...
On hingedeaeg.
Algas advendiaeg.
Mäletamise ja mälestamise aeg.
Aitäh sulle, Linda Järve.
On suur asi, et saan su blogi sirvida. Oled küll läinud, aga sinust on palju jälgi maha jäänud. Jälgi, mida aeg ei kuluta.
Olid kaasteeline blogimaailmas. Olid blogija, keda lugesin ja imetlesin, kelle soovitusel või jagamisel lugesin nii mõnegi raamatu ja vaatasin nii mõnegi filmi.
Täna panen siia ühe sinu "Sulekesse" lisatud muusikalise aarde.
Alustasime mõlemad 2008. aastal, Sina mõned kuud varem ja kahe blogiga.
Suleke ja Kruusatee.
Aeg-ajalt võtan lahti tuttavad blogid ja loen. Sa ei ole kuhugi kadunud.
Sulekese 8. sünnipäeva postitus sattus täna täiesti juhuslikult näppu. Me ikka veel rändame koos...
Sinu lahkumise märke olen otsinud, aga ühtegi mõtet, mis kõlaks kui järelhüüd, ajakirjanduses mulle silma jäänud pole.
Küll aga lugesin Kruusatee esimest postitust.
27. jaanuar 2008
Kuidas alustada?
Alguses tuli mõte. Ei hakka siin maailma parandama või jalgratast leiutama. Kirjutan lihtsatest asjadest, mis on mulle tähtsad. Niisugustest, mille kohta luuletaja on öelnud:
"Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale...
Kaugete tähtede lõputu valgus
rahuna voolas mu peale.
/- - -/
Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat suuda ja oska!"
(Debora Vaarandi)
...
Keeran lehekülgi, naudin su sõnu ja mõtteid, leian arutlusi ja soovitusi.
Panen küünla ja mõtlen.
Sinust. Elust. Saatustest.
Liigutavalt kõlavad vanaisa lood sinu blogis.
Taaskohtumine vanaisaga... nüüd on see vast teoks saanud.
Wikipedia ütleb, et 21.05.2022
Pool aastat tagasi läksid igavikuteedele. Ja mina, kuigi mõte kuklas tiksus, ei jõudnudki su käest sinu raamatut tellida. Seda viimast, "Nooruse lugu".
Ja veel... Aitäh sulle, et hoidsid minu blogi oma blogipuus. Olen nagu natuke ka sinu blogisse sisse kirjutatud...
...
