...
Päris keskele olen oma projektiga jõudnud, aasta 2016.
Seitse aastat seljataga, seitse ees.
Kuidagi raske oli valida pilti, mis just sellele kevadele oma näo annaks.
Lõpuks võtsin foto kaustast "Kooliv2rk".
Kui pildistamise kellaaega vaadata, siis 6. tunni alguseni on veel mõned minutid aega...
*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023
...
...
Kui vastupandamatu magusaisu peale tuleb, aga ei ühtegi maiuspala tagavaraks, on lootus, et kuskil kapinurgas mõned pakid lahustuvat kohvi 3in1 ikka leidub. Aeg-ajalt, kui kuskil soodne pakkumine silma hakkab, täiendan varusid.
Rohkem meeldiks isegi 2in1, see pole küll magus, aga saab näiteks meega parajaks timmida. Miskipärast mul kodus neid varusid ei ole. Kohvi siis, mett on küll.
Tänases postituses on siiski valik... kõigepealt 2in1, ja siis 3in1... või isegi 6in1.
2in1 selles mõttes, et eilne päev kokku tänasega, eile polnud jututuju.
3in1 selles mõttes, et eilsesse päeva mahtus mitu üritust.
Kõigepealt koolimajas suupisted ja raamatu esitlus, pärast rahvamajas aktus ja muusikal. 3in1 on isegi liiga vähe pakutud, õige oleks juurde panna veel bankett ja näitus mõisas ning õhtune tordisöömine ning tantsuõhtu. Võiks peaaegu öelda, et 6in1.
Kõik ühes päevas.
Kui nüüd muusikalist rääkida... siis lugu oli päris päevakohane. Umbes nii, et kõige odavam on korraldada hariduselu, kui kohalik kool lihtsalt ära kaotada. Loos olid lapsed ja õpetajad, mõisakool ja selle Vaim, ja lõpuks muidugi kuri tädi, kes pumba juures.
Laval oli kogu koolipere... pillimehed ja osa laulukoorist siiski lava ees.
Ja nagu arvata oli, lahenes olukord parimal võimalikul viisil.
Kui aus olla, siis õnnestus peaproov juba kevadel ära näha. Sügiseks oli lugu veel lavaküpsemaks saanud.
100 aastat koolielu on seda väärt, et väärikalt tähistada.
...
Tänase päeva lugu ka... vaatasin Jupiteris ära 6 osa inglaste krimifilmi "Vigil". Öösel millalgi alustasin, hommikul jätkasin ja õhtul jõudsin lõpuni.
...
...
Mul on mõned tuttavad õpetajad. Poliitikuid pole vaja tundagi, neist kirjutab meedia. Kõik poliitilised sise- ja välisasjad jahvatatakse läbi või hakitakse peeneks. Olenevalt näpuosavusest.
Ja kes olen mina, et kedagi hukka mõista?
Mõista suudan tegelikult nii ühte kui teist.
Aga sellised vastuolulised näited, näpud sügelevad.
Et kribaks paberile.
Ühesõnaga... elu on vastuoluline.
Tuttav õpetaja läks klassiga laevareisile. Ei olnud mingi puhkusereis, katsu sa puhata, kui kümmekond alaealist sinu vastutusel.
Kes reisi kinni maksab? No ikka õpilased enda reisi ja õpetaja enda reisi. Grupireis soodukaga ka, pole ju põhjust viriseda. Ja lõppude-lõpuks, vahet ju pole, ka tööreisi saab nautida. Eriti, kui seltskond lahe on. Asi nüüd oma palgast see 100+ eurot välja käia.
Üks teine õpetaja ütles küll, et nautimise asemel tema on küsimuse ees, mida teha edasi. Kui lõpuklassi (äkki isegi keskkool?) õpilaste kajutis Tallinna saabumise hommikul hulga tühja taarat avastas.
Kuidas asi lahenes?
Pärast pole me suhelnud. Selle noore õpetajaga siis. Niipalju ta ütles, et kõik lapsevanemad on kooli juurde bussi vastu tellitud, annab lapse isiklikult üle.
Poliitikute elu on lihtne. Isegi kui neil reisimine, töö ja lõbu ühendatud on, nemad võivad tellida autosse "joogid kaasa". Ja keegi pärast ei kontrolli, kas jõi, kes jõi, palju jõi.
Aga ma olen kindel, et Normindia džinni müüginumber teeb järsu hüppe. Kõrgustesse siis. Või siis Saku antvärk "Paljas Õun".
Huvitav, et nad mingit ampsu juurde ei tellinud. Samas, ehk ootas ees priske õhtusöök kuskil restoranis. Ei või ju isu rikkuda.
Õpetaja 3 võttis küll ampsu kaasa. Mõned pakid pehmikut ja mõned karbid määrdejuustu. Ehk mõnel lapsel ilmnevad nälgimise ja nõrkemise märgid, siis hea sisse sööta. Aga märke ei olevat ilmnenud, keegi küsima ka ei tulnud, nii siis suunas õpetaja söögikraami sujuvalt noorte kajutisse maabumise hommikul, ehk läheb vaja. Ju vist läkski, pärast olid ainult tühjad pakendid alles.
Neljas ja viies õpetaja tellisid endale kruiisil õhtusöögi. Mõtlesid küll, et kas tasub, võiks ju kokku hoida. Aga lapsed läksid sööma, ja nii läksid õpsid ka. Asi see 35 eurot maksta, põnev ju valida ja degusteerida.
Poliitikud käisid ka õhtust söömas, neljakesi. Kokku 1280 eurot. 320 eurot oli kindlasti väga eriline söömaaeg. Kindel see, et nemad seda vähem ei nautinud kui õpetajad.
Ja siis need reisirahad.
Õpetaja nr 6 käis õpilastega reisil. Õppereisil. Viimasel hetkel selgus, et koolil enam selle jaoks raha ei ole. Lastele räägitud, transport tellitud, matkamajas ekskursioon kinni pandud. Õnneks polnud kaugele sõita, õpetaja nr 6 maksis 50+ eurot ja kõik olid rahul. Bussijuht, lapsed, õpetaja.
Poliitikutel on teine mõttemaailm (loogiline ju, ega nad muidu ei saakski poliitikat teha). 1500 eurot sõidukulu purjekal, seda on ilmselgelt liiga palju. Isegi kui mitme peale jagada.
Ja siis õpetaja 7... nädalas makstakse ühe või kahe ringitunni raha, aga kontsert tulemas. Või laulupeo ülevaatus. Harjutamine ja lihvimine käib päevast päeva.
Õpetaja 8 korraldab nädalavahetusel tantsulaagri. ööbimisega. Et lastel huvitavam oleks. Ja et tantsud selgeks saaks... kui ükskord tantsupeole minemiseks läheb. Ühest ringitunnist nädalas jääb ilmselgelt väheks.
Kui nüüd keegi arvab, et õpetajad nurisevad... ei nurise. Miks peakski, ise nad ju on oma ameti valinud.
Mina siin, loen ja imestan.
Et ühesugused inimesed kõik... aga nii erinevad siiski.
...
...
Mulle meeldib iga päev (nojah, mitte nädalavahetustel) kell pool kaksteist järjejuttu kuulata. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem huvitav, aga ikka kuulan.
Seekord luges Aarne Üksküla väljavõtteid Panso päevaraamatutest.
See oli tõesti huvitav.
Olen omal ajal lugenud Panso kirjutatud "Portreed minus ja minu ümber", praegu loeks uuesti.
Voldemar Panso, sündinud 1920.
Loeks uuesti... või hoopis kuulaks?
Natukene kuulasingi, Vikerraadios, Mihkel luges katkendi raamatust, alapealkirjaga Pahvka.
Digiread ee pakub: loo konto ja kuula kahte heliraamatut kuutasu 6.99 eest.
Nende poolt pakutud valikuvõimalust ma muidugi ei tea. Aga ma ei tea ka seda, kas mulle meeldib rohkem kuulata või lugeda. Tunnen viimasel ajal, et järjest raskem on raamatut kätte võtta. Mitte et ma üldse ei loe, aga kuidagi sunniviisiline kipub olema.
Riiulit koristades (et see mul ka ükskord korda ei saa!) leidsin sellise raamatu nagu "Meenutused naeratusega". Vaatasin, head lühikesed jutud, proovin lugeda. Huvi pärast guugeldasin autorit. Friedrich Kõlli (s.1901). Ajakirjanik ja tõlkija.
Kohe nägin võimalust sama ka kuulata. Ühte juttu. "Õnneloos", loeb Ao Peep. Mina, kes ma kunagi (no ehk siiski et peaaegu mitte kunagi) raamatu lõppu enne lõppu ära ei loe... kas ma kuulasin lõpuni? Ehhehee... otsisin raamatust jutu üles (lk 66) ja lugesin lõpu.
Siis kuulasin juttu edasi. Eks ta kohe varsti lõppeski! Aga mina juba teadsin ;) Ja sain rahulikult teksti nautida.
Ühe lõpu lugesin täna veel ära. Elfriede Lender, "Minu lastele". Välja antud kirjastus EMP, Stockholm. 1967.
Selle raamatuga ma lihtsalt jõudsingi lõpuni.
Imetlusväärne naine, E.L. (s.1882). Kuidas on võimalik nii detailselt mäletada oma lapsepõlve, noorust. Kirjeldada kõiki neid, kellega tal aastakümneid tagasi kokkupuuteid olnud. Põnev lugemine oli, Eesti elu ja inimesed 100+ aastat tagasi.
Tänu Mummo fotojahile tuli mul meelde, et mul on kodus raamat Lenderite elust. Tunduski sobiv aeg välja otsida ja läbi lugeda.
Aga see on juba teine teema ja teine lugu. Kui kirjutamise isu peale tuleb.
Selle loo algusesse tagasi tulles (päevaraamatud)... mul on vanaisa päevikute arvutisse kirjutamine ikka pooleli. Praegu mõtlen, et kui palju tema järeltulijad seda loeksid? Ehk peaks ka laskma nö linti lugeda. Mõnel tema lapselapsel. Või lapselapselapsel. Või hoopis rühmatööna.
Siis oleks võimalik nii lugeda kui kuulata.
Miks mitte kohe originaali paljundada ja lugeda?
See polegi nii lihtne. Käekirja lahti harutada ja õiged sõnad kätte saada.
Kuskilt on mul meeles, et Panso käekiri ei olnud ka nii, et viskad pilgu peale ja kohe saad aru. Merle Karusoo oskab lugeda.
Kusjuures, Panso viimased päevikud on seni avaldamata. Ja vist ka leidmata.
Samuti Lender jõudis oma meenutustega vaid poole peale. Temal tulid tervisega probleemid. Kes teab, ehk on kuskil pooleli jäänud memuaarid. Elfriede Lender oli 91, kui suri.
Tegelikult on see huvitav tegevus. Vanades raamatutes ja paberites ja piltides ja muudes paberites tuhnida.
Täitsin täna sellega oma päeva.
...
