 2018

Kriminaalne ajalugu

...
Otsisin internetist materjali küla kohta, kus pärit mu esivanemad. Ja sattusin lausa kriminaalsele ajaleheartiklile. 
Ajaleht ja artikkel minevikust.
Kui soolaveo pärast tapeti randrüütlid... Päewaleht 1938.

Rannarahvas tappis piirivalvurid ja uputas merepõhja. Toimus see veelgi kaugemas minevikus, juuni 1851. 
Esimene juurdlus oli 9.juulil, kuulati üle terve küla rahvas. 

Aga küla ise. 
Päewaleht iseloomustab seda nii: igivana viikingite ja mereröövlite asula kitsal maasiilakal keset avamerd. Läbi põlvede on siinsed elanikud pidanud võitlust karmi looduse, aga ka ühiskondliku korraga. Kord, mis püüab suruda vaba randlase tegevust  hariliku elu raamidesse. Vabal merel ja kehval rannaliival kasvanud  looduslapsed  ei kohku oma tegevusvabaduse nimel tagasi ka veretööst

Kusagilt mujalt olen selle sama ajajärgu kohta välja noppinud fakte.
30.juuni 1851 tapsid soolavedajad Odakivi rannas 2 randrüütlit. Tapjad jäävad avastamata ja laibad leidmata. Kohtuprotsess kestab kolm aastat ja sellest võtavad osa enamik täisealisi külakodanikke.

1850. aasta revisjonikirjade järgi on külas 132 meest ja 153 naist, lisaks sõjaväelasi koos pereliikmetega umbes 10 inimest.

Uurimine jookseb mitu korda ummikusse. Kõigepealt on Hara külatüdruk M.Rüngas valmis tõtt tunnistama, kui talle kubernerilt linnas elamiseks pass muretsetakse, sest tagasi tema enam minna ei julge. 
Randrüütlid võtnud rannast paadi ja pannud relvad sinna sisse, et vastu sõuda. 
Passisid soolavedajaid. 
Seal jooksnud juurde külamehed, kes randrüütlid kaigastega maha lõid, koos relvadega oheliku abil kokku köitsid ja eemal merel kivide abil põhja heitsid. 

Tunnistaja on valmis vandega kinnitama, et soolapaadi tühjendamist külaelanike poolt nägi ta oma silmaga.


Juurdlusvõimud on kindlad, et neil on käes õiged andmed.

Esimesed Pärispealased satuvad sunnitöölise märgi alla. Kolm meest vangistatakse ja viiakse uurimise vanglasse Toompeale. 

Kes seda teab, mis vanglas toimus, aga juba järgmisel päeval andis üks kinnipeetav üllatava tunnistuse, nimetades hoopis teised nimed, kes olla kuritööga seotud. 
Nimetas 4 tapjat ja 2 pealtnägijat.

Hakati siis neid mehi otsima, aga kätte neid ei saadud.

Jälle külas uus ülekuulamine, ja kuna mehed kadunud, võeti ette naised. Sõna siit ja teine sealt, mõned nimed, mõned kuuldud jutud.
Võimud lahkuvad Pärispealt, aga ainult selleks, et Loksal ööd oodata ja siis ootamatult külla tagasi minna. 
Seegi otsimine jäi tagajärjetuks.

Kohtul nüüd kaks täiesti erinevat tunnistust, üks, mille andis noor naine Maria Rüngas ja teine Kopli Joosepilt, keda M.R. süüdlaseks oli kinnitanud.
Kuusalu kirikuõpetaja avaldab arvamust M.Rüngase kohta: 34 aastat vana, mitte 29, nagu ta ise kinnitas. Kehvade usuliste teadmistega. Ja halbade elukommetega, ajab randrüütlitega ümber... aga sohilapsi tal ei ole.
Tunnistus, mis Marialt saadud, tundub kahtlane, seda enam, et mõnigi esitatud fakt kontrollimisel valeks osutub.

Mehed, keda oli Kopli Joosep Lolender nimetanud, tabati 1852. ja 1853. aastal, Madikse Volmar oli näiteks oma toa lakas, Madikse Jaan saadi kätte Soomes. Oma redus olekut põhjendasid nad hirmuga, sest  haagreht ähvardas eeluurimisvangla ja peksuga.
Uurimine jookseb ummikusse, sest mõni, kes midagi rääkinud on, ei saa vannet anda, kuna on asjaosaline või selle lähem sugulane. Teised jälle löövad kõhklema, et täpselt ei mäleta.
Vankumatuid tõendeid napib ja ka laibad on leidmata, nii pääsevad süüdistatavad võrdlemisi kergelt. Väiksemate eksimuste eest (passita Soomes elamine, võõra passi kasutamine) määratakse Teedo Tõnisele ja Madikse Jaanile 60 kepihoopi pluss kõigi eriliste õiguste kaotamine. Vallavanem, kes meeste peidukohti teadis, vallandatakse. Enamik mehi vabastatakse kahtlusest süütõendite puudumise tõttu, Madikse Volmer Maalbergi surma tõttu süüdistus tema vastu lõpetatakse.

Toimikus on 531 lehte, sellest 350 kirjeldavad protsessi käiku.
Mis seal rannas siis tegelikult toimus?
Kes seda enam teab, aga jutud ju ikka liikusid.

Kuna Venemaal oli sool kõrge riigimaksu tõttu kallis, veeti seda salakaubana riiki sisse.
Saatuslikul laupäeval seisis üks soolapaat küla lähistel ankrus. Külarahvas sõitis oma paatidega soola saama, ja need, kes pärast lähemale randusid, said kokku paate passivate randrüütlitega (piirivalvega). Randrüütlid kaotasid oma elu, laibad uputati. Ja kuigi hetkeks olid kõik jäljed kaotatud, uhtus vesi hiljem surnukehad kaldale, kus nad sügavale liiva sisse said maetud.
Rahu nad seal pole saanud, rahvas räägib, et Odakivi kandis võib kuuvalgetel öödel hulkuvaid kooljaid näha. 
Ei jäänud need mehed ainsateks.
31.07.1880 tapeti kohaliku piirivalve kordoni ülema poolt mõõgapistetega soolaveo viimase ohvrina Madjukse Toomas Maalberg.
180 aastat soolaveoaega hakkas lõpule jõudma, tegelikult asendus soolavedu piirituseveoga... aga see on juba teine lugu.
1881 toimus Pärispeal maamõõtmine ja talumaade krunti ajamine. Küla koosnes nüüd seitsmest allkülast, õuemaid kokku oli 77, Hauaneeme külas 6 ja Odakivi külas 12.
25-30 aasta jooksul tõusis elanike arv külas 500-ni. 
Mõned faktid veel.

1843 said Pärispea küla elanikud endale perekonnanimed. Enamik neist rootsi keelest laenatud, nähtavasti Soome rootslastelt, kellega rannarahval tihedam läbikäimine oli. 
Umbes samal ajal korjatud andmed näitavad, et hoolimata kooli puudumisest omab suur osa külaelanikest lugemisoskust.

Siis veel... rajati Pärispea telefoniliin  piirivalvekordonisse Mähuotsas.

Samasse aega (soolaveo aja lõpuosa) jääb ka suur tulekahju külas (1837), milles põles ära 7 elumaja.

Selline lugu siis.

No ja edasi.
Kui uurida sugupuud.
Jõuame juurte juurde.

Minu vana-vanaisa Joosua Maalbergi (1874-1919) isa oli Toomas Maalberg (okt 1839 - juuli 1880)) ja Joosua vanaisa oli Wolmer Maalberg (surn. mai 1853)
Toomas Maalbergi vend oli Jaan Maalberg (1829-1877).
Madikse Volmer, Madikse Jaan, Madikse Toomas.
Nädalavahetusel on vanavanemate päev. Ma ei tea, kas ma peaks seda lugu oma lastele ja lastelastele jutustama.
...