pühapäev, 4. detsember 2011

Tööga koormatud kaitseingel

...

...
Vaene väike, minu kaitseingel.
Kogu oma elu jooksul ei ole ma talle hõlpu andnud.

Päris elu algul, kui ma vastsündinud titekesena pidin ära lämbuma, käis ingel ja raputas noort vanaisa õlast. Et tegutse nüüd, viimane aeg. Lapsuke teises toas minekul. Vanaisa siis läks, tõstis mineja jalgupidi kärust välja ja raputas õhutee lahti.

Või siis, kui juba omal jalal ringi paterdas kaevu raketel kõõlusin, pool maa ja pool vee poole. Kaitseingel toetas oma kehakergusega tasakaalu elu poole, hoidis seni, kuni lapsehoidjad märkasid, ligi hiilisid ja lapsukese kaevuservalt kätte said.


Või kui see vanaaegne, 3-osaline peegel mulle pähe pidi kukkuma. Ingel oli kohal ja lükkas peegli füüsikareegleid eirates küljele kukkuma.
See peegel on tänaseni alles, ainult et nüüd on ta 2-osaline.
Ma mahun isegi praegu veel tervenisti pildile...

Jätan vahepealsed aastad vahele, ega ma alati ei tajunudki seda, et just kaitseingel.

Jätsin tänamata.

Alles hiljem loksus paika, mis oleks juhtunud, kui teda poleks olnud. Oleks ta hilinenud või lihtsalt minu peale pahasena kõrvalt vaadanud.

Tal on ju põhjustki pahandada.

Miks ainult tema peab, miks ma ise ei võiks.
Teha õigeid valikuid.
Olla ettevaatlikum.
Tähelepanelikum.
Arukam.

Kaua temagi jõuab.

Miks ma pean pimedas trepist alla minema, võiks ju oodata, kui valgust antakse.
Kui antakse.
Ja kui ühe söögikoha trepp pilkasest pimedusest läbi läheb, siis tuleb lihtsalt minna teise söögikohta.
Trepist kukkumise kogemusi on mul ometi ka varasematest aastatest.

Talviseid kukkumisi jagub ka. Viimane kord viimasel talvel, kui jalad libedal jääl ees minema sõitsid, käisin peaga kolaki vastu maad. Ju toetas tema oma tiiva pehmuseks alla. Mitte et pehme oleks olnud, aga isegi peavalu jäi saamata, muudest jamadest rääkimata.

Seega ma kardangi, et hakkab väsima. Seda, et minuga alati midagi juhtub, seda teab tema ja sellega olen mina arvestanud. Aga niiväga loodan, et ka edaspidi on ta olemas, et ma nendest jamadest lõpuks ikka terve nahaga välja tulen.

Või olgu siis pisikesed haavad, mis veidi aega lakkumist vajavad ja ise ära paranevad.
Et ma natukenegi õpiks.
...

9 kommentaari:

osaline ütles ...

Sinu tegemistyes on vähemalt mingi loogika. Mida minu kaitseingel peab iga päev kogema... :)

tegelinski ütles ...

Peaasi, et puhkepäeva ei võtaks...

Hundi ulg ütles ...

See postitus meeldib mulle - paneb mõtlema.

Linda ütles ...

Väga armas, tõesti mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.

Loodan, et Sa ei pane pahaks, kui ma sellele oma Sulekese-blogis mõnes järgmises postituses sobival juhul viitan.

tegelinski ütles ...

Miks mõni õnnetus on lõplik, mõni hoopiski hullem olukord laheneb nii nagu poleks midagi olnudki?
Saatus?
Mina ei tea...
...
ikka võib viidata.
Aitäh teile, kes siia lugema sattusid. Aitäh hea sõna eest :)

elviina ütles ...

Mulle taas tundub, et mõnele on kaasa antud hoopis väike kuradikke, kes siis jätkuval taina totramaid ideesid annab ja nagu meelega järjestab järjest totakamaid situatsioone, nende kaitseinglil on selline koormus, et võtab silme ees mustaks.

Lindakivi ütles ...

pai kaitseinglile. et ta ei väsiks ja alati Sinuga oleks!

Emmeliina ütles ...

Kaitseinglid on inglite meeldivam pale. Meelsamini ei mõtle me surmaingli tekitatud probleemidele. Ent mõte üleloomulikust olendist, kelle ülesandeks on hoolitseda, et meiega midagi halba ei juhtuks, on märksa meeldivam. Kõik me sooviksime seda endile ja oma lähedastele.
(Jane Williams, Inglid)

Mina usun, et me kõik oleme sünnist surmani usaldatud kaitseinglite hoolde.

Ilus jõuluootusaja meeldetuletus. Aitäh.

soodomakomorra ütles ...

kui sina teeks õigeid valikuid, oleks tähelepanelikum, arukam, mõistlikum ja mida iganes, siis poleks sul ju kaitseinglit vajagi.

Muidu üdini armas mõtisklus, Natuke Jõulune:)