Kalmistuportaal* andis hingedepäeval võimaluse süüdata virtuaalne küünal lähedase haual. Täna vaatasin, kokku oli süüdatud 9111 küünalt.
Lehel juures info: kohtume taas aastal 2026.
Mina tegin kalmistute-tiiru nädalajagu varem, seepärast pühapäeval mõtlesingi, et katsetan.
Päris lihtne oli. Süütasin küünla ema-isa ja vanaema-vanaisa haual.
Kolmas küünal* oli veel... aga sellest hiljem.
Täna mõtlesin, et oleks olnud tore küünalt valida, ja siis pärast näha pildil kõiki küünlaid, mis hauale kogunenud. Mõlemad hauad olid saanud kaks küünalt juurde.
Ja kui ma oleks valida saanud, siis kolmas küünal oleks olnud see.
Nüüd läks nii... lihtsalt virtuaalküünal. Ja seal haual Simuna kalmistul ei olnud mina esimene.
Meie suhtlemine Liinaga oli ka virtuaalne. Viimane vestlus Messingeris oli 17. juunil. Liina saatis mulle lingi, kus Klassikaraadios on 12-minutine saatelõik* "Ohh, sa vana! Taaskasutusmood Rakveres". Seda ta teadis, et minu teema ka.
Peame aga blogi edasi, vihma jälle sajab... nii ta ütles.
Hall ja vesine. See ei ole vihm, mis räästast tilgub, see on katusele kogunenud niiskus. Kontidesse poeb ka... no ja kontidele niiskus ei meeldi, liigestele ka mitte. Nurisema kipuvad.
Ma ei teinud välja, 40 minutit kõndimist ja paarkümmend minutit õuetöid. Ühed taimed said valesti ostetud, mõtlesin, et annan neile siiski võimaluse. Istutasin pujengipeenrasse, loodan et lumi veel niipea ei tule. Eks aeg näitab, mis neist saab.
...
Pärast üritasin mutimullahunnikuid tasandada. Vähemasti need trepiesised, et õue minnes ei koperdaks. Kahju, et enam mutinahksed kasukad ega muhvid moes ei ole, 100 aastat tagasi ilmus ajalehes Kaja* kuulutus... "Kallis mutinahkne kasukas".
Läks isegi kaubaks, aga ostja polnud lõpuks rahul, liiga kallis ja liiga kulunud.
500 kuni 1000 mutinahka... siin vast loomakaitsjad suhtuvad ka teemasse leplikult.
...
Mutimullahunnikutest pilti ei teinud, aga et fotokas taskus oli, tegin lihtsalt ühe, #päevapilt.
Habras ilu.
01.11.2025
...
No ja siis mõtlesin inimestele. Vanaema Tiiu, kellel täna nimepäev. Ja isa, kellel 95. sünniaastapäev.
Alavainu tuli tänu luulegrupile, see oli juba päris ammu, ehk kuu aega tagasi.
Ma ei leidnud kodus ühtegi tema raamatut ega luuletust, aga just siis astusin läbi Uuskasutuskeskusest ja ilma oluliselt aega raiskamata (keegi ootas väljas autos) jäi silma ja sattus näppu.
ELA '87 ja ELA '88 '89
Kokku luuletusi rohkem kui sajalt luuletajalt.
Alavainult ka, mõlemas kogumikus.
Naljakas mõelda, et paigal ei püsi
aeg ühtki viivu, kas palu või käsi.
Ta täidab su päevad, ta tükib su unne,
sa tunned ta kulgu ka siis, kui ei tunne.
(1987)
Aga pähe õppimiseks võtsin hoopis teise luuletuse.
Kuidas nüüd öelda... Päris peas ei ole, aga kui paar korda pilk peale heita, siis peaaegu et mälus olemas.
Sama kaua kui mälutrenn, täitis see luuletus mul teistmoodi aega.
November, hingedeaeg.
Silma jäid saatesõnad. HR mälestuseks 10.03.88
See tekitas küsimusi. Nimi ja daatum. Kas lahkumine oli ette aimatav? Nii nad räägivad. Suur põleng oli peaaegu kuu aega hiljem. Või viga arvudes? Minu mõtlemises ja arusaamises?
Lugesin, kuidas ajakirjandus juhtunut kajastas, ja nii mõnigi rida luuletusest omandas tähenduse. Minu jaoks. Ma ei tea, mida mõtles luuletaja.
Tema jagatud retsepti oleme Ritaga mõlemad kasutanud. Mul kahjuks pole õrna aimugi, mis aastal see kiri minuni jõudis, aga usun, et vähemasti 30 aastat tagasi küll.
Ümber kirjutama ei hakka, ainult vajalikud koostisosad kirjutan siia, et kõik oluline materjal ikka olemas oleks.
Mu meelest Rita sel sügisel isegi tegi, käis veel spetsiaalselt selle pärast metsas seenel. Oleks mul siis retsept meeles olnud, oleks ehk ka seenele läinud.
Vana-Marta seenesalat siis.
...
Kui vanuse järgi, oleks pidanud hoopis vanaema retseptist alustama, ainult sellel polnud pühendust juurde kirjutatud, usun, et retsept jõudis minu kätte alles vanaema igavikuteedele minemise järgsel ajal, 1995 või hiljemgi.
Tõenäoliselt kasutas tema seda retsepti hoopiski varem, aga ikka ka nõuka-aja kitsastes tingimustes.
Koostisosad: sai, munad, piim, tomat. Sool.
Mina ilmselt teeks juurde seda röstitud tomatite variandi.
Tiiukese munahüüve saiakuubikute ja (röstitud) tomatitega.
Head isu!
...
Kolmas retsept, mis leidsin, on ema käekirjaga kirjutatud. Tema neist kolmest kodukokast kõige noorem... aga kõige varasem lahkuja.
Sain vasta näppe, kui luuleklubis teemasse "Haiku, pähe õppimiseks" otsustasin oma haiku sisse tuua. Foto sobimatu, haiku sünge, ja üldse, see pole see koht, kus omaloominguga esineda.
Ei vaielnud vastu, jutt jumalast õige. Ega ma mõni luuletaja ei ole, et tuntud haiku-autorite (haikuistide) kõrvale end sätin. Korjasin kiiresti vaimusünnituse kokku.
Aga ega siis väärt kaupa saa kaotsi lasta minna ;)
Selline sissejuhatus siis.
Mu blogipostitusi iseloomustav tunnus: pikaleveninud sissejuhatused. Aga proovigu keegi kritiseerida!
Ma ikka veel... juhatan sisse.
Sügis on sattunud mitmete lähedaste inimeste igavikuteedele mineku ajaks. Ema ja isa surma-kuupäevade vahe on 17 päeva (ja 21 aastat), äial-ämmal 5 päeva vähem kui 31 aastat. Oktoobri lõpp - novembri algus mõlemas peres.
Aga surnuaeda tuleb sügis juba varem. Kui poest kanarbikud ostsin, mõtlesin sellele. Et mitte kalender ei pane aega paika.
Sealt mu haiku tuligi.
Kanarbik haual
annab märku suvele:
sinu aeg on täis.
25.09.2023
Või on tõesti nii, et surmast ei tohi rääkida?
Ei räägigi ju. Mõtlen neile, kes lahkunud.
Täna on hingedepäev.
Küünal annab märku kõigile, kelle lähedus kunagi nii oluline on olnud.
Ei ole nad nüüdki kadunud ega kaugeks jäänud. Koos oldud aeg paar-kolmkümmend aastat tagasi oleks nagu just alles olnud.
On suur asi, et saan su blogi sirvida. Oled küll läinud, aga sinust on palju jälgi maha jäänud. Jälgi, mida aeg ei kuluta.
Olid kaasteeline blogimaailmas. Olid blogija, keda lugesin ja imetlesin, kelle soovitusel või jagamisel lugesin nii mõnegi raamatu ja vaatasin nii mõnegi filmi.
Täna panen siia ühe sinu "Sulekesse" lisatud muusikalise aarde.
Alustasime mõlemad 2008. aastal, Sina mõned kuud varem ja kahe blogiga.
Sinu lahkumise märke olen otsinud, aga ühtegi mõtet, mis kõlaks kui järelhüüd, ajakirjanduses mulle silma jäänud pole.
Küll aga lugesin Kruusatee esimest postitust.
27. jaanuar 2008
Kuidas alustada?
Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:
"Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale...
Kaugete tähtede lõputu valgus
rahuna voolas mu peale.
/- - -/
Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat suuda ja oska!"
(Debora Vaarandi)
...
Keeran lehekülgi, naudin su sõnu ja mõtteid, leian arutlusi ja soovitusi.
Taaskohtumine vanaisaga... nüüd on see vast teoks saanud.
Wikipedia ütleb, et 21.05.2022
Pool aastat tagasi läksid igavikuteedele. Ja mina, kuigi mõte kuklas tiksus, ei jõudnudki su käest sinu raamatut tellida. Seda viimast, "Nooruse lugu".
Ja veel... Aitäh sulle, et hoidsid minu blogi oma blogipuus. Olen nagu natuke ka sinu blogisse sisse kirjutatud...
Soomlaste november on marraskuu... tõlkes surnukuu. Eks ta nii olegi. Mitu lähedast läbi aegade läinud novembris.
Hingede aeg on vaikuse aeg. Oma mõtete mõtlemise, muistsete lugude meenutamise, lahkunud lähedastega suhtlemise aeg. Vaikuses vaikimise ja vaikuse nautimise aeg.
Novembris oli isa sünnipäev ja novembris ka tema lahkumise päev.
1. november 1930... 92 aastat tagasi. Aga elada anti 83 aastat, paar nädalat peale sünnipäeva ta suri.
Ema suri oktoobris 1992.
Seda pilti ühendabki number 92.
1960
Tädi Veera suri novembris 2003 ja oli siis 92 aastat vana.
Refotograafia ehk ülepildistamine kujutab endast fotode tegemise meetodit, kus üht objekti pildistatakse erinevatel ajahetkedel, luues "enne ja nüüd" võrdluse.
Nii lihtne see ongi.
Ega mu fotod nüüd küll teemaga üks-ühele ei haaku, sest esiteks, kumbki foto pole minu tehtud, ja teiseks, refotograafia ei keskendu inimestele vaid pigem elutute objektide muutumisele, olgu selleks siis loodus- või tehiskeskkond.
Aga kui ma selle väga vana foto vanaemast oma kasutusse sain, meenus mulle kohe see teine (vana) foto. Lahutab neid kahte +/- nelikümmend aastat.
Mingil ajahetkel sain päranduseks albumi, mis esimesest viimase leheni täis matusepilte.
Võõrad matused, tundmatud näod.
Mida sellisega peale hakata?
Esimene mõte, et nii palju kirste, leinakimpe ja -pärgi, jutlustajaid, leinajaid.
Ja muidugi lahkunuid.
Et ehk on halb aura.
Samas, miks peaks olema? Võõrad inimesed mulle, mis neil minuga asja. Mis sestki, et olen albumi paar korda kätte võtnud ja läbi lapanud.
Nii nagu sünd, nii ka surm on elu osa. Meeldib see meile või mitte, nii lihtsalt on.
Aeg, mis meile antud olla, on kaduvväike suhtes ajaga, mida meie jaoks ei eksisteeri.
Ma ei mäleta, kust ma selle mõtte lugesin, aga see meeldis mulle, seepärast jäi ka meelde.
Mõte, mitte sõnastus.
Vaatsin ka oma pildikarbi läbi. Oli nii matusekutseid kui ka -pilte. Vanaisa matustel keelas vanaema pildistamise ära... sellest, kui vanaema matsime, sellest pole ka pilte.
Mõtlesime, et küllap nüüdki vanaema ei tahaks.
Aga kui neid lähedasemaid matuseid pildil vaatasin, polnudki nagu mingit ängistust. Oli palju tuttavaid inimesi, mõnel pildil kaasa suguvõsa, mõnel pildil minu lähedased, mõnel pildil kohalik külarahvas.
Lahkunuid polnud keegi lausa portreteerinud.
Mõni pilt tõi küll mälusopist välja selle musta masenduse tunde.
Kust ja kuidas leida rahutus maailmas rahu? Metsast, mere äärest ja kirikust, kaunist harmoonilisest muusikas, mõnest mõtisklusest, kodust, kus valitseb armastus. Kuid kuidas leida rahu, mis pole vaid üks lühike ilus täiuslik hetk kesk rahutut tormlemist? Kust leida rahu, mis jääb sulle ka siis, kui kõik ümberringi püüab seda sinult ära võtta? Sellist rahu on otsitud, kuid vähesed on selle leidnud.
Hüüad kadund koduhingi
vastu õhtut väraval.
Pilk jääb kinni taevasirbil,
õhukesel, säraval.
...
Hõikad veel kord. Üle välja
põrkab hääle kimedus.
Siis su suule surub kämbla
sügisõhtu pimedus.
Alustasin selle postituse kirjutamist ja piltide otsimist juba eelmise fotojahi tarbeks (vaba teema), aga jäin ajahätta. Kuidagi raske oli igas kuus seda kõige olulisemat võtet leida.
Ega ma nüüdki oma valikuga rahul ole, aga heameelt teeb see, et võtsin ette poolik töö lõpetada, ja veel, et õnnestus nii kenasti uude teemasse sobitada :)
1941. aasta sügisel mõrvati Kuressaare lossihoovis sadakond inimest.
Täpne arv on tänaseni teadmata.
Oli vahistamine. Piinamine. Tapmine. Inimesed ise õieti ei teadnudki, mida neile süüks pannakse. Provokatsioonid, isiklik vihavaen, salakaebused, terav keel. Mõnedel muidugi kuuluvus Kaitse- või Isamaaliitu.
Arreteerijateks olid miilitsatöötajad ja mustas mundris mereväelased. Viimaste nimi on jäänud saladusse, miilitsatöötajad kandsid aga tavalisi eestimaised nimesid. Inimesed omade hulgast.
2. juuli "Saarte Hääles" kutsuti rahvast üles: "Vaadelge tähelepanelikult kõike seda, mis toimub teie ümber ja teatage kahtlastest asjadest miilitsatöölistele, Siseasjade või Riikliku Julgeoleku komissariaadi töötajatele või punaarmeelastele."
Ja inimesed teatasid.
Mõni mees arreteeriti selle pärast, et kündis põllul, valge särk seljas – et märguanne Saksa lennukitele.
Või need kaks meest, kes panid merel olles nende laeva pommitama tulnud Saksa lennukile viimases hädas märguandeks välja sini-must-valge.
Mõnele sai saatuslikuks lennukite jälgimine maja katuselt.
...
Siiani pole leitud ühtki Kuressaare veretööd kajastavat arhiivimaterjali. On aga saadud mitmeid vihjeid oluliste dokumentide põletamise kohta.
Dokumendid põletati, ometi mingid märgid jäid. Vangide kirjutused vanglamüüris.
Kui ise eluga ei pääse, kes seda loeb, siis rääkigu teistele, et need kaks poissi on maha lastud – Rohtlast Peetsi ja Tossi poisid, õemehe kaebused…
Sain surma mõistetud 14. IX 41 …tasuge!... pange rist surnuaeda, …poisid… otsige mu keha, viige surnuaeda…
Keegi lahkunu on ellujäänutele kirjutanud hoiatuse: "Kui tahad leida vaenlast, siis otsi sõprade hulgast.’’
…
Miks vanaisa Eduard arreteeriti ja hiljem mõrvati, polegi täpselt teada. Aga oletada osati, et sealgi mängis oma osa naabri pealekaebus. Nii vähemalt mäletas tütar Ilse, kes tol ajal juba 21-aastane oli.
Arreteerimisest mäletab poegadest noorim, kuidas kodus tehti läbiotsimine. Need, kes järgi tulid, polnud ainult venelased, nende hulgas oli ka eestlasi. Auto ootas pool kilomeetrit eemal. Kodust leiti ainult üks kahtlane ese – see oli Jaapani päritolu padrun. Oli ju selle talu peremees osalenud Vene - Jaapani sõjas.
Tütar Ilse, kes sel ajal oli Kuressaares, püüdis isaga kokku saada. Seda aga ei lubatud. Võimalik, et hukkamine oli juba toimunud.
...
Kuressaare massimõrv viis endaga kaasa naisi, mehi, talupidajaid ja kalureid, lihttöölisi ja õpetajaid, miilitsaid ja kohtutöötajaid.
Kui venelased Kuressaarest taandusid, algasid lossihoovis otsimistööd. Nii leiti ühis- ja üksikhaudadest kokku 90 mõrvatut (87 meest ja 3 naist). Toimus ohvrite tuvastamine ja ümbermatmine.
.png)
