laupäev, 22. september 2018

Olge hoitud!

...
Teie, kes te veel koju pole jõudnud.
Olge hoitud!

Kuidagi palju sai sel suvel loetud ja mõeldud neile, kes vaid korraks läinud, koju tagasi jõudnud aga mitte.
Kes merele, kes metsa, kes lihtsalt korraks.
Mõni neist viimaseks korraks.

Kuskil augustis poolel teel Loksale tegime peatuse ja  tekitasime endile piduliku lõunasöögi. Vaatasime, et oo, politsei ka söömas, mitu autot toidumaja ees.


Ja siis selgus, et nad otsivad.
Ratastega ja metsas. 
Teda, kes juba mitu päeva kadunud.
Keda kodus oodatakse.
Aga kes õnneks siiski millalgi hiljem kuskilt lõpuks ise välja ilmus või märku andis.

Ja siis kohe varsti mere ääres, vaatasime ja mõtlesime.
Et miks see helikopter.
Algul lendas mürinal üle.


Pärast jäi mere kohale "ankrusse".

Hilisõhtul tuli uudistesse, et veel üks, keda otsitakse.

Otsiti... leiti... aga juba oli hilja.

Mõnikord on nii, et ka lähedasega ei saa kohe soovitud hetkel kontakti.
Tean, et ei peaks, aga ometi hakkab tööle sisemine häirekell.

Neil hetketel on hea teada, et ikka ju keegi kuskil.
Hoiab silma peal.

Olge hoitud!
Mõnikord on ka oluline, et leitud.

Nüüd jälle.
Kadunud.
Otsitud.
Leitud. Leitud?

Üheotsapilet.
Aeg piletile märgitud.
...

Kommentaare ei ole: