Sügis on olnud lähedaste kaduvikku minemise aastaaeg.
Läbi aegade.
Seepärast need küünlad laual... igapäevaselt... mitmekaupa.
Läbi aegade.
Seepärast need küünlad laual... igapäevaselt... mitmekaupa.
On hingedeaeg.
Küünlad koduses videvikus, küünlad kalmistute hämaruses.
Ka hingedepäeval käisime mõnedel haudadel, mõned lahkumisega märgistatud päevad kohe tulekul või äsja olnud.
On hingedeaeg.
Mulle sobib kalmistutel kolamine, sealset vaikust naudin ja lähedaste lähedust tuņnetan.
Kui kalmule küünlad põlema panime, läks hilisõhtu kohe heledamaks. Viis valgusallikat. Lisaks kaugemal kumavatele tulukestele.
Hingedepäeval.
Hingeline lähedus.
Hingedega lähedus. Kaasa ütles kadunud vennale, et anna märku, et lähedal oled. Kustuta üks tuli, kustuta see kõige väiksem.
Mina ei uskunud. Seda uskusin, et läheduses on, aga pigem viskab käbiga.
Küünal ei kustunud.
Käbiga ei visanud.
Aga siis läksime tema koju. Kodu, mida sõber mitmed aastad oma kätega ehitas.
Mis vaid veidi aega enne lõplikku lahkumist valmis sai.
Maja oli pime. Ritsikas vajutas lülitile... käis suht vali plitakas. Korraks valgus, ja kohe valitses pimedus.
Kui taskulambi valguses eletrikarbis õige nupp leitud ja valgus tagasi, hakkasime mõtlema.
Kunagi varem polevat nii juhtunud. Et plõks ja valgus läinud.
Sõbra omavalmistatud laevalgusti keskmine lamp enam ei põle.
Suures toas mängib teler... mis päris kindlasti oli välja lülitatud, kui minema hakkasime.
Ja siis tuli mulle meelde, kuidas kaasa tellis... anna meile märku, kustuta tuli.
Ega ta seda ju sellisena ei mõelnud. Aga mina olin päris kindel, et mingi väikese küünlaga sõber küll märku andma ei hakka.
Aga et nii suurelt...
Üks hingeline vingerpuss.
Täitsa temalik.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar