...
Hoiatus... kui sul on arahnofoobia... siis hirm ämblike ees. Ehk oleks parem mitte lugeda? Või vähemalt jäta pildid vaatamata.
Ma tegelikult alustan hoopis ühest taltsamast lemmikust. Ja ämblikest räägin ka ainult positiivses toonis 😉
Vaikiv vahimees
Iga päev ja mitmeid kordi on ta mul silme ees. Kui aknast välja vaatan. Kui õue trepile lähen. Kui sauna ukse ees istun ja helistan... või niisama hinge tõmban. Seni pole keegi kinnitanud, et tema ka näeb. Minu lemmikloom. Liiki ei oska määrata ja nime tal ka pole. Või olen selle unustanud?
Aga ta on olemas.
Kes näeb see näeb, vahet pole. Saba sorus ja nina püsti, kõrvad tuules loperdamas. No see viimane... tegelikult tuul kõrvadesse ei takerdu, puhub okaste vahelt läbi.
Aga tore ju mõelda ;)
Olen teda päris tihti pildistanud.
...
Koduloomi mul ei ole. Kui välja arvata sipelgad, kes kevadeti end kööki sokutavad, ja ämblikud läbi aasta. Ma võiks ämblikest fotoraamatu kokku panna, enamasti pildistan, kui lähemalt kokku puutume. Mu meelest on nad ilusad! Ometi on maailmas lugematu arv inimesi, kes ämblikke kardavad.
Küsisin AI käest positiivseid fakte ämblike kohta. Sain palju huvitavat teada, lisaks kinnituse enda teadmistele: nad on ohutud ja kasulikud kodukaaslased!
Lisaks on nad üllatavalt pühendunud lapsevanemad, oma mune kaitsevad nad pehme kookoniga, beebisid kannavad seljas ja toidu närivad pehmeks, enne kui järglastele annavad. Käitumine on muidugi liigiti erinev,
Eestis elab umbes 540 liiki ämblikke. Ämblik võiks olla kannatlikkuse ja loovuse sümbol, nende võrgud on kui imelised kunstiteosed.
Ja ilmselgelt on nad õnnetoojad, eriti õhtused ämblikud.
Kui mul mõni väga jalus koperdab, siis suvel viin õue ja talvel verandasse.
Täna hommikul leidsin ühe kaunitari oma pudrupotist. Õnn, et veel vett peale ei kallanud! Tegime fotosessiooni ja siis viisin ta välja päikese kätte.
Lisaks ämblikule jäi pildile ka nägemus!
Loodetavasti ei jäänud teda keegi tuppa taga igatsema.
...
