Refotograafia

 ...

Alles oli suvi...

9.06.2024

... ja napilt pool aastat hiljem... lumeuputus.

22.11.2024

Siit on nüüd küll kolmas pilt puudu, täna jälle polnud enam lumeraasugi. 

Pilt jäi tegemata... ehk homme...

...

Aga Ireen andis teisele fotole omamoodi uue näo :)

Ainult paar päeva vahet ;)

...

#päevapilt 26... päevalill

 ...

Lootsin, et mu päevalilled on vahepeal õitsele puhkenud... ikka poolteist päeva kodunt ära oldud.

Aga looda sa!

Ainult karikakrad on õieilu laiendanud.

Ja siis muidugi lilleke, kes aiaelule tõelise elu annab ;)

26.08.2923

...

Lisafoto tehtud kuus päeva varem.

20.08.2023

...

Enne ja nüüd

 ...

Nii nagu ikka juhtub, juhtus nii, et juhuslikult käisin kolm aastat tagasi pildistamas samas kohas, kuhu sel aastal suht kogemata sattusin. Läksin eile suurelt teelt metsa tänu ette sõidetud traktori jälgedele. Et vaatan, mis mu lemmik ürgmetsas tehakse.

Õnneks lageraiet pole tehtud.

Aga oli üks suur känd.

08.03.2023

Võõras pilk ehk ei märka, aga olen sama kohta pildistanud.

Kuupäev ka sama.

08.03.2020

Palju lihtsam on märgata, et kolm aastat tagasi algas kevad varem.

Ma nüüd ootan, millal lumi ära sulab. Siis lähen ja teen ühe korraliku kännupildi. 

...

Korduvad hetked

 ...

Refotograafia... olen sellest kirjutanud.

Vikipeedia räägib muidugi täpsemalt lahti.

Refotograafia ehk ülepildistamine kujutab endast fotode tegemise meetodit, kus üht objekti pildistatakse erinevatel ajahetkedel, luues "enne ja nüüd" võrdluse.

Nii lihtne see ongi.

Ega mu fotod nüüd küll teemaga üks-ühele ei haaku, sest esiteks, kumbki foto pole minu tehtud, ja teiseks, refotograafia ei keskendu inimestele vaid pigem elutute objektide muutumisele, olgu selleks siis loodus- või tehiskeskkond.

Aga kui ma selle väga vana foto vanaemast oma kasutusse sain, meenus mulle kohe see teine (vana) foto. Lahutab neid kahte +/- nelikümmend aastat.

Mis see muud on, kui refotograafia :) 

Vanaema... läbi aegade.

Ikka midagi toomas või viimas.

1930ndad

1976... august

...

Refotograafia

 ...

See on üks mu  viimaste aastate lemmik-puudest.

Eile oli paras jahmatus.

21.07.2021

Vaatan tehtud fotot... ja mõte hakkas liikuma.  

Ilmselgelt olen teda korduvalt pildistanud. Iga kord, kui bussiga poeringi teen, jääb kümmekond minutit vaba aega. Et tiigi äärde jalutada ja luiged üle lugeda (sel aastal on kuus poega!), või siis poe ees vana sõpra pildistada.

Otsisin... ja leidsin foto, mis on tehtud kuu aega tagasi.

Salix alba. Hõberemmelgas.

21.06.2021

Mõte liikus kaugemale, ajas tagasi.
Ülepildistamine... refotograafia.
Olen isegi selleteemalisel üritusel käinud. 
Ja ühe terve aasta kodulähedast kopratammi pildistanud.

Seekord siis tormile alla vandunud hõbepaju.

Üks oks veel taha tiiki murdnud.

Buss oli tulemas, ei jõudnudki puud silitamas ja lohutamas käia. 
Et vanadus, sõbrake, mis teha-mis teha....

...

Põgenemine kodust

...

Kui ikka tüdimus peal, on õige aeg kodust põgeneda. Õnneks elul keset metsa on oma eelised. Ma tean isegi neid kohti, kuhu omal ajal metsavennad varjusid.

Aga nii palju peitu pole mul vaja. 

Võtan oma ratta ja sõidan paar-kolm kilomeetrit. 

Ilus metsaalune, lihtsalt naudi. 

Asjal peab praktiline pool ka olema, sest kõik räägivad, mida nad korjavad ja kuidas sisse teevad, nii et mingid töövahendid tuleb kaasa võtta.

Kui mitte muud, siis kilekott ja nuga.

Mul on see viga, et ma parem kolaks metsa mööda, saak pole oluline. Mida vähem, seda parem. Kes selle seene- või marjauputusega pärast tegeleda viitsib.

Pigem on oluline, et fotokas taskus, ja kui pärast kasvõi üks omanäoline pilt tuleb, olen täiega rahul.

See pilt on just see, mida otsin. Midagi teistmoodi. Mul pole õrna aimugi, kas tegu on taime, looma või seenega. Aga kuna ta on sinna tõenäoliselt külge kasvanud, siis peaks ju eluslooduse hulka kuuluma?

Või ma ei tea ka... mingi vohav haigus?

Siis see tilluke seen. Ta on end lihtsalt pahupidi keeranud. Nagu eblakas plika, seelikusabad kõrgele kergitanud ja kelgib, et vaadake-vaadake mis mul siin saba all on!

Loomulikult ka traditsiooniline pilt kärbseseenest, meie metsade kaunitarist.

Vahukoort kübara kaunistamiseks on napivõitu olnud!

Järgmisel pildil on lihtsalt üks känd. Eluliselt oluline ühe perekonna jaoks.

Seenepere.

Ega ma neid ei tunne, ja mida ma ei tunne, neid loomulikult ei korja ka.

Vahet pole, söödavad, mitte-söödavad või mürgised.

Niisama tore läbi kaamerasilma meelde jätta ;)

 

Järgmise kännnuga oli omaette lugu. 

Kes on kännu kuningas? 

Männakas on kuningas! 

Aga nii pisike teine alles, jätsin kasvama. Las teised seenelised nopivad, kui südant on.

Mõni päev hiljem, kui uuel tuuril olin, läksin tuttavat kändu kaema. Et kas kuningas ikka alles.

Alles, alles, juba väärikam kui eelmisel korral!

 

Kui nüüd oma sõnu tahan kinnitada, et pole ma mingi õige seeneline, siis kõige paremini räägib pilt mu seenesaagist.

Mida põnevat seal on?

Üheks lõunaks seened hapukoore ja sibulaga, teiseks lõunaks ehk seenekaste. 

Seda ma veel mõtlen, esialgu kupatasin läbi ja panin ootele.  

Tagumise poole.

...

Trepp läbi sajandi

...

1930ndad 

 

 

1940ndad ja 1950ndad

1960ndad

1970ndad

1980ndad

1992

1993

1998

 2013

...

Kes on kivikuningas

...
Ega palju polegi muutunud.

Juuli 2014

 Juuli 2016

Lihtsalt lapsed on suureks kasvanud.

...

Eesti vanad asjad... ait

...

Lugemisega olen jõudnud esimese kolmandiku lõppu... 33 lugu loetud.

Kirjutamisega olen maha jäänud. Natuke liiga palju.

Õnneks minul neid asju nii palju ei tule.

Teine lugu.

Ait.

Pisut juttu raamatust.

"Ait on väike hoone, kus inimesed hoidsid oma tagavarasid. Eestis ehitati aitu juba hiljemalt 10.-11.sajandil. 19.sajandil oli aga igas talus vähemalt kaks aita - viljaait ja riideait."

Minu ait on minu vanaema ja vanaisa talu juures olev ait.

See seisis püsti juba aastakümneid enne minu sündi ja ma väga loodan talle pikka iga ka peale minu aega.

Mul on mitu kotitäit mälestusi seotud selle aidaga. 

Pilte on tunduvalt vähem.

Üks esimesi fotosid, mis leidsin, on tehtud peale sõda. 

Noored on noored, vahet pole, milline aeg on. Kes kuhu rindele mobiliseeriti. 

Eesti laskurkorpuse noored mehed olid peale sõda Aegviidus, sealt siis need külapeal käimised.

Sattusid meiegi maile.

Aida ette ka.

Pallimängud ja muud meelelahutused.

Ema oli siis vast 16 või 17.

Arvan, et see on tema seal heledas lehvivas kleidis.

Vanaema piilub paokil aidaukse juures üle sõdurpoisi selja.

See ait ei olnud pisike hoone ja minu ajal ei hoitud seal vilja ka. 

Kunagi ehk hoiti.

Meie ait oli kolme uksega ja minu ajal oli nii, et esimeses aidas olid riiulid ja seal hoiti algul tühje purke, suve jooksul jäi neid seal aina vähemaks ja asemele tulid moosid, mahlad jt hoidised. 

Keskmine ait oli riideait, sinna tõid kõik oma vanad riided kokku. Muud pudi-padi ka. Päris lõbus seal tuhnida, nii mõnigi moedemonstratsioon sai aida ees korraldatud. 

Tagumises aidas hoidis vanaisa oma asju. Seal oli ka suur generaator, sest elektrit minu noorusajal talus ei olnud, elekter toodi sisse alles 1990-ndatel. Vanaisa laadis akusid ja majas oli valgus sees. Isegi telekat sai vaadata.

Nii et tegelikult oligi kokku 3 aita, mis sest, et hoone ainult üks, mille otsa mahtus veel puukuurgi. Arvatavasti hilisem juurdeehitus.
Igal aidal oli oma võti.

Teine pilt aidast on paarkümmned aastat hilisemast ajast.

Ka üks väga tegus pilt. Kes mängib palli, kes sätib ärasõitu.

Usun, et aasta 1963.

Kõik kolm aidaust kutsuvalt avali. Kahtlustan, et mina see esimese aidaukse juures, hele seelikuserv paistmas.

Mõned aastad hiljem pani vanaisa aidale eteniitkatuse peale. 

Mina aitasin plaate üles upitada.

Kolmas pilt aidast on tehtud 5 aastat tagasi, suguvõsa kokkutuleku ajal. 

Ikka üks lust ja lillepidu. 

Koht, kuhu noored kokku tulevad.

 2010

Vanaema-vanaisa on läinud igavikuteedele, nende lastest on saanud vanaemad ja vanaisad.

Minu ema oleks juba vanavanaema... kui ta oleks.

Võiks ju olla... sündinud 1929.

Aga lõpuks veel aidajuttu raamatust.

"Vilja- ja riideait ehitati palkseintega ... ning maapinnast kõrgemale."

Ma mäletan küll. kui põnev oli sinna aida alla ronida. Lubatud ei olnud, seal oli klaasikilde.

"Tihti oli aida esiküljes ulualune."

Jep, vihmaga sai seal aidatrepil istuda. Aga fotodelt näen, et vahepeal oli aegu, kus aidatreppi ei olnud. Ju oli vana lagunenud ja uus veel ehitamata. 

Viimased trepid on olnud pikad, ikka ühest aidaotsast teiseni.

"Suurema hulga aitade ühise katuse alla ehitamine oli levinud peamiselt Saaremaal ja Muhus."

Kes seda teab, mis kandi mees see oli, kes kunagi Kesk-Eestis selle aida ehitas. Minu vanaema ja vanaisa kolisid sinna 1939. aastal.

Selline siis minu aidalugu teemasse 101 Eesti vana asja.

...

Mustvalged fotod... kolmas

...
Mugavuspagulane... pagenduses 4 seina vahel.
Kaks päeva.
Isegi puid pole vaja tuppa tassida, sest järg on ees.

Laupäeval...

ja pühapäeval...

... naabrite poole vaadatuna.

Reedest pilti kahjuks pole, aga reedel oli puhta must maa.
...

3 posti ja postitants

...

Fotojaht: post

Esimene post oli täna see, et läksin välja ja mõtlesin... kas post võiks olla juba tulnud.

Läksin vaatama, täitsa olemas. 

Lehetellimus on mul küll tegemata, aga ju pole siis viimane päev veel kukkunud.

...

Teise posti jaoks võtsin fotoka kaasa. Meil on külas üks väga tähtis elektripost.

november 2014

Tavaliselt on selle posti otsas kurepesa.
Juba aastaid.
Sügiseks kipub lagunema...

  september 2009

... aga kevadel tuleb kurepaar, teeb kiire remondi...ja kõik jälle toimib.
Pereelu ja lapsed.

aprill 2011

Mingil ajahetkel käisid elektrikud posti otsas.
Ja nüüd on nii nagu on.
Post ilma pesata.
Eks kevadel paistab, mis edasi saab.

...
Kolmas post sai eelmisel talvel püsti pandud.
Et lumesahk piire teaks ja piiri peaks.

Suvel tundus teine nii mõttetu olevat, siis sai salli ümber ja mütsi pähe...

 

 ...täna harutasin sooja aja riided seljast.

Et post oma talviseid kohustusi täita saaks.

 Aga postitants?

See oli lugu postist, mida naine vajas trenni tegemiseks, aga kaasa, kellelt ta selle tellis, sai asjast valesti aru.

Ja planeeris majja posti, et naine saaks tema rõõmuks postitantsu harrastada.

Aga tegelikult... vahet ju pole, post on post.

...

Ajas tagasi... lapsepõlvemaa

...

Kui inimene on juba neljandat päeva puhkusel, hakkavad päevad segamini minema.

Kas tõesti on täna laupäev?

Tänu meeldetuletustele on see mul nüüd vähemasti õhtuni meeles.

Poja keeldus tööle minemast, vabandused varnast võtta... et täna on ju laupäev (suhtlesime peale südaööd Fb-s)

Müüja poes tegi üllatunud näo, et tere-tore, kuidas sina täna siin oled, täna on ju laupäev.

Täna on laupäev.

Täna on laupäev.

Täna o n  laupäev.

Kordamine on tarkuse ema, vähemasti vanasti oli. Nüüdne pedagoogika ütleb, et asja tuleb mõistusega võtta, kordamisest on vähe kasu.

No ma ei tea.

Minul on nüüd küll meeles, et täna on laupäev, ja mõistusega pole siin midagi pistmist.

Eile oli reede. 

Eile käisin lapsepõlvemaal.

See on maa, kus kunagi lapsed otsa ei saa.
  

 Selline see koht ja sellised me ise... aastal 1961...

Mõned lapsepõlvemaa lapsed on saanud vanaemadeks ja vanaisadeks, ühest on saanud juba vanavanaisagi. 

 Ilmar 16 aastat vana... nüüd juba vanavanaisa!

Kartulipõldu enam siin ei ole.

Suurt kuuske ka mitte.

Nii on.

Et mõned lapsepõlvemaalased on saanud vanaemadeks ja vanaisadeks ning emasid-isasid kokku lugedes võid omadega sassi minna. 

Aga mis peamine, lapsed on ikka olemas.

Nii nagu endistel aegadel...

 (1974)

... nii ka praegu.

Eile oli lapsepõlvemaal lapsi parasjagu viis, noorim napilt 9kuune, vanem vast 12. 

Lapsepõlvemaal käivad taastamistööd.
Aeg on teinud oma.
Seina hõredad, põrandad jahedad, lagi laseb külma läbi. 

Lapsepõlvemaa 50-60 aastat tagasi...

 

... ja praegu.

....

Eilne päev selline minevikuhõnguline.

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne teine.
Lapsepõlvemaa.

...