pühapäev, 30. jaanuar 2011

Vanamoodsalt, kannusoojendajaga

...
Koostegemisprojektiga liitusin lootuses, ehk olemasolev kohusetundenatukene sunnib mind siis näputööga tegelema.
Ega mul ideid ei olnud.
Aga et ma kunagi kudunud olen, siis mõtlesin, et alustan sellest.
Tuletan meelde.

Lõngatagavara hulgast leidsin palju lõnga.
Palju vardaid.
Mõned heegelnõelad.
Ühe pooliku soki. Teine oli valmis.

Ja veel paar pooleliolevat tööd.

Ühest ma siis alustasin.

Tegin kannusoojendaja. Aeg-ajalt on mul olnud vaja kannule midagi sooja ümber panna. Siis olen villase salli appi võtnud.

Nüüd on ta olemas. Kohv soe vanamoodsalt, kannusoojendajaga.


Ja kui kohvi pole, siis saab seal niisama sabaotsa soojendamas käia :)

...

laupäev, 29. jaanuar 2011

Paber kannatab kõike...

...
Ametlik paber.
Dokument.
Kandiline ja kerge.

Kaalult kerge, sisult raske.
Aeg annab kaalu juurde.

Mõned sellised paberid panen üles tänasesse fotojahti.
Dokumendid erinevatest aegadest.
...
Vanaisa juhiload.

Jõuvankri juhtimisluba koos katsetunnistusega.
Katsetunnistusel on öeldud, et T.M. sooritas rahuldavalt Noortemeeste Kristliku ühingu AUTOKOOLI juures Teedeministeeriumi loal moodustatud katsekomisjoni ees jõuvankrite seaduse elluviimise määruste (R.T. Nr. 45-1929.a.) § 38 ettenähtud sõidukatse.
Välja antud Tallinnas, 25. aprillil 1936. aastal

Juhiluba on välja antud 1936. aasta mais.
Maksev jõuvankri juhtimiseks isiklikuks tarbeks plahvatusmootoriga varustatud jõuvankri tarvis. II liik, prillide kandmine ei ole kohustuslik.
Vanaisa oli siis 32-aastane.
...

Vanavanaema ajutine isikutunnistus.

See foto pole tehtud originaaldokumendist, mulle saadeti koopia.

Välja antud Soomes 1944. aastal.
See oli vahepeatus teel Eestist Rootsi.
Paadipõgenikud ...
Vana-vanaema oli siis 64-aastane.
...

Kui vanaema ema lahkus Eestist, siis vanaisa ema toodi 1944. aastal Tudulinnast ära maale vanaema-vanaisa juurde.
Dokument näitab võimude vahetumist Eesti territooriumil.
Isikutunnistus (ausweis) on välja antud 8. detsembril 1941 aastal ja kannab haakristiga pitsatit.
Isikuandmed on kantud sisse nii eesti kui ka saksa keeles.

9. oktoobril 1944. aastal on elukoht ümber registreeritud juba vene keeles.
Ainult vene keeles.
Vana-vanaema oli siis 74-aastane.

Kahjuks on see dokument ilma fotota.
...

Viimane dokument hüppab ajas pool sajandit edasi.
See on minu välispass aastast 1989.

Tegemist on minu esimese välisreisiga.
Ega siis ei reisitud nii nagu tänapäeval. Kuna läksime emaga koos, oli asi veidi lihtsam. Ema hoolitses, et passi saaks Soome transiitviisa, mina hankisin Rootsi viisad.


Ega ma täpselt ei mäleta, kuidas see Soome-viisa hankimine käis. Kuigi konsulaat asus Leningradis, sai ema viisataotluse siiski Tallinnas sisse anda. Pikad järjekorrad ja varahommikused passimised, aga igatahes kätte ta need sai.
Lugu ise oli tunduvalt värvikam, kahjuks pole enam meenutajat.

Rootsi viisa jaoks tuli Leningradi sõita. Võtsin töölt vabad päevad, istusin kolmapäeva õhtul Leningradi rongi ja hommikuks olin kohal.
See oli hullumaja, mis seal konsulaadi juures toimus, täiesti lootusetu. Keegi kuskil ütles, et Moskvas on asi normaalsem. Kolasin päev otsa Leningradis, õhtul istusin Leningrad-Moskva rongi ja reede hommikul olin Moskvas.
Seiklesin metrooga, kohale jõudsin. Ka pikk järjekord ukse taga, aga asi oli normaalsem.
Veidi enne 12 ütles rootslasest konsulaaditöötaja, et tänaseks kõik, rohkem taotlusi vastu ei võeta. Olin ukse taga esimene. Näitasin kellale, et on veel mõned minutid aega. Ja imede-ime, sisse ma sain.
Paar tundi hiljem oli viisa passis. Kolasin linna peal ja õhtul istusin rongi Moskva-Tallinn. Laupäeva hommikuks olin Tallinnas.

Nii on nende paberite saamislood teinud kerged ja kandilised dokumendid kõik omamoodi kaalukateks.
...
Teised kaalujad
...

neljapäev, 27. jaanuar 2011

Tervendav retsept

...
Retsepti sain, kui tervis läinud käest.
Kurk haige ja sada muud häda veel.


Aitas hästi.
Juba homme olin terve...
...

teisipäev, 25. jaanuar 2011

Kaks titat

...
Postituse oleks pidanud tegema eile.
Siis saanuks öelda, et oli ja tuleb. Et üks sünnipäev eile ja teine homme.

Täna saab niisama tagasi vaadata.

Sellel tital on täna sünnipäev, 30+x aastat.
...

Teisel oli lihtsalt esimene. Esimene suurem sünnipäev.
Teine tita sai üleeile kuu aega vanaks.

10 päeva
Sellised lood nende titadega.
Ei saa arugi, kuidas kasvavad...
...

laupäev, 22. jaanuar 2011

4 fotokat ja mina

...
Pealkiri on inspireeritud kunagisest järjefilmist "4 tankisti ja koer". Mis aeg küll elu ja inimestega teeb! Tänapäeva tankistidest ja koerast tuleks hoopis teistsugune film.

Aga minul on elus olnud 4 fotokat. Üks parem kui teine. Ütlen seda täitsa siiralt. Nad on olnud head, minu jaoks. Tegelikult pole nad olnud kunagi eriti head, isegi mitte omas ajas. Aga kui mõelda, kui kaugel ma ise olen täiuslikkusest, siis olen nõus kõige muu täiuslikkusekaugusele läbi sõrmede vaatama.

Minu esimene fotokas oli "Smena". Selle sain oma vanuselt keskmiselt onult. Tema oli sellest välja kasvanud. Et "Smenaga" saab häid pilte teha, tõestasin ma juba oma esimese filmiga. Klõpsutasin selle täis oma punn-onu pulmas. Mina olin siis 14 ja peigmees 21. Eks me rohkem nagu õde-venda olimegi. Minu ema (tegelik õde) oli oma noorimast vennast 18 aastat vanem.
Pulmapildid tulid välja väga head... minu meelest. Pruutpaari meelest olid ka päris head, sest tegelikul fotograafil juhtus äpardus, film keris kinni ja pilte välja ei tulnudki. Nii et kui poleks mind, ei oleks olnud ka seda filmitäit pilte.

Esimene abielupäev
...

Teise fotoka sain oma kõige vanema onu käest. Siis oli tema sellest välja kasvanud. Uus fotokas kandis nime "FED", mille ma sujuvalt Frediks ümber ristisin. Ju siis oli iga, et midagi meessoost peab südamelähedane olema, olgu selleks siis kasvõi ühesilmne kaamera.
Frediga ma väga lähedaseks ei saanud. Tema nõudis juba veidi süvenenumat lähenemist ja sättimist. Pildid tulid igatahes kvaliteedilt viletsamad. Mõned filmid ikka on ka sellest ajast. Fotod oma laste lapsepõlvest on just nimelt "Fed"-iga tehtud.

...

Kui tuli kataloogikaubanduse aeg, tellisin endale ka kaamera.
Kaamera... see kõlab uhkesti!
Tegu oli tavalise seebikarbiga, kuigi maksis päris suure osa minu palgast. Ilus kõlav nimi on tal ka - "Samsung".
Kaaslaseks päris mitu aastat ja tehtud päris palju pilte. Liigagi palju. Üks eelis sellel fotokal järgmise ees igatahes oli... plõks ja pilt. Praegu on nii, et A-d hakkan pildistama, aga B jääb peale.
Sellest ajajärgust on mul mitu albumitäit pilte.
Armastan oma pilte, kuigi nad mõnigi kord sellised äbarikud ja ähmased on. Minu jaoks igal fotol kandev mõte.

...

Viimase fotoka ostsin suvel 2008. Just olin puhkuserahad kätte saanud. Seebikarp seegi, aga ikka digikas. Pilt kohe vaadata.
Ma usun, et olen oma "Olympusega" päris sõbraks saanud. Kuigi mitte esimesest hetkest. Suvi 2008 pidin ma oma vana aparaati kasutama, sest uus tuli saata garantiiremonti. Keeldus avanemast. Kinnise iseloomuga järelikult. Nüüd seevastu kannatab kõik mu kapriisid ja käitumised välja. Aku on ka vastupidav, aga ikkagi, vanaks hakkab jääma. Plekid on näkku tulnud. Pean asjatundjaga konsulteerima, ehk annab eemaldada.


Aga kui annabki, siis tahaks ikkagi uut. Mitte mingit peent kaamerat, olen tegelikult uue väljagi valinud. Soodusmüügi aja magasin maha, kui uus tuleb, siis ostan, olgu pealegi, et ainult roosa variant. Peaasi, et parajalt õhuke taskusse pistmiseks.

Nüüd peaks lõpuks mõned sõnad pildistamisest ka rääkima.
Kui digikaga tundus algul, et tuleb iga päev nö kirja panna, siis nüüd aitab sellestki, kui nädalas paar plõksu teen. Pilte töödelda ma ei oska, aga pole hullu, mulle meeldivad mu pildid niisamutigi. Loomulikult ma sätin ja mõtlen ja kaalutlen, aga pole probleem aparaat pihku haarata ja plõks ka niisama teha, peaasi, et ilus hetk kaotsi ei läheks.
Eks ma siis hakkan töötlema (st õppima seda), kui saab oluliseks, et teistele ka meeldiks...
...

P nagu P

...
Fotojaht selline omamoodi. Mina hästikasvatatud inimesena avalikus kohas kasutan teistsuguseid sõnu.

Taguots näiteks.

Et kas üldse peaks... Aga miks mitte?
Ta on ju täitsa olemas ja täiesti märkamistväärne kehaosa ka.
Miks sellest rääkida ei võiks.
Või pildistada.
Iseasi, kas eksponeerida sobib.

Aga kui ikka ilus P on, siis miks mitte :)






kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Pulmad ja matused

...

...
Kui Lydia (Liidi) 1923. aastal abiellus, oli ta 22-aastane.
Vana-vanaisa Joosua (Liidi isa) oli surnud juba 5 aastat varem, 1918. aastal.

Pilvi (Liidi tütar) meenutab, juures mõned minu selgitused.

"Kui minu ema abiellus, olla majas olnud suur lein. Eks toetus ja vastutus oli suurelt tema peal. Teised lapsed (neid oli 8 – Elisabeth, Aleksander, Leopold, Klaara, Voldemar, Ida, Arnold ja Helena) olid kõik nooremad, ainult Landa oli vanem.

Väike kahupea vanaema Olga süles on Leeni, lastest noorim. Aga mees Olga kõrval, see võis olla vanaema vend Miku Juhanes, Meeta ja Selma isa. Aga ei tea, kes on see laps nende vahel. Meeta ja Selma olid juba vanemad ja võib-olla kodust ära.
Esimeses reas Ida kõrval on tema suur sõbranna Hulda."

Teised lapsed esimeses reas on Pilvi isa (fotol siis peigmees) vennalapsed Klaara, Salme ja Teodor.

"Liidi vend Arnold (sünd.1915) suri kas 1940 või 1941. Mäletan, et elasin veel Hermanni tänaval, kui Arno naine tuli teatama sellest emale (Liidile). Naine oli Arnost vanem, lapsi neil ei olnud.
Arno töötas öösiti raudteel ja õppis samaaegselt Tartu ülikoolis õigusteadust. Kui ema talle kunagi ütles ja hoiatas, mis see tervise võib maksta, siis vastas ta, et parem targana surra kui lollina elada. See jäi meile kõigile meelde.
Arno suri tuberkuloosi.

Minu teada kolisime Falkpargi tänavale 1941. aasta sügisel.
Liidi õde Leeni suri kui oli 20, st 1938. aastal. Kõigepealt oli ta Tallinnas haiglas, siis paar nädalat Tiiu (ristitud nimega Klaara) ja Tiidu juures Hermanni tänaval, kuni Liidi tuli linna ja õppis morfiumi pritse panema.
Mäletan, kui ambulants oli Pärispeal meie aia taga ja Leeni kanti välja. Tema voodi oli meie “saalis”.

Neli päeva enne surma hüüdis Leeni järsku Liidit oma juurde ja ütles värskelt morfiumi alt ärgates:

"1.detsembril hakkavad maksma uued seadused ja paragrahvid. Tee mu öösärk korda ja pane leivad valmis."
Sõnasõnalt.
Ma seisin ema kõrval.

1.detsembri õhtupoolikul ütles järsku ema: “Jookse Madjuksele vanaema järgi nii kuidas jalad võtavad."
Mäletan et vanaema kallis jooksis terve tee latern käes nii nagu kerides hing kinni. Jõudsime hästi.
Leeni suri samal õhtul pool kaheksa.
Mida vöis tema teada kalendrist, kui elas viimased kuud ainult kangete pritside mõjul, pooleldi koomas.
Aga nii see oli.

Öösärk oli ammu valmis, ja järgnevad ööd ja päevad oli ema Madjuksel matuseid korraldamas. Mina, 10-aastane, ja Valdek (vanem vend), olime kahekesi kodus, Leeni meie verandal... Mäletan veel, et Valdek puges öösel minu kaissu. Minu suureks rõõmuks.
Matusepäevast enesest on väga udune mälestus.
Sellest on 70 aastat möödas.
Leeni oli see kõige sügavamalt usklik inimene keda ma tean. Minu ema oli ka, aga kõigepealt oli seda vanaema Olga, nende ema.


Mida ka pastor oma kõnes talle matusel ütles. Valdek oli temaga rääkinud."

Vanaema Olga suri Rootsis 1968. aasta jaanuaris, olles siis juba 89 aastat vana.
...

esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Viis viimast minutit....

......
Hommikuti on see tavaline.

Raadios algab liiklussaade. Viie minuti pärast pean toast välja astuma.
Hambad pesemata.
Pole hullu, kui kiiresti teha, saab ka minutiga hakkama.

Mobiil kadunud.
Pole hullu, kui lauatelefonilt helistada, siis leian üles. Kui sisse on lülitatud. Enne võib muidugi padja alla vaadata. Olemas!

Lõunaks võileivad kaasa tegemata.
Pole hullu. Kui ma need kaapekakud (või koorikleivad) ja määrdejuustu kotti pistan, saab hakkama.

Kindaid pole jope taskus.
See on juba jama. Eile sai mingi suvalise ürbi ja suvalise kotiga poes käidud. Kumba nüüd otsida. Ürpi või kotti. Aega nagu ka pole.
Puude tassimise kindad näevad väga puised välja.
Aga poja miskid suurde sõrmikud siin. Ajavad asja ära.

Oh, klapib, ainult minutiga sõtsin graafikusse sisse.
Siiber kinni.
Tuled surnuks.
Läks!

No mida ometigi.
Ei lähe.. ei lähe.. ei lähe....
Uks ei lähe lahti.
Välisuks.
Keegi on trepil end ette keeranud. Või miski.
Uriseb vastu, alla ei anna.
Mina ka mitte.
Võtan kepi. Sellise korraliku vähekasutatud kepikõnnikepi.
Hakkan takistajat läb kitsa ukseprao surkima.
Ragiseb mis ta ragiseb, lõpuks saan ukse lahti.

Ootamatult imeline maailm mul ukse taga: trepi peal, tee peal, kaugemal põllulgi. Kogu mu kodu ümbrus on glasuuritud kui piparkook, pinnapeal läikivvalge ja laternavalguses sädelev jääkõva glasuur.
Millal ometi?
...
Kuidas ma tööle jõudsin?
Tänan küsimast, kenasti.
Raginaga.
Justkui kõnniks mööda õhkõhukest järvejääd seda oma jalgadega purustades, samal ajal sellest läbi vajumata. Ohtlik ragin hoiatusena kõrvades.

Bussist jõudsin isegi kiiremine. Üks kena inimene korjas mind mu pühal teekonnal auto peale.
...

pühapäev, 16. jaanuar 2011

Väljas on külmaks läinud...

......
Kiitsin just hiljuti, et pole sel talvel häda midagi. Vähemasti niikaua, kui külm ei ole.
Nüüd sõbrants ütles, et väljas on külmaks läinud.
Oma silm on kuningas... et vaataks, kuidas meil on.

Väljas on tõesti külmaks läinud, sest kraadiklaas oli jäälillede taha kadunud. Pärast akende tihendamist juhtub seda mõnikord.

Ideedest mul puudust pole, rakendamisega on kuidas kunagi. Seekord tegin ära, leidsin sahtlist meie eelmise mõõduriista, mis lihtviisil ära oli lagunenud ja alla kukkunud. Natuke paela ja õues külmetamist.
Nüüd on mul külma ilma termomeeter ka.

Väljas on tõesti külmaks läinud...
...

laupäev, 15. jaanuar 2011

Mida õpid noores eas...

...
...seisab eluaeg sul peas!

Parandasin hommikul oma eelmise talve villaseid sokke.
Kohe korralikult parandasin, igasuguseid reegleid silmas pidades.
Sokikannaaugud said said terveks ja tallaalused niisamuti.
Vanaema puust sokiseen abiks.
Parandasin, aga mõtted liikusid. Liikusid kindlasti kiiremini kui näputööst võõrdunud näpud.

Mõtlesin oma kadunud vanaemale.
Et kui palju sokke tema selle seene abil on terveks teinud.
Kui palju sokke ta üldse on pidanud parandama.
Kuduma.
Pesema.
Kui sul on ikka mees ja 3 poega ja tütreke.
Võib-olla nad pesid oma sokke ikka ise.

Mina lapsena pidin enda omi küll nühkima. Pesumasinat meil polnud, linad viidi pesumajja, igal pesutükil oli riidel nubrike peale õmmeldud.
Ega need sokid hästi puhtaks ei läinud, ju ma ei viitsinud korralikult nühkida.

Oma abielu algusaastatel ei pesnud mina ka kodus valget pesu.
Käterätikuid.
Saunalinu.
Viisin pesumajja. Isegi number on meeles - M41. Võimalik, et kapis veel mõni vana numbriga padjapüür alleski on.

Aga sokikannanõelumine on mul selge. Olin miski algklassik, igatahes käisin pikapäevarühmas. Ja seal õpetaja ühel päeval andis korralduse, et katkine sokk, lõng ja nõel kaasa. Ja seal me siis õppisime.
Ei ma usu, et hästi välja tuli.
Aga reeglid said selgeks.

Täna ka... mul jälle ilusad (ja terved) puna-valgetriibulised sokid jalas!
Korrektselt ära parandatud.

Selle talve villased sokid läksid käsipesu ootama :)
...

reede, 14. jaanuar 2011

Loodusesse roostetanud...

...
Ühel hetkel saab temast osake loodusest...





...

kolmapäev, 12. jaanuar 2011

Poliitika ühiskonna iga rakukeseni...

...
Pealtkuulatud kõne(lus)... sõne(lus)

Kohalik töötu. Võtab vastu taskus helisenud telefoni.
Kuulab. Kuulab. Mitte muhvigi ei saa aru.
Mis i ja mis r ja mis l ?
Lõpuks saab aru.
Mina täitsin teie paberi, teie lubasite mulle poekotti. Mina pole miskit kotti saanud. Mina olen töötu ja minul oleks seda kotti väga vaja. Saaks taarat viia.
Nojah, täitis paberi ja andis kontaktandmed. Pani posti.
Aga kotti ei saanud.
I ja R ja L jääb hääleta. Ehku oleks saanud moosida, aga mida sa moosid pettunud inimest. Ühiskonna rakukest...
...

teisipäev, 11. jaanuar 2011

11.1.11

......
Ega ma poleks täna kirjutama hakanudki, aga jäi silma see kuupäev. Ilus number ju. Sellise numbri alla igasugu jura juba ei kirjuta.

Ma kirjutan täna sellest, kuidas ma ajalehte loen.

Täitsa vale, ma ei alusta lugemist tagant ette poole. Ma tean küll, et nii tehakse. Kõigepealt vaadatakse üle surmakuulutused, et kui enda nime ei leia, siis võib päevaga peale hakata.
Nii tehakse.
Vähemasti seal, kus post hommikul kell 5 kolksti koridoripõrandale kukub. Mujal maailmas.
Mina saan lehti lugeda siis, kui koju tulen. Ja siis on juba lootusetult hilja. Olulised asjad on juba ammu toimunud.

Nii ma siis lihtsalt loen lehte.
5 korda nädalas Päevalehte
1 kord nädalas EE ja ÕL
Reedeti "Naisteleht"
Korra kuus "Elukiri"
Tundub, et hakkab palju olema. Kuskilt otsast peab koondama, aga ma pole veel õiget otsa leidnud. Seepärast ma just niipalju loen kui jõuan.
...
Selle lugemisega on ka üks jama. Viimasel ajal ei jaksa pikka teksti lõpuni lugeda, enne liigub mõte oma rada. Nojah, rada ju haakub tekstiga, aga pole see pole see pole see...
Näiteks täna.
11.1.11 ja Päevaleht.
Esileht täidetud täiturite kullasoonega. Kuna esimene lugu, siis tõmbasin ühe hooga peaaegu lõppu välja. Peaaegu. MK sõnab, et ei teeni miljoneid. Vastupidi, selle suure töö kohta ikka suhte-liselt vähe. Mul poleks küll midagi selle suhte vastu, mis võimaldaks mul lähedasi 200 000 krooniga aastas toetada. See ei pea ju tingimata lähedane erakond olema?

Artikkel poliitilistest loosungitest. Kuidagi väga tuttav tuli ette. Kuskil olen ise sellest kirjutanud, aga mida ma tookord õieti kirjutasin.... Need on need vanad loosungid. Uusi, ausõna, ei viitsinud lugema hakatagi, sama mõttetud nagunii. Artikkel jäigi pooleli.

Katusel varitseb oht... appikene, 29aastane noor mees. Kui vana see poja mul nüüd on... Ja jumalast õnn, et naabrimehega midagi hullu ei juhtunud, kui ta eile meie katust kraapis. Ja miks teisel naabril täna labidas katusel oli, aga meest ennast ma ei näinud.
Ma ei mäleta, kuidas artikkel lõppes, aga midagi head seal küll polnud.

Säutsuvad ja blogivad... twitteris ma ei osale, aga mõned blogid on tuttavad, vaja ikka üle vaadata. Nojah, eilne lugu mammist apteegis, kes rublade/kroonide/eurodega kimpus oli.

Kalevipoeg korraldab vastuvõtu. Üks püha üritus neile, keda muidu kunagi ühelegi vastuvõtule ei kutsuta. AP-l ideedest puudust ei ole. Aga ma käisin kunagi vallavanema vastuvõtul, nii et mina olen oma osa kätte saanud.

Tallinna linnavalitsuse pistisejuhtumid. Seda poleks ma lugema hakanudki, aga hommikul raadios öeldi, et sellised pisiasjad nagu pistised aeguvad ja siis mõistetakse nii pistja kui pistetav õigeks.
Aru ma ei saa, kuidas mõni asi aegub ja mõni asi ei aegu.
Mina pole pistist võtnud ega andnud, aga 15 aasta taguse suvalise ametniku näpuka pidin küll kinni maksma. Isegi minister sekkus asjasse.

Monica sai Mupo juhiks. Kui midagi on, siis ikka kohe palju. Üks Monika pani autod hange, täna just kolleeg rääkis oma lugu ka ühest Moonikast. Tegelikult, ilus nimi ju. Ega ma neid Moonikaid oma elus muidu pole nagu kohanudki. Aga seda laulu mäletan küll: Moonika-Moonika, mooniga Moonika...

Tüli Leedu poliitikas. Appike kui piinlik, ma ei teadnudki (ehk ei mäletanud lihtsalt?), kes on Leedu president. Adamkust mäletan, aga Dalia Grybauskaite... no kas ma suudan meelde jätta. Võiks ju.
Neljandik leedukaid koliks välismaale... ma ei kujuta ette, kui palju on neid eestlasi, kes on juba kolinud. Kunagi lauldi: moi aadres sovetski sojuz. Nüüd loen netis blogisid ja näen, et maailm eestlaste jaoks on piirideta.

Otsas, möödas, laiali ja lõhki... see käib aasta 2010 kohta. Ma väikest viisi masohhist, selle artikli jättan unejutuks.

Lapsepuhkus mind ei puuduta, töötus hetkel ka mitte... need jätan lugemata.

Paaril tuntud inimesel on sünnipäev. Aaviksoo ja Gross näiteks.
Aaviksoo surus mu kätt, kui miski diplomi ülikoolis kätte sain, Grossi poodi pole ammu saanud. Näe, enam-vähem üheealised, Oleg on paar aastat vanem.
Ja siis on täna veel Osvaldi nimepäev. Mul on üks tuttav Osvald ka, ta oskas juba lapsena endale kõiksugu jamasid kaela tõmmata. Sama praegu...

Horoskoop ütleb, et keegi tahab minuga manipuleerida... ärgu lootkugi. Ma ei ole nõus.

Ristsõna ei lahenda, sudoku jätan kaasale, koomiksid vaatan ehk kunagi hiljem.

Ah, aitab tänaseks küll...
...

pühapäev, 9. jaanuar 2011

Mida teha ohatisega...

...


Minu esimesed mälestused ohatistest jäävad aega, kui õppisin V klassis. Mõned vastikud mälestused jäävad sinna kanti veel.
Odraivad.
Esimesed (ja viimased) täid peas.
Vastik, vastik, vastik...

Nüüd võin kinnitada, et vanadus on tunduvalt helgem kui puberteet.
Täid käivad kauges kaares mööda, erilist füüsilist lähedust ju ka ei ole, ja eks neile sobiv elukeskkond on liiga hõredaks muutunud, et asustada.
Odraivasid pole ka, ja kui olekski, küll siis leiaks sobiva raamiga prillid, et varjata.

Aga need va ohatised... teised saavad külma või mingi nakkuse, lamavad voodis ja naudivad palavikku, mina käin ringi, suu pruntis peas.

Seekord ka, nädala alguses tekkis huulel kahtlane kihelus. Pilk peeglisse ja asi selge.

Aga selgeks pole saanud, et mida teha ohatisega.

Nüüd apteegis igatsugu peened plaastrid, maksavad suurt raha ja lubavad mõnusat äraolemist. Ükskord üht sorti ostsin, natuke aega püsis, siis hakkas lipendama, ja kui ära tõmbasin, tuli koos ohatise ja muu ollusega, asemele jäi rõve tühik. Jube valus oli ka. Ju ma ei oska kasutada, rohkem pole katsetanud.

Aga nõuka-ajal oli igasugu rahvatarkusi.
Et mida teha noore ohatisega.
- Õngitse kõrvast vaiku ja määri huulele... mis jäi vaigu puudumisel ära.
- Põleta kasetohtu ja see kollane õli, mis alusele alles jääb, määri huulele... mis jäi ära ajapuuduse tõttu.
- Määri hambapastaga.
Kuna oli kiire-kiire, siis see sobis kõige paremini. Tegin oma suunurga kelmikalt valgeks ja käisin avalikus kohas, suu hambapastalõhnaline ja -värviline.
Ainult et see tänapäevane hambapasta... nõuka-aegset "Pomorini" ju enam pole.

Nüüd peaks lõpetuseks kokku võtma, et kuidas läks.
Harju-keskmine, ma ütleks.
Ohatis suureks ei läinud, suu on veidi kärnas küll ja natuke ehk kaugemaltki. Aga lopsakat pakitsust ei tulnudki, on hullemini olnud.
Nii et ma nüüd ei tea.
Soovitada ei saa, aga muljetada, miks mitte :)
...

reede, 7. jaanuar 2011

Raha paneb rattad käima

...
Tundub, et olen viimasel ajal rahast juba kirjutanud.
Justkui teab mis oluline teine.

Eks ta olegi.
Raha paneb rattad käima.
Viiene on siis nagu viies ratas vankri all...

...
Aga igasugused tähtsad inimesed teevad raha veel tähtsamaks.

Killuke möödanikku tänastel kupüüridel.

...
Teistel ka... raha kui raba...

pühapäev, 2. jaanuar 2011

2011... esimene

...
Selle aasta esimene postitus.

Õnne ja rahu uude aastasse! Raha ka!
Palju uut ja kõlisevat euro-raha, rohkem veel seda krabisevat kõikidesse tengelpungadesse!

Kuigi leinan taga meie oma Eesti krooni, pean lugu ka uuest, rahvusvahelisest rahast. Ootan põnevusega, millal ja millised võõrad euro-mündid minuni jõudma hakkavad.
...
Eks neid eurosid on ju rahakotis ennegi olnud, aga siis nad mind eriti ei huvitanud. Tavaline võõras valuuta. Eile, kui oma mündikotis inventuuri tegin, leidsin hulga erineva päritoluga metalli, euro-münte oli nende hulgas üksainuke.
Nii et võin öelda, et minu esimene euro-raha on mul juba aastaid olnud.
See, et ta nii väsinud ja õnnetu välja näeb, pole minu süü. Sellisena ta minu juurde tuli.


Palju kannatanud ja elu näinud, usutavasti Soome reisil minuni jõudnud ja alles jäänud.
...
Isiklikud eurod on mul ka, aasta viimasel päeval käisin pangakaarti vahetamas, siis said eurod ka kotti soetatud. Nüüd nad siis ootavad oma aega, neli 5-eurost ja neli 10-eurost.
Paberraha.
Stardikomplektid olid otsas.
Kauplesin metallraha ka, aga teatavasti pangad valuutat metallis ei vaheta. 31. detsembril oli euro veel valuuta, 7-8 tundi hiljem kehastus ümber oma, käibelolevaks rahaks.
Nii lihtsalt need asjad käivad.

Esimese tehingu pangas tegin eurodega 1.jaanuari hommikul. Laadisin raha Simpel-kõnekaardile. Eelmisel päeval oleks kulunud 150 krooni, uut raha taheti 10 eurot. Ehk siis nüüd saab mõned minutid kauem rääkida.

Selline lugu esimestest.
...
Fotojahi raames panen siia ühe emotsonaalsema pildi siiski ka.
Esimene sünnipäev.

...