Kolmapäev, 30. juuli 2008

Toetame kultuuri

......

Kultuuri jaoks raha jätkub.

Kultuurkapital annab.

Kultuursed inimesed saavad teha kultuurreise.

Kultuurilised sünnipäevapeod.

Tehnika ja teadus kultuuridesse.

Kroon-haaval korjasid meie rahvatantsuõpetaja ja koorijuht raha kokku, et saada oma lastekoorile ja 6 paarile tantsulastele rahvariideid. Seelikud ja püksid, pluusid ja vestid, vööd ja paelad. Oli häid inimesi ja hoolivaid asutusi, edukaid projekte ja toetavaid ametkondi. Raha saadi, riided tehti valmis, lapsed said laulu- ja tantsupeole.

Kultuur jõuab ka rahva sekka, ääremaile ja külakolkasse.

Aga väga vaevaliselt.

Raha ju ei jagu.

...

Meenutades möödunut

......
Ikka ju meenutad, kui saad kokku keskkooliaegse pinginaabriga.


Tegelikult sai käidud Tallinnas poodlemas. Terve Kristiine keskuse kõndisime läbi. Isegi ostsin paar asja. Ja lubasin, et nii kui koju saan, otsin kapist 2-3 üleliigset riietuseset ja viskan minema. Nende leidmisega ei peaks probleeme olema, kapid punnis mõttetutest kodinatest. 
Hoiaks vähemasti olukorda tasakaalus.



Ja siis kõndisime läbi Pelgulinna Balti jaama. 


Tulbi saunast mööda. See meenutas, et nõuka-ajal polnud ju majades suvel sooja vett ja saunas sai käidud üsna tihedasti. Meie majas polnud sooja vett ka talvel mitte, hea, et vesi üldse sees oli, aga pinginaaber elas keskküttega korteris Karl Marxi puiesteel.

Partisani kinomaja oli veelgi püsti, kuigi mäletan aega, kui kino kinni pandi, et varisemisohtlik. Mu meelest ta veel lõplikult kokku varisenud ei ole.
Kohe seal kõrval paikneb kelgukoerte residents.

Ristiku, Telliskivi, Rohu… vanad tuttavad tänavad: kodunt kooli ja koolist koju, Rohu tänava saiapood ja 

Telliskivi tänava apteek, kulinaaria all keldris, mänguväljak ja viadukt. Vähemasti viimased kaks on küll endise koha peal.

Ja koduõu… tõeline agul. Tegelikult ma ei mäleta, milline ta kunagi oli, aga praegu pilt küll õõvastav ja täiesti võõras.

Kodumajast tuli välja mees koeraga. Kunagistest majanaabritest mäletan ainult ühte väikest vene poissi, kelle kõverad jalad olid samamoodi rõngas nagu tänase koera saba. Aga ma siiski arvan, et tollasel poisikesel polnud mingit seost tänase mehe ja koeraga.

Edasi mööda Telliskivi tänavat, trammipeatuse poole. Seal vahepeal oli mingi venelaste klubi, siis mingi suur tehas ja veel maja, kus elas tädi Ats.

Ma ei mäleta, et minu ajal oleks olnud Balti jaamas turgu. Üks turg oli hoopis koolimaja kandis, aga see oli vist varasemast lapsepõlvest.

Aga tänane Balti jaam oli vastik ja räpane. Ja haises. Eriti turg.

Ja välikohvik jaamahoone taga oli kui vanast vene filmist.

Ja palju oli ühte nägu inimesi… selliseid ähmase pilguga, pundunud näojooned ja räme hääl.

Ja siis veel see soomekeeleline naiskodanik, kes turul mingi kasti najal jalgu puhkas ja äkitselt kuidagi väga sujuvalt koos kastiga ümber vajus.

Selline puhkuse päev siis täna.

Pilte teha ei saanud, fotokas on remondist tagasi saamata.
Seebikaga mõned klõpsud tegin.

Et möödunut meenutada.
...

Neljapäev, 24. juuli 2008

Juurte juurde

......
Eile tulime koos väikese sõbraga oma juurte juurde.

Siin mereäärses kalurikülas on sündinud mu vanaema.
Ja mu vanavanaema.
Kindlasti ka vanavanaisa, aga temast ei ole ma lugusid kuulnud.

Minu vanaema oli minu jaoks olemas väga pikki aastaid. Ta oli 85, kui suri.

Vanavanaema pole ma küll näinud, aga ka tema elas pika elu. Viimased aastakümned Rootsis tütre juures, aga kõik varasem aeg kuulus siiasamasse mere äärde. Ma olin teismeline, kui ta suri. Kahjuks me vanavanaemaga ei kohtunud, aga minu vanaema käis juba 60ndatel esimest korda Rootsis. Ju see, et ta ema ja õed seal elasid, oli piisavalt mõjuv põhjus, et peale korduvaid äraütlemisi andsid N Liidu ametnikud lõpuks loa reisiks välisriiki. Vanaema oli siis veidi alla 60 aasta vana ja polnud oma emaga üle 20 aasta kohtunud. Tookord viibis ta oma õdede ja ema juures Rootsis kolm kuud. Kui ta tagasi tuli, oli tal kaasas palju kohvreid ja palju kingitusi.

Aga meie väikese sõbraga oleme mere ääres.

Siin möödusid minu teismelise-ea suved, nende samade kivide peal on istunud meie mõlema vanaemad ja vanavanaemad.

(Foto tehtud ligi 80 aastat tagasi)
...

Laupäev, 19. juuli 2008

Suvised sõidud

......
Väike sõber siis nüüd lõbutsema saadetud. Igaks petteks riidetagavara kotiga kaasas… äkki sajab ka.
Meenub siiski, et selle suve mõnel päeval ei olegi sadanud. Ehk veab ka täna, et need vembutajad-tembutajad koos perede, sugulaste ja sõpradega ikka päeva nautida saavad. Siit nurgast ja sealt nurgast, kes kõik Vembu-Tembu maale kokku tulnud.
Aga riideid kotti kokku korjates meenus, kui oma pisi-poja vast sama vana oli. Pakkisin suure kotitäie riideid ja toitu 2-3 päevaks, pühapäevakoolilapsed viidi Hiiumaale ekskursioonile. 90ndate algus siis.
Koju tagasi jõudis praktiliselt puutumatu reisikott. Söök alles, riided-jalanõud puutumata. Näljas ka nagu ei oldud, sest sõbrannast sugulane Kõrreke oma toidukotiga oli ju samal reisil.
Miks siis mitte enda toitu? Seletus oli lihtne… ei leidnud kotist üles.
Arvan, et hilisemad reisikotid on poja ise pakkinud.
...
(Foto autor Kõrreke)

Reede, 18. juuli 2008

Katkised asjad

......
Katki minemise ajajärk.
Või siis katki tegemise ajajärk.
Muruniiduk… sellega sõitsin üle suure kivi.
Kaasa leidis meistrimehe, kes võlli õigeks painutas.
Vannitoa nõuka-aegne lambi kate… see läks katki siis, kui läbi põlenud pirni vahetasin. Ja pärast ei saanud kupli paigutamisega hakkama.
Nüüd siis vaja kolada vanakraamipoodides. Või kirbuturul.
Uus digikas… õhtul töötas, aga hommikul enam elu sisse ei võtnud.
See sai garantiisse saadetud.
Aga ühe asja lõhkusin teadlikult ära. Lõikasin pudelil kaela maha. Pudel peata kui giljotiini alt tulnud… laadisin selle siis maasikaid täis, teipisin maha löödud ülaosa tagasi. Hea oli transportida saarelt mandrile, ei mingit katki litsumist ega välja lekkimist. Ainult kokku vajumine.
Mõnikord on katkised asjad kasulikud ka.
...

Kolmapäev, 16. juuli 2008

Hinnaline magustoit

......
See suvi on maasikasuvi. Metsamaasikad ja aiamaasikad.
Lugesin just netist, et metsmaasika turuhind on 30-40 krooni klaasitäis. Meil siis juba nädalapäevad sellised hinnalised magustoidud. Iga päev igale sööjale klaasitäis maasikaid, suhkru ja piimaga. Küll on head.
Korilusega enam tegeleda ei taha. Et kaua ja palju. Miks mõelda homsele, kui täna ka maitseb.
Aga lähen ja korjan veel mõned klaasitäied. Tänaseks magustoiduks.
Saaremaal aedmaasikaid korjates ma turuhinnale ei mõelnud. Talvevarudele ka mitte. Lihtsalt kahju oli korjamata jätta, nii neid siis kogunes liitrit 15.
Osa sõin ära.
Osa tõin jagamiseks kaasa.
Osaga täitsin nukralt tühja külmkappi.
Alalisi majalisi ju enam ei ole, need marjad jäid järgmiste ajutiste jaoks.
...

Pühapäev, 13. juuli 2008

Hooldajad ja hooldekodud

......
Kui ma 1989ndal esimest korda väljamaale sain, oli võimalus külastada ühte vanadekodu. Tubadesse ei tikkunud, sest minu tuttavaid seal majas ei olnud. Aga hoone ise jättis erilise mulje.

Vaikus ja rahu.

Eriline värskus ja puhtus.

Ja suur lapitehnikas vaip seinal, mu meelest lausa näputööna tehtud pilt-vaip.

Ega ma palju rohkem ei mäletagi.

Samal aastal emaga Göteborgis tema tuttava vanakese juures käies tunnetasin jälle mingit erilist hoolimist inimeste suhtes. Tema elas korteris, mis oli ka nagu osake vanadekodust. Maja, mis oli ehitatud vanade inimeste jaoks. Spetsiaalsed vannid, kõrged WC potid, signalisatsioon, mis võimaldas kontakti võtta hooldajaga. Ja häirenupp hakkas tööle ka siis, kui inimene polnud teatud tundide jooksul tualetti külastanud. Nii et olukord oli kogu aeg kontrolli all.

Ütleks, et nende külaskäikude juures tunnetasin jõukust. 

Raha paneb asjad paika. 

Võib-olla on samasugused ka need Eesti hooldekodud, kus klient korralikult maksab. Ma ei tea, kui suured summad on “korralikud summad”, aga ühes väga tavalises hooldekodus tavalise Eesti inimese jaoks tuleks välja käia minu kuupalk.

Käisin tädi vaatamas, selline tunne, et suvi nagu poolik, kui see käik tegemata on. Ainult ei olnud ta enam oma kodus, nüüd siis aeg nii kaugel, et vaja pidevat hooldust. Selleks need hooldekodud ju ongi.
Ma ei ütle ühtegi halba sõna, sest tädi oli rahul. Ta on hooldatud. Ta ei ole üksi.
Ainult et karjuv vahe on kodumaise ja välismaise vahel.
Ma ei tea, kes keda kadestama peaks. Kas meie seda steriilset eraldatust või nemad seda, et vaesus ei võimalda sellist steriilsust ja eraldatust. Et paljud hooldamist vajavad vanurid saavad (peavad) elama laste juures… raha paneb asjad paika.

Aga kui minek on paratamatu, siis… vanad hooned vajavad kaasajastamist. Ja hooldekodudes oleks vaja rohkem kvalifitseeritud personali. Ühe hooldaja jaoks on ülejõu käiv hulk vanureid. Kes on vanad. Haiged. Seniilsed.

Kuigi… ka väljamaal on probleeme. Rootsi heaoluühiskonna suur skandaal mõned aastad tagasi jõudis ka ajakirjandusse. Kui hooldekodu töötaja hoolealuse mähet vahetades kiuslikule vanaprouale käratas, et aja oma jalad ometi laiali, vähemasti korra elus oled sa seda ju teinud (arvestades, et vanaproual oli poeg), mis sa siis nüüd vastu punnid. Memm kaebas pojale, poeg võttis asja üles, töötaja sai ametist lahti.

Nagu need asjad ikka käivad.
...

Laupäev, 12. juuli 2008

Kingitused kaugelt

......
Mulle meeldib kingitusi saada… kellele see ei meeldiks.
Minu kõrval arvutilaual on alus kingitusi täis. Kingitud kivid, kaugetelt reisidelt toodud.
Mulle võib alati kive tuua. Kividel on hing. Kivid hingavad. Ise olen kuulnud.
Sedapuhku kivid siis Austriast.
Erilised selle poolest, et nende sisemine ilu on ka välja toodud. Nad on lihvitud.
Ja kõigil neil on oma nimi.
Leopardenfelljaspis… see laiguline.
Serpentin Brasilien… see kõige rohelisem.
Heliotrop… see pruun “kastanimuna”, tema teine külg on ka roheline.
Kokku 10 tükki.
Nagu kunstiteos igaüks.
...

Draakoni karje

......
See karje oli tõesti draakoni vääriline. Kuulda kui just mitte üle terve linna, siis üle lossipargi kindlasti.
Pole ka ime, kostus see ju kolmest treenitud kõrist korraga. Vaevalt need kolm just draakoniks koolitatud, aga korralikult kisendasid nad küll.
Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite osalusel Jevgeni Švartsi “Draakon” Kuressaare lossihoovis, 8. juulil siis.
Nii lahe etendus oli. Mõte ridade vahel, pilge tõsistes ütlemistes, juurde noorte näitlejate nauditav mäng.
Omamoodi lavaline lahendus: tellingud lossimüüri taustal.
Kahju, et vaatajaid nappis, väärt kultuurielamus oli.


Esmaspäev, 7. juuli 2008

Enne minekut

...
Pakin asjad.
Panen kella helisema.
Äratus kell 5.20
Homme (täna juba) Saaremaale.
3 tundi saab magada ka vahepeal.
...

Pühapäev, 6. juuli 2008

Suletud koolid

......
Koole pole vaja, sest lapsi on vähe.
Ja koolid pannakse kinni, sest valdadel pole jaksu.
Ja riik ei toeta.
Vastupidi, poliitikud lausa annavad nõu, et tulge ära Tallinna. Mis teil seal maal teha on.
See on kaval mõte… panna koolid kinni.
Las need noored pered kolivad linna, seal lihtsam elu. Las need vallad kiratsevad ja külad kaovad.
Ääremaad võiks ära anda.
Pakkuda piirinaabritele.
Või hoopis Euroopa Liidule.
Et nemad elu edendaks.
Ja et noored tahaksid tulla. Ja olla.
Praegu ainult nukker tõdemus. Ma ei tea, kui mitu kooli selleks sügiseks oma uksed kinni paneb. Ainuüksi Võrumaal lõpetab tegevuse 4 kooli.
Tegelikult oli kursuse kokkutulek Setumaal. Meid oli kohal 13. Ja neist kolmeteistkümnest erinevast kodukohast kahes pannakse kool kinni.
Sest kooli ülalpidamine on kallis.
Ja vallal on teine kool ka. Kui on.
Ja vahet ju pole - bussid käivad. Kui käivad.
Käisin eile vaatamas ühte kooli, mis enam ei ole kool.
Aga kui ühel hetkel leitakse, et väikesed koolid on ikka olulised... kas pole kallim kõike jälle nullist peale hakata.
Omal ajal pandi lasteaedu kinni... lapsi oli vähe. Nüüd on kohati nii palju lapsi, et kui beebi sünnib, tuleb ta kohe lasteaiajärjekorda panna. Muidu läheb enne kooli, kui koha kätte saab.
Huvitav, mitu lasteaeda üle Eesti on praegu ehitamisjärgus.
Ja millal saadakse aru, et kool Eesti külas on oluline, et seda hoida.
...
(foto)

Neljapäev, 3. juuli 2008

Öösel teatris

......
Karin ja Indrek ööseks Tallinnast Vargamäe-maile toodud. Hilisel suveõhtul, veel valgevarus etendus algas ja varasel suvehommikul varavalges linnulaulu saatel lõppes. Pimedasse aega mahtus üks ajajärk meie ajaloost, ühe perekonna traagika, möödarääkimised ja mittemõistmised, kolm… ei, viis surma ja ühed matused. Suitsu ja tuld, välku ja pauku. Midagi loodusest, midagi kunstist, midagi tehnikast... kõik kokku pakitud ja kätte antud ja ette kantud.
Kirjaniku poolt hämmastav oskus kirjeldada ajastut ajatuna ja perekonnaprobleeme nii, et need mõjuvad tänapäevastena.
Publik, mähituna jopedesse, tekkidesse, pleedidesse ja magamiskottidesse, mütsid peas ja labakud käes, saapad jalas ja sallid ümber, kuum kohv termostes ja soojarohi põuetaskus … publik oli tänulik.
Nüüd siis kolm osa Tõde ja õigust ära nähtud.
(foto)

Kolmapäev, 2. juuli 2008

Üksinda kodus

ehk Koerad ja kassid
......
Koerte hingeelu on mulle täiesti võõras. Ma isegi ei ürita sellesse tungida, vahet ju pole, mida nad mõtlevad.
Aga täna ma vaatasin, et nad on ikka tõesti targad. Need koerad.
Käin üht üksi jäetud kutsi korra päevas oma juuresolekuga rõõmustamas ja süüa ette panemas. Ta võtab mind suht ükskõikselt vastu, venitab ennast kuudist pikkamööda välja, liputab viisakuse pärast veidi saba ja ongi kõik.
Eks see on vastureaktsioon minu viisakale ükskõiksusele.
Aga täna… istusin koerast kaugel, trepi peal, ja mõtlesin, et helistaks õige perenaisele, kannaks ette, et olukord on kontrolli all. Koer ja kassid kõik alles.
Nii kui mobiilis numbri valisin, toimus apaatse peniga täielik metamorfoos. Koer kukkus oma neljalt jalalt õhku kargama, ja kordi nii.
Hoota kõrgushüpe võiks ehk selle spordiala nimi olla.
Looma rõõm oli kirjeldamatu.
Aga eks ta ikka arukas koer on ka. Nooremas eas käis aeg-ajalt öösiti kratiks. Teab mis varandust koju ei vedanud, aga kausside tagavara suurenes peres märgatavalt.
Ma ei tea, kas nad reetsid saladuse, kui naabertalu peremees rääkis, kuidas ta oma kassi söögikausi naelaga trepi külge oli löönud… kaovad, kurat, tont teab kuhu…
...
(foto autor Kõrreke)

Teisipäev, 1. juuli 2008

Kummalised magamised

...

 Enn, Maire, ema, Anneli

Lapsena suvitasime perega mere ääres. Ja mitte et ainult mere ääres, lausa piiritsoonis.
Okastraat rannariba kaitsmas ja liivane rannariba rehaga(?) triibuliseks tõmmatud, et öised diversandid hommikul üle saaks loetud.

Magasime õega ühes telgis, lapsevanemad kõrval teises. 

Ühel ööl ärkasime üles kummaliste helide peale… telgi “ukse” taga klõbistas keegi püssilukku, saateks venekeelsed sõnad.
Olime hiirvaiksed.
Ja siis hakkas keegi telginööre lahti harutama. 


See oli kaunikesti õõvastav.




Tuge polnud ka kuskilt loota, ju oli lapsevanemate uni paksem kui meie oma. Egas midagi, võtsime rünnaku vastu.
Et Kto tam? jne.


Noored piirivalvepoisid olid, nemad tahtsid meie dokumente näha. Kell 1 öösel.

Laskmiseks ei läinud, piiritsooni luba oli meil olemas ja meil lubati edasi magada.

Seda ma ei mäleta, kas uni pärast enam tuli.
Aga hirmutunnet mäletan tänaseni.
Ja veel üks kummaline magamine... kui ärgates märkasin, et magan kirikuõpetaja kõrval.
Sellest olen kunagi juba varem kirjutanud.
...

Kummalised harjumused

......
Käia murakal suve kõige palavamal päeval. Ja päeva kõige palavamas osas.
Et mis selles imelikku on?
Imelikku pole midagi, tappev on.
Seni olen ellu jäänud.
Aga sel suvel pole veel rabasse saanud, ootan soojad ajad ära.
...
(foto autor Kõrreke)