Pühapäev, 30. juuni 2013

Ennegi maasikal käidud...

...
Martaga on meil pikad  traditsioonid.
Metsas maasikal.

31. juuli 2009

30. juuni 2013
 

Kolmekesi koos oleme ka käinud.
Eelmisel suvel.
Aga siis hakkas vihma sadama ja me pidime vihmavarju pugema.
 

Seekord läks paremini.
Ilm oli ilus.

 

Maasikaid oli palju.

 

 Kõik topsid korjasime täis!

 

Kodus sõime maasikaid piimaga ja tegime maasikajäätist.

Kõik, mis oli, otsa sai.
...

Reede, 28. juuni 2013

Fotojaht: ussid ja teised usjad ujujad

...
Mida on vaja, kui minnakse kalale?
Õngeritva on vaja, pikema puudumisel kõlbab vana pintsel... mis peegelduses pigem roomaja kui õngeridva kuju võtab.

Uss õngenööri otsas.


Nööri teise otsa on ka ussi vaja.

Selle ussi võib ise valmis joonistada.

Valge rammus tõuk nööri teises otsas.


Peaasi, et laps rahul.
Mis sest, et saagiks vaid mingid usjad ollused.

 

...
Fotojaht.
Tänase päeva saak.
...

Neljapäev, 27. juuni 2013

Tehtud või tegemata

...
Kui ma juba autos istusin, ja autol sõit sees oli, tekkis kahtlus, kas arvuti ikka sai seinast välja tõmmatud.
Seda mäletan,
et aken sai kinni,
elektripliit kontrollitud,
telefon ja telekas seinast välja.
Aga arvuti?

Piiksatasin, et ehk keeraks korraks maja juurde tagasi.
Läheks ja kontrolliks.

Arvuti oli seinast väljas.
See-eest leidsin mõned maha ununenud pisiasjad.

Asjad aetud, tagasisõidul kohalikust pealinnast. Kui ma juba olin autosse istunud ja autol sõit sees... lasin mõttes läbi pea.
Jäätised said kotti.
Pangakaart rahakotti. Säästukaart ka.
Rahakott sai käekotti pandud.
Aga pisikese pliksi roosa pitsiline kampsun?
Viimane, mida temast mäletan - kui raha hakkasin maksma ja kampsuni kuhugi servale poetasin.
Aga edasi?
Salongis ei ole.
Pagasnikus?
Jäi kauplusesse?

Arvestades hommikust kogemust...
a) piiksatada ei julgenud
b) lootsin, et ju see ka ikka...

Kampsun oligi täitsa olemas.

Aga muidu.
Suurim lastest sai pandud Pärnu bussi peale.
Keskmise laenasin 3-4 tunniks ristitütrele.
Pisim tegi reisi vaprasti kaasa. 

...
Elu on endiselt mitmepalgeline.
Soe.
Päikeseline.
Äikeseline.
Ägedate vihmahoogudega.

Tulekahjud.
Üks suvila meie vallas.
Teine oli elumaja, pärnakate pisut kaugemad naabrid.
...

Kolmapäev, 26. juuni 2013

Viis kilo maasikaid

...
Turuhindadega ei olnud kursis.

Aga hommikul Jüri poe juures 3 eurot kilo eest tundus talutav, et osta vähemalt üks kg. Õnneks võtsin poeskäimise jagu mõtlemisaega. 

Uus müügimees müüs hinnaga 2,5... ja kui ostad 5 kg, siis saad 2 euroga.
Loomulikult ma võtsin viis. 

Nüüd me sööme ainult maasikaid.
Piimaga.
Pannkookidega.
Niisama.

Sööjate arv on ühe võrra kasvanud.

Alustasime muidugi jäätisest...

 ...

Teisipäev, 25. juuni 2013

Õhk on paks

...
Puhkuse esimene päev.

Kaks laenulast.



Kuumus ja niiskus.

Udu.
Nii paks, et naabreidki ei näe.
 

Hilisõhtul käisin rattatuuril.

...

Pühapäev, 23. juuni 2013

Jaanipäeval, 50 aastat tagasi

... 
Kui kuulsin, et ümmargune aastapäev, siis mõtlesin kohe – kindlasti 40. Aga siis mõtlesin natuke rohkem ja jõudsin arusaamisele, et mul endal pole 40.pulma-aastapäev teab-mis-kaugel, järelikult peab Arvil ikka rohkem olema. 


Olen peaaegu kindel, et selles pulmas ma olin, aga ma ei tea, kas mäletan pulmi või pulmapilte, suurt vahet ju pole. Ma mäletan täpselt, mis nägu oli pruut ja mis nägu peigmees, millised olid rõivad ja kuidas istus seltskond pulmalauas. 
  
Pulmalaud oli söögitoas, pikk laud, magamistoa uksest kuni väikese toa ukseni.

Teisel päeval oli vankriratas korstna otsas ja Leida-tädi käis katusel, et seda alla tuua. Küllap toimus pulmas muudki kui söömine ja vankriratta veeretamine, aga seda, mida piltide peal pole, seda ma ei mäleta.

 


Kuigi võiks, sest tegelikult olin ma ikka ise päris kindel pulmaline.


Täna siis kuldpulmad!

Palju õnne!
...

Reede, 21. juuni 2013

Midagi on jälle läbi

...
Kevad sedapuhku. Võttis otsad kokku ja kadus.

Kui ma hommikul kell 4 õue läksin... kusjuures, ma ise ka ei tea, miks ma läksin. Ju ma mõtlesin, et on juba aeg tõusta, sest väljas oli nii valge.

Kell 4 oli veel kevad. 
Kuigi enam mitte raasugi kevade nägu.
Juba suure suve moodi.
Hein niidetud.
Ööbikud ei laksutanud. 
Aasta kõige valgem öö.


...
Kui ma kell pool 9 jälle õue läksin, oli seal juba suvi oma täies hiilguses.

Suve on olnud terves tänases päevas.
Kuni õhtuni välja.

Ööeelne, suveroheline.



Suve esimene päev sai läbi.

Ehk jagub seda soojust vähemasti jaaniaja lõpuni, ehk pisut kaugemalegi.
...

Koduloom akna taga

...
Juba paar päeva võtan hoogu, et upitan end aknast välja ja pühin selle võrgu ära.
Köögiaknataguse.

Täna, kui lausa aknapesu ette võtsin, mõtlesin ümber.
Sest nüüd ma juba tundsin teda.

Käis ühel õhtul ennast näitamas.


Sellinse suur ja rammus.
Kaunid kirjad selja peal.

Kärbsed võrgus polnud ka väiksemate killas.

Kuidas sa siis lähed ja hävitad.
...

Neljapäev, 20. juuni 2013

Mida teha varastatud pesunööriga?

...
See pesunöör oli juuni algul täitsa olemas.


Nüüd juba mitu päeva ei ole.

Mida teha varastatud pesunööriga?

Tegelikult on ju võimalusi palju.

Näiteks tuli tahtmine end oksa tõmmata, aga nöör ununes koju. 
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem... nii ütleb vanasõna. 
Koju tagasi on ju imelik minna.
Ennäe imet... tarekene siiski vilgub viimati. 
On üks selline luuletus.
Ligilähedane.

Ei ole seal perenaisukest ahjusooja kakukesega vastu võtmas, perenaine kaugel olulisi asju ajamas. 
Pole parasjagu peremeestki käepärast.

Aga nöör on.
Täitsa vabalt väljas rippumas, justnagu külamehe jaoks valmis pandud. 
Tule, sõber, võta nöör ja tõmba oksa!

Hea tugev nöör, spetsiaalselt vastupidamiseks ostetud.

Ah et käära pole kaasas?
Ei ole hullu, tõmba tikust tuld, ehk ulatub nii kõrgele kui nööri kinnituskoht.
Kätte said? 
Tubli poiss, nüüd pole muud kui pael kaela.

Paluks ainult mitte meie õue peal.
...

Aga ehk oli hoopis vaja pesu kuivama riputada?
Jälle võimalik, sest siis, kui pesunöör veel alles oli, kuivatas keegi võõras kodanik oma sokke maja taga kase küljes. Nööri peal oleks hoopiski soliidsem.


Samas jälle... kuigi nööri õue peal enam ei ole, kuivab pesu ikka kase otsas. 
Seekord miski kummiülikond.

Ja pesunööri oleks normaalne inimene saanud ka maha võtmata kasutada, pererahvas oleks ehk veidi imelikult vaadanud, aga igal juhul parema pilguga, sest nüüd ei saa keegi enam pesu kuivama riputada.
... 

Mida veel saab teha ühe väga hea nööriga?
Seda võin ma kinnitada, et õngenööriks ta ei sobi, kui just hülgeid ei tahetud õngitseda.
Mis pole ka sugugi võimatu, sest miski suur loom - polnud mitte inimene - sealkandis ringi ujus.
Või siis põtru püüda, sest nemadki tunnevad end aia taga üsna koduselt.

Metsloomad aia taga, inimloomad aia sees. 

Sest nii on öeldud, et kes ikka tahab sisse tulla, seda ei pea ükski lukk, aiaväravast rääkimata.
 
Ja mis ripakil, see ära.
...

Fotojaht: putukas

...
Putukate pildistamine polegi niisama lihtne, tänane spetsiaalne käik parki luhtus täiega. Sain ainult mõned augulised puulehed. Seejärel tegin pisut tööd oma olemasolevate piltidega ja sealt tuli päris korralik saak.

Mis pildistamisse puutub, siis kõige parem on pildistada surnud putukaid, eriti selliseid veidi hirmuäratavaid.



Või siis surnud, tüütuid putukaid, kellest pole raasugi kahju.


Putukas, mis on purki pistetud. Ausõna, ma ei marineerinud ega konserveerinud teda, pilt tehtud, pääses putukas tagasi loodusesse. Ise ta tuli minu territooriumile...


Putukas, kes teeskleb surnut. Nii kui ta kõhuli tagasi keerasin, nii "tegi sääred"... kõigi oma kuue hetkel ripakil oleva jalaga.


Leinameeleolu tekitamiseks lisasin mustad raamid...
...
...

Kolmapäev, 19. juuni 2013

Ebavõrdne Rootsi

...
Artikkel oli tänases Päevalehes.
Autor Viggo Cavling.

Eks sellist lugu saab kirjutada see, kes Rootsis elab ja sealset elu teab. Kellel on oma pere lugu näitena tuua, ja selle näite kõrval võimalik analüüsida ühiskonda ja ühiskonnas toimuvaid muutusi.

"Kes langeb põhja, ei pääse."

Võimalik.
Ometi on mul tunne, et sealne ühiskond siiski hoolitseb ka oma  põhjakihi eest. Muidugi, mina pole sattunud nendesse piirkondadesse, kus toimusid hiljutised rahutused, piirkonda, kus 12 tuhandest elanikust 65% on välismaal sündinud (Husby), kus öökoristaja kohale viletsale palgale ja kehvadele töötingimustele vaatamata võib olla sadu töölesoovijaid, sest parematele kohtadele kandideerimist takistab madal haridustase.

Ka mõtted haridusest panid mõtlema. Sarnasusi märkama. "Poisid saavad Rootsi koolides kõigis ainetes halvemaid hindeid kui tüdrukud. Mõni aasta tagasi olid poisid tehnilistes distsipliinides tugevamad, kuid kui õpilastelt hakati nõudma, et nad selgitaksid vastustes, mida nad teevad, läksid tüdrukud poistest ka siin ette."

Sealt edasi juba immigrantide esimese põlvkonna lapsed, kus tüdrukud on siiski suutnud end tõestada, aga on vaid üks näide mehest, kes on roninud põhjast päris tippu - jalgpallur  Zlatan Ibrahimović.

Artiklit ümber ei jutusta, Eestit ja Rootsit võrrelda ka ei oska. 
Isegi võrdsust ja ebavõrdsust Eestis ei oska ma lahata. Mõnikord on tunne, et vaesust on väga palju, samas... kõik ostukeskused on rahvast täis, kaubakärud kaupa täis. 
Olen näinud hoopis vaesemaid aegu. Aga ehk võrdsemat vaesust ja võrdsemat rikkust.
Parem lähen oma jutuga tagasi Stockholmi.
Kui käisin Stockholmi kesklinnas, mõtlesin nende peale, kes seal turistide elu vaheldusrikkamaks muudavad. 



Kes on selle maski taga? 

 

Rootsi tudeng, kes suvevaheajal taskuraha teenib? 



Mõne meelelahutusliku grupi liige, kes linna palgal on? 

Või vaesuses virelev välismaalane, kellele saadud kroonid ainukeseks sissetulekuallikaks?

See mees tegi lausa imet, mingil hetkel mängis tulega, siis tõmbas seelikusabad üle pea, võttis täiesti uue vormi ja esines meeleoluka tantsuga.




 

Aga tänavapilt loob mulje turvalisest ja jõukast ühiskonnast... kui jätta märkamata noor naine, kes põlvili maas almust anub.


Please, please.

...
Artikkel lõpeb lõiguga, kus autor ütleb: "... Samal ajal hirmutab mind ebaõnnestumise ja põhja kukkumise võimalus. Ma tean, et kui ma sinna satun, siis ei saa keegi mind päästa. Mina ja mu lapsed oleksime sama kadunud kui need, kes eeslinnades kive pilluvad."

Milline see põhi siis rootslase jaoks on, et sinna ei ulati riigi toetus ja puudub väljarabelemisvõimalus. Ja miks peaks üks eluga toime tulev keskealine inimene elama sellise hirmuga?

Olen vist endiselt liiga sinisilmne.
...

Neljapäev, 13. juuni 2013

Kaasteelised

...
Minemine oli selline suhteliselt privaatne.
Jagasin neljast kajutit ühe noore daamiga, ega me suurt ei kohtunudki. Tema tuli, kui mina juba magasin, mina läksin, kui tema alles magas. 
Ruumi oli piisavalt käes. 
Eks ma ikka segasin teda ka, sest kui laev Mariehamnis peatuse tegi, läksin välistekile vaatama.

Poole 5 paiku hommikul.

Selleks ajaks oli terves laevas rahu ja vaikus.


 Edev mina oskas ennast ka pildile püüda.


Mul pole midagi selle vastu, kui ma olen päris üksi.

Mul pole ka midagi selle vastu, kui on palju rahvast.

 
Ma lihtsalt puhkan. Naudin laevasõitu.

See on ju imeline.


...
Tagasiteel olin rohkem kajutist väljas.
Ma lihtsalt ei mahtunud sinna.
Kui on palju naisi ja veel rohkem pakke.
Üks oli jaapanlane, 2 venelast.
Ja mina.

Rimmal oli sünnipäev, tema pakkus veini, nii et pidu oli ka.

Jaapanlannal oli hiiglasuur (ja kõrge) seljakott, tema sõitis Tallinna, et oma kott posti teel Eestist Jaapanisse saata. Siis otse edasi Helsingisse ja lennuki peale.

Et kott raske oli, seda võin ma kinnitada, sest väljumisel oma pagasit selga upitades  vajus pisike piiga lausa põlvili. Püüdsin teda ja ta kotti siis tagasi seisvasse asendisse kergitada.
Mis ka õnnestus.

Ma ei tea, miks pakki ei saanud Rootsist saata, või siis Helsingist. Miks oli vaja Tallinna sõita? Aga nii palju inglise keelt mul ei ole, et oleks tahtnud täpsemalt uurida.

Aga muidu, ega ma kajutirahvaga suurt kohtunudki, võtsin oma raamatu ja leidsin palju kohti, kus olla.

Kõige lõpuks vaatasin veel kesköise programmi ära.


Kui mina magama läksin, olid teised laevaelu nautimas.
...

Kolmapäev, 12. juuni 2013

Kuninglikult kuningriigis

...
Juba Rootsi - Eesti vahet sõitvad laevad teevad reisi kuninglikuks.
Justkui oleks lähedastes sidemetes kuningliku perekonnaga.

"Victoria"
"Baltic Queen"

Viimasega saigi seekord mõlemad suunad sõidetud. 

 
Mitte see musta tossu välja ajav parvlaev.
  
Reisi põhjuse suutsin ka kuninglikuks mõelda. Laupäeval toimusid kuningaperes pulmad, noorim tütardest läks mehele. Kuninganna ja kroonprintsessi pulmadest olen kirjutanud, nüüd siis printsess Madeleine.

Päeval jalutasime vanalinnas ja tegime asja lossi ligi. 
Tundsin end peaaegu pulma kutsutud külalisena :)


 
Kell 4 algas tv ülekanne. 
Eks meil oli teleri juures vähemasti sama hea ülevaade kui kõrgest soost külalistel kohapeal.

 

Noorpaar oli kaunis ja loodetavasti saavad nad väga õnnelikuks.
Nii nagu muinasjuttudes ikka.
Minu jaoks on kuningad-kuningannad ja printsessid ikka muinasjutukangelased olnud.


Loomulikult oli põnev vaadata ilusaid inimesi ja kauneid kostüüme.

Kuidas hilisem pulmapidu kulges, seda ei tea. 
Meil oli igatahes pidulik söömaaeg, aedvili, lõhe ja vein.
 

Maitses kuninglikult.
...

Fotojaht: õige magus

...
Nojah, ma olen kõige magusama juba ära näidanud.

Aga leidub muudki magusat.


 

 
Fotojaht.
...

Teisipäev, 11. juuni 2013

Sõgedad numbrid

...
Mõned numbrid istutavad end mulle mällu, juurduvad ja hingavad kuklasse.
Mõned numbrid hakkavad minuga rääkima.
Viimane painakas on pühapäevast... 8330.
Baltic Queen, kojusõidukajut.  
Hea number ju, ühe toreda lähedase sünniaasta ja vanus. 

Mõned numbrid on kuupäevad.
19. september
3. oktoober
17. märts
5. mai
Lapsepõlvesõbrannade sünnipäevad. 

Mõned numbrid on aastaarvud.
Istuvad mälus ajast, mida mäletan.
1904     1909     1929     1936     1939      1947
Vanaema-vanaisa ja nende lapsed. 
Usun, et ka lapselaste sünnipäevad ja -aastad suudan meenutada. 
Sealt edasi on juba kahtlane.

Naabrinaistega on lihtne, neil on ühel ja samal päeval sünnipäev, kui üks meelde tuleb, ei jää ka teine tulemata.

Mõned numbrid on juured ikka päris sügavale ajanud.

Mõne numbriga on aga igavene tegu.
Vanaema sünnipäev, iga kord ma kahtlen, kas 10 või 11... sest kui vanaisal oli 11, siis vanaemal on 10... või oli see nüüd vastupidi?
Ja siis ma lähen ja panen surnuaial küünla, kontrollin mälu (ikka oligi 10. juuni)... et järgmisel aastal uuesti.

Eile ka. Kui sadamast tulin.
Oligi õige päev.
Vanaema 104. Ja vanaisal aprillis 109.


Need pojengid minu akna all on pärit vanaema-vanaisa juurest. 
Üks põõsastest.
Kahtlustan, et teine põõsas on sõbrantsi vanaema juurest.

Kui nüüd numbritest rääkida, siis sel aastal, kui sõbrants sündis, oli minu vanaema just nii vana kui mina praegu.
Käisime temaga koos veel titte vaatamas.
Päris hästi mäletan.

Ja veel mäletan lapsepõlvest, et ikka ootasime ja vaatasime, kas pojengid hakkavad vanaema sünnipäevaks õitsema või ei hakka.

Nüüd pigem mõtlen, kas peavad vastu, ega nad enne ära ei õitse...

Sellel aastal õitsesid. Või peksis rahe nad õielehtedest lagedaks.
Pilt on tehtud nädal tagasi.

Tänaseks on vaid peotäis roosat vahtu mustal mullal.
...

Teisipäev, 4. juuni 2013

Fotojaht: keskpunktis

...
Eks ma ise ju olengi... keskpunktis.
Vähemasti siin, oma blogis. 
Mina ja maailm.

Katsuks siis seekord natuke teisest vaatevinklist vaadata.
Ainult seda, mis ongi keskpunktis.

Vaataks kohe terava ja terase pilguga.

Pildid on tehtud nädalavahetusel, suvilas.
Seal on aeg seisma jäänud.

Teed on kinni pandud...
 

... või läbimatuks muutunud.

Õuepealne kevadest niitmata.
Naabrite oma ka.
 
 Üksik punane tulp seal keskpunktis.
Meri seljataga.
 
Õunapuud ja kirsid täies õies.
 
 Samuti toomingad.
 

Meri hakkab vist ära kolima, vee on juba ära viinud, kivid alles kokku korjamata.
 

Paat keskpunktis... aga kaldaveest kaugel.

Lõpuks punkt kogu loole. 
Oksakoha keskpunkt keskpunkti säätud.
 
Fotod on veidi töödeldud ja keskpunktid esile tõstetud.
...