Korduvad hetked

 ...

Refotograafia... olen sellest kirjutanud.

Vikipeedia räägib muidugi täpsemalt lahti.

Refotograafia ehk ülepildistamine kujutab endast fotode tegemise meetodit, kus üht objekti pildistatakse erinevatel ajahetkedel, luues "enne ja nüüd" võrdluse.

Nii lihtne see ongi.

Ega mu fotod nüüd küll teemaga üks-ühele ei haaku, sest esiteks, kumbki foto pole minu tehtud, ja teiseks, refotograafia ei keskendu inimestele vaid pigem elutute objektide muutumisele, olgu selleks siis loodus- või tehiskeskkond.

Aga kui ma selle väga vana foto vanaemast oma kasutusse sain, meenus mulle kohe see teine (vana) foto. Lahutab neid kahte +/- nelikümmend aastat.

Mis see muud on, kui refotograafia :) 

Vanaema... läbi aegade.

Ikka midagi toomas või viimas.

1930ndad

1976... august

...

Nooreks jäämine on elamise kunst

...
Otsin oma vanad Burdad välja.
Lugupidamisega.

Väärt proua see Aenne Burda.

Vaatasin laupäeval filmi, juba ootan uut laupäeva, et üht elusaatust lõpuni näha. Või mis saatust, see oli elu täis tööd ja kirge.

Loomulikult otsisin lisa ka, loomulikult oli oluline info juba Vikipeedias.

Sain teada, et proua Burda elas pika elu, ta oli 96, kui suri.

Aenne Burda pensionipõlve motoks kujunes: «Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.

Ma ei hakka ei filmi ega elulugu ümber jutustama. 

Pigem vaatan jälle numbreid.

1909

Aastal 1909 juulis sündis Anna Magdaleena Lemminger... tulevane kuulus saksa ajakirjade kirjastaja... (1909 - 2005)

Aastal 1909 juunis sündis Klara Maalberg... minu vanaema... (1909 - 1995)

Anna Magdaleena sündis Saksamaal, Offenburgis, ta isa oli vedurikatlakütja.

Klara sündis Eestis, ühes väikeses kalurikülas paljulapselises peres, kus omati väikest talukohta ja elatati end kalapüügi ja piirituseveoga. 

Mõlemad naised on elu jooksul muutnud oma eesnime, Klarast sai Tiiu ja Anna Magdaleenast sai Aenne.
Laul, mis ajendas pr Burdat oma eesnime muutma.

Abielludes muutus ka perekonnanimi.

Mõlema abielu tõi noored naised suhteliselt vaestest ja viletsatest oludest jõukamatesse ringkondadesse.
Neist said naised, kes olid kodused ja kasvatasid lapsi, tööl käimine ei olnud nagu sünniski.
Pigem seltskonnadaamid.

Aenne pojad sündisid 1932, 1936 ja 1940.
Tiiu tütred sündisid 1929 ja 1932, ning pojad 1936, 1939 ja 1947.

Nende mehed...
1930ndatel aastatel oli Franz Burda, tõsi, pigem küll kaubandusliku poole pealt, seotud natsiparteiga, mis võimaldas tal ära osta trükiettevõte, mille omanik ja aktsionärid olid juudid. Samas, omamoodi huvitav, jätkus töine suhe endise ja uue omaniku vahel aastateks, hiljem lisandus sellele ka perekondlik läbikäimine.
See siis juba 1940ndatel.

1930ndatel asutas vanaisa Tiidrik Jakob oma raadiotehase Tere (hilisem Ülo Raadio), asukohaga Pikk tänav 3.
Täielisim Eesti raadiotehniline ettewõte "Raadio Tere", 1934

Vanaema oli eduka ettevõtja proua.

Nad olid just saanud järjele, kui äkki tuli kõigest loobuda. Esmalt raadiotehas ja edasi selle inventar, mis läks riiklikule merelaevandusele.
Teise maailmasõja aeg.

Ja siis sai vanaemast taluperenaine, justkui oleks see ta õige koht.
Töökas, tubli, hooliv. Naeru- ja laulusuine.
Ja hingelt noor, kuni lõpuni.

Kas meie praegune aeg võib samamoodi muuta elusaatusi nagu ajad aastakümneid tagasi?

Seda näitab aeg...
...

1909... 109

...

Vanaema... olen siin ikka päris palju temast kirjutanud.

Leidsin Ireeni skännitud piltide hulgast ühe, mis võõravõitu. 

Ehk pole ammu näinud.

Või polegi näinud.

Meie naised... ema, vanaema, õde.

Ja mina.

Aasta 1959.

Vanaema 50 ja ema 30.

Nüüd siis kuulan juurde laulu... naised, naised.

Vanaema ja ema laulsid ka.
Väga palju laulsid.
Igasuguseid laule.
Neil käis ikka töö ja laul koos.
Pidulauas laulmisest rääkimata.

Aga pühapäeval käisime ja süütasime küünla.

Ema haual Metsakalmistul.

Ja Liival... vanaemale, kel sünnipäev... 109.
Sündinud 1909.
...

Vanad fotod 15... välisreis

...

Ega nõuka-ajal polnud kerge välismaale sattuda. Vanaemal see siiski õnnestus, pärast korduvaid eitavaid vastuseid taotlusele minna külla Rootsi oma emale (sündinud 1879)  sai ta lõpuks loa.

Lisaks oli vanaemal Rootsis ka 3 õde ja hulgaliselt teisi lähedasi, keda ta polnud juba üle 20 aasta näinud.

Vanaema oli seal päris kaua, vist kolm kuud. 

Aasta siis oli 1966.

...

Vanad fotod 5... Tiiuke ja Tiit

...
1920ndad.

 1929

1930

...

Õudus ruudus

...

1980ndad.

Ma ei oska täpselt öelda, millal vanaema endale koju telefoni sai, aga olen päris kindel, et pigem hiljem kui varem! Ehk kuskil 80ndate keskel.

Loomulikult oli see vajalik. Kasvõi selleks, et sai küsida, mida tal poest vaja on. 

Või mida iganes.

Mäletan, kui vanaema kord öösel haigestus ja läbi valude endale kiirabi kutsus. 

Miskipärast ma ei mäleta, et oleksin vanaemale helistanud. Küllap ma tegin seda, aga pigem läksin ise. Mulle meeldis vanaema juures olla.

Helistamisega seoses meenub mulle aga üks lugu. Kui vanaema oli värske telefoniomanik, helistas talle sugulane Soomest. 

Et Tiiukene kallis, ma keedan hapukapsasuppi, aga ei mäleta, kas küüslauku ka peab sisse panema.

Ei, ei, ei!

Venelased panevad küüslauku!!!

Vanaema oli mul EW-aegse koolitusega perenaine, tema teadis.

Helvi siis ei pannudki. 

Küüslauku hapukapsasupi sisse.

Tegelikult meenus see mulle pigem seepärast, et keetsin ka suppi.

Hapukapsasuppi. 

Ma panin küll küüslauku sisse.

Ja mitte ainult.

Sibulat panin, porgandit, peeti.

Ja lõpuks veel sulatatud juustu.

Mina olen nõuka-aegne, mulle sobib.

Küüslauk supi sees.

Mul on tunne, et pean Helvile helistama ja küsima, mis tema sellest arvab.

Vanaema arust oleks see kindlasti õudus ruudus!

...

Pilt on märk sellest, et me kõik armastasime vanaemal külas käia. Isegi Helvi... kallis sugulane Soomest.

...

Vanaema vana kummut

...

Vanaema vana kummut on see, mille järgi mu blogi nime sai.

Minu bloginduse ajaloo üks esimesi sissekandeid... kui mitte esimene... oligi sellest kummutist.

3.mai 2005

Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. 

See jagamine oli tegelikult väga lõbus tegevus. Vanaema oli siis veel päris terve ja kõbus vanainimene.

Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter...loomulikult sobis kummut just sinna. 

Keegi ei jäänud ilma..või kui siis..jagajale jäid näpud :)

Mõni aasta hiljem, kui vanaema suri, vedas igaüks (nii oma 20 inimest) paberil näpuga järge ja korjas oma varanduse kokku.

Mis oli asja mõte? Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu.

Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale…kas ka neid võiks üks vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? 

Minu lapsepõlves oli see põnev maailm, mida vanaemaga koos mõnikord avastama sukeldusime: tema otsis midagi, mina uudistasin kõrval.

Nüüd on mul oma kummut, kuhu sahtlisse korjan.

Mõtteid ja mõttetusi.

Tegelikult rääkisime täna õega mitte üldse sellest kummutist. Vanaema-vanaisa toas oli teine põnev kapp veel. Mina mäletan seal raamatuid, aga küllap oli muudki. Eriti selle aknapoolse ukse taga. Teisel pool olid kindlasti raamatud, kõige all lastekirjandus. Ja päris kindlasti on mõni raamat sellest sahtlist täna minu kodus, lastelastele lappamiseks ja lugemiseks.

Ega ma hästi enam ei mäletanudki, milline see kapp täpselt oli, aga kui mõned aastad tagasi Alatskivi lossis käisime, oli tõeline äratundmisrõõm.

Tõsi, sellist kella vanaema juures kapi peal küll ei olnud. Vanaemal-vanaisal oli seinakell.

See kell on nüüd minu seinal.

 Alatskivi loss, 2011

Aga kapp...

selline.

1950ndate lõpp või 1960ndate algusaastad.

Ja selline... 1970ndatel.

Tegelikult on sellel kodul, nagu ka kapil, pikk ajalugu.

Otsin välja, kohendan natuke... ja panen siia oma kummutisahtlisse.

Loo, mis mul olemas on.

...

Eesti vanad asjad... mustikas

...
Mustikas on raamatus juba 39. lugu.

Mina käisin täna mustikal, sain just niipalju, et üks väike mustikasupp valmis keeta.

Tegelikult on nii, et keerulisemad toidud teen ma ilma retseptiraamatuta valmis, lihtsamad aga... nagu mustikasupp... lihtsamad vaatan enne ikka üle.

Et kuidas tehakse.

Mustikasupp vist nii lihtne asi, et isegi retsepti ei leidnud.

Raamatust. 

Küll aga Nami-nami retseptikogust.

Mustikas on läbi aegade väga oluline kõhurohi olnud. 

 

Aga mitte ainult.

Rahvameditsiini uurijad on välja toonud 27 haigust, mille puhul mustikatest abi arvati olema. 

Nii ütleb raamat. 

Mina olen lapsest saati metsas marjul käinud.

See on suur mõnu. 

Metsas kolada. 

Korjamise mõnu on natuke väiksem.

Korjamine käib kolamise juurde, kuidas sa muidu kolamist põhjendad.. 

Mul on üks vana pilt ka.

Metsaskäimisest.

Vanaema on pildil 25 või 26, ema siis vastavalt 5-6 aastane.
Ja vanaisa 30.

 1934 või 1935

Kui metsa vaadata, siis võiks arvata küll, et mustikal... ainult et korve pole.

Ju nad lihtsalt niisama käisid neid seal söömas.
...
Paarkümmend + x  aastat hiljem olen mina ka juba mustikametsas.
Siin käib ikka tõsine töö.
Mustikakorjajad ka  pigem töölisklassi moodi, ja vanaema endiselt platsis!
Ja ema on vahepeal suureks kasvanud ja lapse saanud...

 1957 või 1958

...

Eesti vanad asjad... kaerakile

...

Tihti kirjutada on lihtsam kui harva. Kui tihti kirjutad, võid igast päevast midagi leida, paarist lausest piisab... kui harva, siis tundub, et jutt peab olema pikk ja põhjalik. Sisukas. Oluline. Arukas.

Katsun jutuotsale tagasi saada ja selleks sobivad need Eesti asjad.

Järgmine mind puudutav teema on kaerakile.

Olen seda söönud, kunagi lapsepõlves.

Vanaema tegi. 

Lugu on ka vanaema lugu.

Vanaema ja vanaisa kooselu oli alles päris algusjärgus, kui nad koos Peipsi kanti sõitsid, meespoole suguvõsaga kohtuma. Sõideti siis perest peresse, külastati lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Igas peres pakuti pidurooga. Miskipärast oli just kaerakile see, millega noorikut üllatati.

Üllatus-üllatus tõesti, vanaema jaoks päris võõras roog.

Talle see ei maitsenud, aga kus sa siis seda välja näitad. 

Sõi ja kiitis.

Lõpuks hakkas vabandama, et kõht täis, enam ei mahu.

Aga hiljem ta harjus ja mõned korrad olen minagi lapsepõlves seda imelikku löga saanud süüa.

No ei maitsenud.

Ja ma ei mäleta ka, et ma viisakusest või vanaema rõõmuks seda endale sisse oleks surunud.

Aga tegelikult polnud ta nimi kaerakile, selle toidu nimi oli kisla.

Juba nimi kõlas õõvastavalt.

...
Pilt on kislaga seotud selle niidiga, et minu meelest on vanaema-vanaisa just Peipsi-poolsete sugulaste külaliseks.

Kui sõidukis olev laps on nende oma, siis pole see vast mitte esimene külaskäik.

Siis vanaema ehk juba sõi kislat heameelega.

 Raamat ütleb, et "Tudulinna kile oli siis küps, kui tal oli krimpsus vanamoori nägu peal."

...

Mustvalged fotod... viies

...

Viies ja viimane.
Seekord kaks vana ülesvõtet.

80 ja rohkemgi aastat tagasi... 30ndate alguse poole. 

Nüüd ma siis tean, kust on pärit mu kontrollimatu söögiisu.

Mis saledasse taljesse puutub, siis ajast, kui mina vanaema mäletama hakkan, oli ta juba selline mõnus, ümar ja pehme.

...

Vanad fotod

...

Tegelikult läheb vaevaliselt.

100 head asja... 

Tasapisi siiski.

 

Kümnes hea asi.

Mõte tuli Fb-s, seal loodi uus kogukond. 

Vanad fotod. 

Et vaatame pilte ja tuvastame.

Mina olen selline kadekops, mina hoian endale, Fb on liiga avalik koht.

Naudin neid hetki, kui oma pildivaramus ringi kolistan.

Kusjuures, ega ma neid kõiki õieti tunnegi...

Seda põnevam on mõelda, et kes... ja millal?

Esimesel pildil on vanaisa vennanaine Klaara, grupipildil üks on vist vanaema.

Aga muidu... lihtsalt ilusad inimesed.

Minevikust.

...

Teele, teele

...

Õemehel on autos selline riistapuu, kes muudkui kisendab, et Teele, Teele.

Ja kui sa temast välja ei tee ja oma tarkusest teisele teele sõidad, läheb suisa segaseks.

Meie sõidame oma tarkusest ja keegi võõras ei kisenda. Isegi siis, kui mõnikord valesti sõidame. Tegelikult oli ringteel avarii ja hoopiski üks mundris mees vehkis kätega, et Teele, Teele, ja oli lausa kategooriline, kui meie oma tarkusest teisele teele oleks minna tahtnud. 

Aga Tõraverre me jõudsime, jutud said räägitud, kallistused kallistatud, söögid söödud ja pildid tehtud, jälle tagasi kodu poole, läbi Tartu, et sealt üks eksind hing Emajõe äärest ohutumasse ja kodusemasse kohta toimetada.

Teele, teele. Lehvitajaid kohe mitmel aknal.

Tõraverest koduteele.
7.augustil.

Teele, teele.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas kõiki lahkujaid saadeti.
Vanaema seisis aidaotsas ja lehvitas teelistele. Vanaema ja teised kohale jääjad.
Mõnikord saadeti kuni soonikuteni.
Ja ikka lehvitati. Nii kaugele kui silm ulatas.

Tänapäeval nii kaugele enam ei ole vaja kõndida. Saadad autoni ja lehvitad.
Arvi sünnipäevalt koduteele.
6. augustil.

Aga selliseid saatmisi tuli ette ka ligi pool sajandit tagasi.

Või siis rohkem kui pool sajandit tagasi.
Teelisi ainult kaks, ülejäänud kõik saatjad.
Head teed!

Suvi 1961

Nojah, kes millega.

Kui vanaema esimest korda Rootsis käis, oli aasta 1966.
Sellise laevaga siis koduteele.

 

 Foto tagaküljele on Pilvi kirjutanud:

Vanaema oli Rootsis 3 kuud.
Ta oli siis 2 aastat noorem kui mina praegu.
Nüüd käib Pilvi mind saatmas.
 ....
Lõpuks veel üks väike teeline.
Sai just 7 aastat vanaks ja kohe-kohe teeleminek.
Koolitee, koolitee...

Kaugel see 1.september enam.
Kaugel sügiski.

Teele, teele kurekesed...

...

Sõgedad numbrid

...

Mõned numbrid istutavad end mulle mällu, juurduvad ja hingavad kuklasse.

Mõned numbrid hakkavad minuga rääkima.

Viimane painakas on pühapäevast... 8330.

Baltic Queen, kojusõidukajut.  

Hea number ju, ühe toreda lähedase sünniaasta ja vanus. 

Mõned numbrid on kuupäevad.

19. september

3. oktoober

17. märts

5. mai

Lapsepõlvesõbrannade sünnipäevad. 

Mõned numbrid on aastaarvud.

Istuvad mälus ajast, mida mäletan.

1904     1909     1929     1936     1939      1947

Vanaema-vanaisa ja nende lapsed. 

Usun, et ka lapselaste sünnipäevad ja -aastad suudan meenutada. 

Sealt edasi on juba kahtlane.

Naabrinaistega on lihtne, neil on ühel ja samal päeval sünnipäev, kui üks meelde tuleb, ei jää ka teine tulemata.

Mõned numbrid on juured ikka päris sügavale ajanud.

Mõne numbriga on aga igavene tegu.

Vanaema sünnipäev, iga kord ma kahtlen, kas 10 või 11... sest kui vanaisal oli 11, siis vanaemal on 10... või oli see nüüd vastupidi?

Ja siis ma lähen ja panen surnuaial küünla, kontrollin mälu (ikka oligi 10. juuni)... et järgmisel aastal uuesti.

Eile ka. Kui sadamast tulin.

Oligi õige päev.

Vanaema 104. Ja vanaisal aprillis 109.

Need pojengid minu akna all on pärit vanaema-vanaisa juurest. 

Üks põõsastest.

Kahtlustan, et teine põõsas on sõbrantsi vanaema juurest.

Kui nüüd numbritest rääkida, siis sel aastal, kui sõbrants sündis, oli minu vanaema just nii vana kui mina praegu.

Käisime temaga koos veel titte vaatamas.

Päris hästi mäletan.

Ja veel mäletan lapsepõlvest, et ikka ootasime ja vaatasime, kas pojengid hakkavad vanaema sünnipäevaks õitsema või ei hakka.

Nüüd pigem mõtlen, kas peavad vastu, ega nad enne ära ei õitse...

Sellel aastal õitsesid. Või peksis rahe nad õielehtedest lagedaks.
Pilt on tehtud nädal tagasi.

Tänaseks on vaid peotäis roosat vahtu mustal mullal.

...

Suusata ma

...

Mitte suusatama.

Lihtsalt... mina ilma suusata. 

Ilma suusatamiseta.

Viimati, mäletan, kakerdasin mäest alla, suusad kaenlas, mõned aastakümned tagasi.

Aga teised mingu.

Sõitku.

Kasvõi 63 kilomeetrit, aga võib ka vähem.

Mina numbreid lugeda oskan.

Vastlapäeval lugesin.

Sattusin hoogu, lugesin nii, et ei märganudki, mis minu ümber toimub.

Magasin maha mõned sugulased, ühe olümpiavõitja ja paar niisama värvikat tegelast.

Lapsi ka ei märganud.

Numbrid, numbrid, numbrid.

Aga mis kõige tähtsam: kõik, kes läksid, jõudsid ka tagasi.

Kõik numbrid.

Ühest ei saa ma aru: miks on vaja kihutada. 

Kogu aeg on kiire. 

Kiiresti vaja startida, kiiresti vaja finišisse jõuda. 

Mina tatsaks tasapisi.

Nii nagu vanasti.

Mul on isegi asitõendid selle kohta, et vanasti oli inimestel aega küll.

Ma arvan, et nii võiksin mina ka.

Kes on öelnud, et seelikuga ei sobi?

Kui ma ikka seelikuga lähen, siis ei nõuta minu käest ka liiga palju.

Et ma peaks aja peale sõitma  või siis miskid 63 km läbi kimama.

Maratoni ma alustada võiks küll, vähemasti pildi peale sattumine oleks kindlustatud. 

Ja sealt ta tulebki, seelik tuules lehvimas... kõlab päris kenasti.

 Pildil on tundmatu tädi sellest esimesest Eesti ajast. Võimalik, et sugulane.

...

Minu viletsad suusatamisharjumused
ja pea olematud suusatamiskogemused... võib-olla on põhjused lapsepõlves. Igatahes algklasside ajajärgust küll suusatunde ega suusatundeid ei meenu.

Samas, ema mul ka, linnalaps, aga suusatamisega tegeles alates varasest noorusest.

Pilt pärineb eelmise sajandi 30-ndatelt.

15 aastat hiljem sahistas ta suuski juba hoogsamalt. 

Eks need noored mundris mehed oskasid innustada :)

40-ndate lõpp või 50-ndate algus.

...

Kui veel kaugemasse aega tagasi minna, siis tuleb tõde tunnistada - vanaemagi oli innukas suusataja.

Tasasel maal küll tasapisi...

...aga püsti püsis ka siis, kui suurem hoog sees.

...

Mina ei tea, miks mina ei suusata.

Mitte et see mind eriti kurvastaks.

Kui ma ikka tahaks, siis ma ikka läheks.

Teeks ära.

Kiirustamata.
Kasvõi kepikõnd suuskadel.
Nagu vanasti.

 

Siis oli inimestel aega rohkem.
Tänapäeval on kiire-kiire-kiire.

Edu neile, kes maratonil(e) kiirustamas.

...

Mööda tuttavat tänavat...

...

See tänav saab alguse raudtee äärest. Rongid, rongid, rongid... päev läbi ja öö läbi. Nende monotoonne sõidumürin, mis öösiti häälekana ja päeval pea märkamatuna tuppa kaikus, oli mu lapsepõlve üks lemmik-hääli.

Nagu ka kellahääl toas, iga pooltunni järel endast märku andmas.

Kell on nüüd mu toa seinal, aga hääl, see on kuidagi teistsugune. Mitte enam selline eriline. Nagu oli eriline see kodu, minu vanaema ja vanaisa kodu, mingi aeg minu lapsepõlvekodu.

Mäletan, kuidas vanaema hommikuti turul käis, hästi vara, lapsed jäid koju magama.

Ja kuidas vanaema igal hommikul kõik voodilinad aknast ära kloppis, enne mitu korda kontrollinud, et ega keegi juhuslikult akna all ei ole.

Ja kuidas ta koridori aknal alati lehvitamas käis, isegi siis veel, kui ma juba päris suur olin.

Nüüd on midagi muutunud, midagi enam-vähem endisena alles.

Tänav. Maja.

Kauplus.

Park.

Kool, kus mu lapsepõlvesõber õppis.

Kõndisin eile läbi selle tänava, otsast lõpuni.

Keegi ei lehvitanud aknal. Nagu kunagi vanasti. 25 aastat tagasi.

...