See tänav saab alguse raudtee äärest. Rongid, rongid, rongid... päev läbi ja öö läbi. Nende monotoonne sõidumürin, mis öösiti häälekana ja päeval pea märkamatuna tuppa kaikus, oli mu lapsepõlve üks lemmik-hääli.
Nagu ka kellahääl toas, iga pooltunni järel endast märku andmas.
Kell on nüüd mu toa seinal, aga hääl, see on kuidagi teistsugune. Mitte enam selline eriline. Nagu oli eriline see kodu, minu vanaema ja vanaisa kodu, mingi aeg minu lapsepõlvekodu.
Mäletan, kuidas vanaema hommikuti turul käis, hästi vara, lapsed jäid koju magama.
Ja kuidas vanaema igal hommikul kõik voodilinad aknast ära kloppis, enne mitu korda kontrollinud, et ega keegi juhuslikult akna all ei ole.
Ja kuidas ta koridori aknal alati lehvitamas käis, isegi siis veel, kui ma juba päris suur olin.
Nüüd on midagi muutunud, midagi enam-vähem endisena alles.
Nagu ka kellahääl toas, iga pooltunni järel endast märku andmas.
Kell on nüüd mu toa seinal, aga hääl, see on kuidagi teistsugune. Mitte enam selline eriline. Nagu oli eriline see kodu, minu vanaema ja vanaisa kodu, mingi aeg minu lapsepõlvekodu.
Mäletan, kuidas vanaema hommikuti turul käis, hästi vara, lapsed jäid koju magama.
Ja kuidas vanaema igal hommikul kõik voodilinad aknast ära kloppis, enne mitu korda kontrollinud, et ega keegi juhuslikult akna all ei ole.
Ja kuidas ta koridori aknal alati lehvitamas käis, isegi siis veel, kui ma juba päris suur olin.
Nüüd on midagi muutunud, midagi enam-vähem endisena alles.
Tänav. Maja.
Kauplus.
Park.
Kool, kus mu lapsepõlvesõber õppis.
Kõndisin eile läbi selle tänava, otsast lõpuni.
Keegi ei lehvitanud aknal. Nagu kunagi vanasti. 25 aastat tagasi.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar