Kolmapäev, 28. detsember 2011

Elu ilma elektrita

...
Üsna harjumatu elu igatahes.


Kui ma öösel üles ärkasin, oli küünal juba kustunud.

Täielik kottpimedus.
Kellaajast pole õrna aimugi.

Võiks ju edasi magada, aga ei saa.
Teadmatus rõhub. Muud hädad ka.

Kinnisidee, et vajan valgust.

Kuskil peavad olema tikud.

Ei ole.
Ei ole.
Ei ole.

Õhtul ma sellele ma muidugi ei mõelnud.
Et ritta, tikud ja küünlad.
Käeulatusse.

Kuskil on baarikapp.
Kapis on karp. Karbis on tikud. Suveniirtikud, ENSV 25.


Jeee!

Kuskil kapis on karp, karbis on küünlad.

Käes!

Kell on 5.
Uni on läinud.
Voodi kõrval maas on mobla, aku tühi.
Peaaegu tühi, mõne minuti taskulampi oleks temalt kindlasti välja pressinud.
Kui meelde oleks tulnud.

...
Millalgi jäin uuesti magama.
Et siis hilinemisega ärgata ja elektrita elu edasi elada.

Polnudki väga hull, isegi kuuma kohvi sain endale lubada. Esimene katse küll ebaõnnestus,


aga kui asi intensiivsemaks sai kohendatud, läks juba päris ruttu.

...
Nüüd on ta kodus tagasi.
Elektrivalgus.
30 tundi kolas kuskil ringi.
...

Pühapäev, 25. detsember 2011

Öine jõulutuur

...
Et kojutulek öösse ära mahuks, tuleb vara peale hakata.

Nii juhtuski, et Tallinnasse jõudsime juba valgevarjus.


Metsakalmistu oli masinatest ümber piiratud, ometi valitses haudade vahel suur vaikus ja hämarduvale päevale andis heledust võbelev küünlavalgus.

Üks hääl vaikuses.
Suurte veepiiskade kukkumine kuumale metalsele küünlakattele.
Kuulsin seda eile palju kordi.
Tallinnas ja Türil.

Jõuluöö.

Öö läbi vihmase autoakna.
Läbi lumelörtsise klaasi.
Mööda Eestimaa teid, läbi kahe suure maakonna.
Õhutemperatuur paarist soojakraadist paari külmakraadini.

Värvilised linnatuled...



tagasihoidlik kohalik pealinn...


ja vaid küünlavalgus kalmistul.


...
Jõuluõhtu isa juures.
Jõulupuu ja kingipakid.

Kõige lõpuks?

Kesköine visiit ja südaöine söömaaeg, jõulutuuri võib lõppenuks lugeda.

...

Reede, 23. detsember 2011

Kirik keelu alla...

...
Kõige kasulikum on panna kirik keelu alla.
Minu kooli ajal oli.
Mitte ainult kirikud, ka jõuluõhtud ja päkapikud olid tabu.
Mõni nädal enne jõule kadusid poodidest müügilt nii hapukapsas kui verivorst, et siis enne aastavahetust taas letile tulla.

Just siis, kui koolilaste kirikuskäimised keelu all olid, jätsid jõuludeaegsed jumalateenistused mulle kõige unustamatuma mulje.
Ja jõuluõhtud vanaema juures.
Eks lapsena oleme kõige vastuvõtlikumad, meeled avatud ja tunded erksad.
Ja keelatud ka veel...

...
Eile käisime koolilastega kirikus, lastekoor tegi jõulukontserdi peaproovi. Kes ei laulnud, need kuulasid.
Imeilus oli.
Hiljem mõnigi meenutas paari suve tagust kontserti, kui samas kirikus laulis Tõnis Mägi koos kammerkooriga.
Unustamatud mälestused.

Pärast rääkis kirikuõpetaja.
Rääkis 700 aasta vanusest kirikust.


Rääkis ajaloost.
Muinasjuttudest ja kirikulugudest.

Väga ilusti rääkis.

Ja siis lubas küsida.
Ma ei osanud arvata, et nii palju küsitakse.
Nii targalt küsitakse.
Nii huviga kuulatakse.
Et kas ajupesu või usu levitamine?



Loomulikult mitte.

Üks eriti huvitav ajalootund oli.
Hinge puudutav muusikatund oli.

Ma mäletan, kuidas paar aastat tagasi üks koolilaps ütles - aitäh, et te meid siia tõite.

Mõnikord peab lapsi viima.
Ka kohustuslikus korras.
Et neile haridust anda.
Haritust.
Et nende kõige vastuvõtlikumas eas koguneks vaimupagas, mida aastaid ja aastakümneid endaga kaasas kanda.

Et miks nad ise ei või valida, mida oma ajaga teha?

Ma tean, mida koolilapsed enamasti, kui vähegi võimalus on, valivad.
Internet. Facebook. Youtube.
Ega mul selle vastu ka midagi ei ole. Raske on tänapäeval kujutada elu ilma arvutita.

Aga kas lapsevanemad ikka teavad, mida nende laps arvutis teeb, kellega suhtleb ja milliseid teadmisi kogub.

Või hoopis... millist kahtlase väärtusega veebisaiti külastab? Millist ajupesu talle tehakse, milliseid tõdesid, teadmisi ja oskusi õpetatakse?

Anname ka siin võimaluse valida?
Ja kiidame kõik valikud õigeks?
...

Nad ei põgene kirikust.



Nad lihtsalt jäid sinna teistest kauemaks.
...

Laupäev, 17. detsember 2011

Fotojaht: suhtlemine

...
Suhtlemise reeglid.

Ole viisakas!

...
Hoia silmsidet!

...
Tunne huvi teise vastu!

...
Naera, kui õige aeg ja koht.

...
Suhtlus mujal
...

Reede, 16. detsember 2011

Reisimised

...
Tegelikult hakkasin otsima pilte fotojahiks, et kes kus kuidas suhtleb.

Aga siis tuli nii palju muid mõtteid.
Ja igasuguseid vanu pilte.

Kokku tuli lugu reisimistest.
Minu lapsepõlveaegsed reisid.
Mõned reisid enne minu ajaarvamist.

...
Minu lapsepõlves oli vankri ees viletsam hobune kui minu ema lapsepõlves.

Tema ajal oli hobune uhkem ja vanker vägevam.
...

Hilisemast ajast jälle. Minu lapsepõlvest.
Maale vanaema juurde. Õega koos mootorratta külgkorvis.

Vanaema juures oli nagu üks pesapuu, kuhu kõik kokku lendasid.

...
Ema reisimised.
Reisid üle mere.



Töised reisid. Ööbimisega.


Reisile... veoautokastis.


...
Mu meelest oli vanasti maailm väiksem... kui hobusega sai ühest Eesti servast teise sõita.
Tartust Riiga jalgsi minna.

Kaugemate sugulaste-sõpradega peeti kirjavahetust, helistamine oli enamasti võimatu, Skype`st ei osatud unistadagi.

Uskumatu, aga nii kunagi oli.

Tagantjärgi mõelda, et omamoodi õnnelikud ajad, mis sest, et oli okupatsioon, piirid kinni ja sõnavabadus kontrolli all.

Suhetel oli omamoodi tähtsus ja tähendus.

...
Korjasin kokku pildid ema pildikarbist ja seda ei tea, kes kunagi need pildistas.
...

Teisipäev, 13. detsember 2011

13.12.11

...
...
Lapsukesed arutasid, millal järgmine kord trehvab samasugust kuupäeva.

Selgus, et nii umbes-täpselt 100 aasta pärast.

13.12.11

Kuna 13 pole teab mis ahvatlev number, siis tühja sellest, saab ilma ka hakkama.

13.13.13 õnneks meid ei ähvarda.

Tänane 13 oli ikka suhteliselt vilets päev, hetkeks samahästi kui läbi.
...

Pühapäev, 11. detsember 2011

Päev päevaraamatusse

...
Täna hommikul lõpetasin "Päevaraamatu" II osa. Otsustasin, et ei tule enne voodist välja, kui raamat läbi.
Isegi süümekaid ei olnud, sest kui lõpuks lõpuni olin jõudnud, teised alles magasid.

Mulle meeldiks ka selles vormis päevikut pidada, eriti muidugi meeldiks lugeda, mis olen kirjutanud 5 aastat tagasi, 10 aastat tagasi.
Päris kindlasti ei meeldi mulle, kui teised seda loevad.

Päev blogi-päevikus ei ole nii isiklik.

Tegelikult ei ole ma midagi märkimisväärset teinud. Vahingu "Päevaraamatutega" sain ühele poole. Tekkis huvi nii mõnegi inimese vastu, keda ta pinnavirvendusena oma raamatusse sisse on kirjutanud. Näiteks kuulasin üht vana ÖÖylikooli saadet sürrealismist, kus räägivad Vaino Vahing ja Andres Ehin. See oli vaid paar päeva tagasi.

Eile tuli teade - suri Andres Ehin.
Kusjuures, nad mõlemad on sündinud aastal 1940, üks veebruaris, teine märtsis.


Nende tegemisi ja rääkimisi oleks võinud jaguda kauemaks.
Iga äraminemisega jääb midagi pooleli.
Usun, et ka nende omavahelised jutud jäid lõpuni rääkimata.
Nüüd siis, teispoolsuses, saavad ehk jätkata.

Ehin oli ka Vahingu päevaraamatus sees, pisut-pisut.

Aga kõige rohkem oli raamatus Vahingut ennast.

Kaotamised, otsimised, leidmised.
Üksindus ja hingevalu.
Tööjutud ja rahajutud.

Selles oli midagi tuttavat. 70ndate ja 80ndate kirjavahetused, ema kirjade pakk.

Igapäevaelu.
Tööjutud. Rahajutud. Lapsed. Sõitmised. Ootamised. Kokkusaamised. Saatmised. Kirjade kirjutamine ja kirjade ootamine.

Selle ajastu nägu.
Nii mõnigi tuttav etendus, nii mõnigi ammu loetud raamat.
Ja raamatuid olen ka müünud, kui rahanappus kummitas.

...
Detsembrikuu päevad on liiga lühikesed.
Tänased tegemised muist veel tegemata.
Küll aga küpsetasin 2 leiba.
Eelmisel nädalal küpsetasin ka, enne seda oli vast 5 aastat pausi.

Õues on õnneks soe, iga päev ei pea puid tassima. Täna siiski, vedasin puid, tassisin tuhka, kütsin ahjud soojaks.


Ilm oli ilus, päikeseline, metsaservas plõksutasin fotokaga paar pilti ka, et oleks märk maas - tali alles tulemata.


...
Lammas läks laudile munele, siga läks kepseldes järele... see on juba Andres Ehin.
ÖÖylikool 2004
...

Mida teha magustoiduks

...
Ega ma väga suur magustoitude fänn ei ole. Mitte et ma ei sööks, aga kui valima peab, kas supp või magustoit, siis mulle palun suppi.
Magustoite ma enamasti ei tee ka.

Postitus "Vana Tooma hõrgutised" tuletas meelde minu vanad retseptid-postkaardid komplektis "Praktiline perenaine".
Otsisin üles, lappasin läbi, vaatasin üle. Üks oli aastast 1983 ja teine 1985.


Võtan selle hilisema.
16 fotot, 16 toidulugu.

Millegipärast tekkis huvi teha just magustoitu.


Minu lugu on 10. punkti all.
Kuna ained on kodus olemas, äkki teengi.

Kohupiima-kaerahelbe magustoit.
300 g rasvata kohupiima
100 g hapukoort
vaniljet
1 klaas keedist
2 spl suhkrut
2 spl margariini
100 g kaerahelbeid
100 g jämedalt riivitud rukkileiba

Kohupiim sega koore ja suhkruga
Kaerahelbed prae 1 spl rasvaine ja 1 spl suhkruga.
Eraldi prae riivitud leib - suhkur tuleb lisada praadimise lõpus.
Panna klaaskaussi kihiti - kohupiim, praetud leib, keedis, praetud kaerahelbed, peale jälle kohupiim.
Ühe portsjoni kalorsus umbes 560kcal

hmmm... pisikese portsu saab ehk vähemaga.
...

Reede, 9. detsember 2011

Fotojaht: hobid

...


Minu meelest kõige vahvam hobi on kollektsioneerimine.

Just paar päeva tagasi sünnipäevaseltskonnas rääkisime sellest hobist.

Ühest konkreetsest kollektsionäärist.

Pererahval oli koer (kahjuks jah, et o l i), erilise kuningliku nimega, Fergie. Valvas pererahvast. Ja pererahva kodu ning vara.

Aga kuuvalgetel öödel käis külapeal krattimas.
Ühel hommikul plastmassist kauss, teisel plekk-plasku ja kolmandal alumiiniumist kopsik. Pererahvas ei teadnud, mida võtta või kuhu panna. Eriti nõutuks tegi see 5 liitrine pott, mis ühel ööl trepile oli toimetatud.

Eks asi oleks nii ehk jäänudki, aga naabrimees juhtus oma muret kurtma. Et keski tassib tema kasside-koerte toidutotsikuid tont-teab-kuhu. Võta asemele kuitahes suur, ikka on hommikuks kadunud. Viimase lõi lõpuks naelaga trepi külge kinni, see jäi pidama.

Selle kollektsioneerimise lõpp oli veidi nukker, peremees korjas kollektsiooni kilekotti kokku ja vabanduste saatel viis naabrimehele tagasi.

Kollektisonäär pandi ketti.
...
Teised hobid
...

Kolmapäev, 7. detsember 2011

Keeleõpetaja sünnipäeval


...
...

- Kas sina tead, mida tähendab sõna fog (küsitud tagamõttega, et kas olen targem kui 9. B)
- eeee, konn äkki.

Tuleb välja, et ma pole targem kui 9. B.

- See on hoopis udu!
- nojah, konn oli hoopis flog
- Konn on hoopis frog.

Nii palju siis sellest, et olen elu jooksul kindlasti üle 10 aasta inglise keelt õppinud.
Seda pidin sõnastikust vaatama, mis see flog oli.

...

- Kas sina tead, miks Volkswagenit rahva autoks kutsutakse?
- eeee, et rahvas peab lugu ehk?
- Lihtsalt tuleb tõlkida. Volks ja wagen. Rahva auto.
- jessuke, kui ma tõlkima oleks hakanud, oleks küll midagi muud saanud. Midagi seoses huntidega ehk? Volks vagon kõlab nii enam vähem.

Aga sünnipäeval oli tore olla.
Ma isegi ei tundnud halvasti, et ma mitte midagi ei tea.
...

Pühapäev, 4. detsember 2011

Tööga koormatud kaitseingel

...

...
Vaene väike, minu kaitseingel.
Kogu oma elu jooksul ei ole ma talle hõlpu andnud.

Päris elu algul, kui ma vastsündinud titekesena pidin ära lämbuma, käis ingel ja raputas noort vanaisa õlast. Et tegutse nüüd, viimane aeg. Lapsuke teises toas minekul. Vanaisa siis läks, tõstis mineja jalgupidi kärust välja ja raputas õhutee lahti.

Või siis, kui juba omal jalal ringi paterdas kaevu raketel kõõlusin, pool maa ja pool vee poole. Kaitseingel toetas oma kehakergusega tasakaalu elu poole, hoidis seni, kuni lapsehoidjad märkasid, ligi hiilisid ja lapsukese kaevuservalt kätte said.


Või kui see vanaaegne, 3-osaline peegel mulle pähe pidi kukkuma. Ingel oli kohal ja lükkas peegli füüsikareegleid eirates küljele kukkuma.
See peegel on tänaseni alles, ainult et nüüd on ta 2-osaline.
Ma mahun isegi praegu veel tervenisti pildile...

Jätan vahepealsed aastad vahele, ega ma alati ei tajunudki seda, et just kaitseingel.

Jätsin tänamata.

Alles hiljem loksus paika, mis oleks juhtunud, kui teda poleks olnud. Oleks ta hilinenud või lihtsalt minu peale pahasena kõrvalt vaadanud.

Tal on ju põhjustki pahandada.

Miks ainult tema peab, miks ma ise ei võiks.
Teha õigeid valikuid.
Olla ettevaatlikum.
Tähelepanelikum.
Arukam.

Kaua temagi jõuab.

Miks ma pean pimedas trepist alla minema, võiks ju oodata, kui valgust antakse.
Kui antakse.
Ja kui ühe söögikoha trepp pilkasest pimedusest läbi läheb, siis tuleb lihtsalt minna teise söögikohta.
Trepist kukkumise kogemusi on mul ometi ka varasematest aastatest.

Talviseid kukkumisi jagub ka. Viimane kord viimasel talvel, kui jalad libedal jääl ees minema sõitsid, käisin peaga kolaki vastu maad. Ju toetas tema oma tiiva pehmuseks alla. Mitte et pehme oleks olnud, aga isegi peavalu jäi saamata, muudest jamadest rääkimata.

Seega ma kardangi, et hakkab väsima. Seda, et minuga alati midagi juhtub, seda teab tema ja sellega olen mina arvestanud. Aga niiväga loodan, et ka edaspidi on ta olemas, et ma nendest jamadest lõpuks ikka terve nahaga välja tulen.

Või olgu siis pisikesed haavad, mis veidi aega lakkumist vajavad ja ise ära paranevad.
Et ma natukenegi õpiks.
...

Reede, 2. detsember 2011

Midagi müstilist

...
Fotojaht selline.
Ulmeline, müstiline, salapärane.
...
Suvel leidsin aknaklaasilt sellise mustri.
Ei suutnud tuvastada, kes või mis.


Sai lihtsalt puhtaks pühitud, oleks pidanud ootama, mis sellest idaneb või kes areneb.

...
Kevadel võis köögiaknast neid salapäraseid kujusid vaadelda.


Kuni äkki läks soojaks ja see keski tundmatu oli koos oma jäiste jäsemetega kadunud.

...
Aga mitte ainult mina ei uudista seda salapärast maailma. Mul kodus veel mõned silmad, suured silmad, kes jälgivad.
Kogu aeg.
Nii et lausa kõhe hakkab.


...
Lõpuks mu väike sõber.
Täiesti ebamaine olevus.

...