Eesti vanad asjad... kama

 ...

16.04.2017

Seega siis rohkem kui 5 aastat tagasi mustanditesse jäänud pealkiri. Lugesin mingil ajal raamatut "101 Eesti vana aja asja" ja tegin ikka mitu postitust teemadel, mis mind kõnetasin. Mingil hetkel jäi projekt "Eesti vanad asjad" pooleli, peotäis pealkirju mustandites. 

17 sai tehtud!

Kuna ostsin Mardilaadal käies paki kama, siis nüüd on paras aeg see teema välja kaevata ja valmis kirjutada. 

Toiduekspert TM ütleb Eesti köögi kohta oma arvamuse saates "Huvitaja".

Mõned noppeid sealt.

Eesti köök on paras rosolje. Näiteks talupojaköök. Neile saab ette heita vähest loomingulisust toidu osas.  Sealsed toidud olid lihtsad ja robustsed tänapäeva maitsemeele jaoks. Samas oli vana Eesti köök küll vaene, aga tervislik. Näiteks kama.

Kama peetakse meie rahvustoiduks, samas on kamalaadset toodet ka teistel rahvastel.

Raamatus* on kama kohta välja toodud kolm kamaliiki.

Mulgi kama on segu kaun- ja teraviljadest.

Kaerakama.

Herne- või kaunviljakama.

Aga mina sain laadal osta hoopis Kanepi- ja tatrakama. Muidugi oleks kena, kui saaksin ka maitseomadusi analüüsida... aga ei saa. Pakk on alles kinni. Eeltööd tegin küll, peale kanepiseemnete ja toortatra sisaldab see kama veel hernest ja põlduba. 

Kodus on mul veel Rukkikama. Rukis, oder, hernes. See on küll hea. 

Muidu söön ma igasugust kama ja jama hea meelega. Ikka see ehtne talupojaköök ja lihtsad maitsed. Praetud soolapeki lõhnast võin juba kõhu täis saada. 

Aga täna sõin õhtusöögiks ära terve karbi komme, nii et kama jääb mõneks teiseks korraldus.

* "101 EESTI VANA AJA ASJA" (Piret Õunapuu)

...

Eesti vanad asjad... jalgratas

...

Mul on see lugu juba kirjutatud.

Tegelikult mitu lugu päris mitmest jalgrattast, aga üks, mis otse teemasse.

Eesti vanad asjad - jalgratas.

Jalgratas oli, on ja jääb.

Oluline liikumisvahend ka minu elus läbi aastakümnete.

Kuna teema on püstitatud, siis pean veelkord sõna võtma.

Kõigepealt... ega pildil olev ratas väga vana just pole, aga pilt on täna oluline, sest poiss pildil on tantsupoiss.

Oli seda vähemasti aastal 2014.

Pilt on tänase päeva märkimiseks.

Toimub ju XII noorte tantsupeo "Mina jään" esimene etendus.

Aga teema nagu nõuaks vana ratast.

Leidsin sellise pildi.

See lapsuke  laulab pühapäevasel kontserdil.

No ja kui juba laulu- ja tantsupeost jutt, siis veel üks osaline.

Tema on abiks laulupeolisi toitlustamas.

 Foto aastast 2015.

Ei saa me läbi rattata ;)

...

Eesti vanad asjad... sõrmkübar

...

Unarusse jäänud teema, mingil ajal tegin isegi pildid ära... nii palju, kui kätte sattus.

Sõrmkübaraid.

Nendega on selline lugu, et küll võttis aega, enne kui kasutama harjusin. Olin juba tükk vana inimest. See oli periood, kus palju õmblesin, näpp hakkas narmendama, hädaga õppisin selgeks.

Nüüd kasutan meelsasti, isegi siis, kui paar pistet teha vaja.

Kui ikka kübar käepärast on.

Teada on ütlemine: sõrmkübaratäis.

Vanarahvas ütleb: toomapäeval (21.dets) peab sõrmkübaratäis soola ja kolm suutäit leiba ära sööma.

Seda soola tundub kuidagi liiga palju olevat... nagu sõrmkübaratäis peenemat napsu liiga vähe.

Sõrmkübaratäis energiat, igatsust või härdust mingil ajahetkel võib olla just see paras kogus.

Sõrmkübaratäis kangemat kraami... see on kuidas on, meeste sõrmkübar pidavat ilma põhjata olema.

Nagu vanaema oma.

Minu sõrmkübaratest kõige vanem, ehk kuskil 80 aastat.

Valge plastmassist sõrmkübar on hea reisikaaslane, sobib korgiks topsile, kus nõelad sees. 

Ülejäänud on nõuka-ajal ostetud töövahendid, neid ma tavaliselt kasutangi.

Selline see lugu vanadest asjadest.

Sõrmkübaralugu.

Mõtlesin, et kasutan raamatus "101 Eesti vana asja" olevat tarkust, aga tuli muidu jutt.

...

Eesti vanad asjad... tuulik

...

Mäletan, olin miski teismeline, kui seenemetsas ära eksisin ja võõras kohas metsaservale jõudsin.

Tuuleveski oli see, mis märku andis, millises vales suunas välja olin tulnud.

Seda tuulikut enam ei ole, tema aeg sai läbi.

Märk tema olemasolust on siiski olemas. 

Udune foto.

Kõige varasemad teated tuuleveskitest on vanalt Liivimaalt 14.sajandi I poolelt.

Seda ütleb raamat.

Vanast tuulikust ei tea ma suurt midagi, ei algusaega, ei lõplikku kadumist.

Kuigi võiks, sest hilisemal ajal sain talle ikka nii lähemalt kui kaugemalt otsa vaadata.

Kuulda olid plaanid, et keegi teeb ja toimetab temaga... aga mingil hetkel oli ta künka otsast kadunud.

...

Õnneks on tuulikuid, millele uus võimalus antud.

Tuulikuid Saaremaal kiikasin kaugemalt...

2009

... lähimas olen isegi sisemust uudistamas käinud.

2010

 ...

Eesti vanad asjad... mustikas

...
Mustikas on raamatus juba 39. lugu.

Mina käisin täna mustikal, sain just niipalju, et üks väike mustikasupp valmis keeta.

Tegelikult on nii, et keerulisemad toidud teen ma ilma retseptiraamatuta valmis, lihtsamad aga... nagu mustikasupp... lihtsamad vaatan enne ikka üle.

Et kuidas tehakse.

Mustikasupp vist nii lihtne asi, et isegi retsepti ei leidnud.

Raamatust. 

Küll aga Nami-nami retseptikogust.

Mustikas on läbi aegade väga oluline kõhurohi olnud. 

 

Aga mitte ainult.

Rahvameditsiini uurijad on välja toonud 27 haigust, mille puhul mustikatest abi arvati olema. 

Nii ütleb raamat. 

Mina olen lapsest saati metsas marjul käinud.

See on suur mõnu. 

Metsas kolada. 

Korjamise mõnu on natuke väiksem.

Korjamine käib kolamise juurde, kuidas sa muidu kolamist põhjendad.. 

Mul on üks vana pilt ka.

Metsaskäimisest.

Vanaema on pildil 25 või 26, ema siis vastavalt 5-6 aastane.
Ja vanaisa 30.

 1934 või 1935

Kui metsa vaadata, siis võiks arvata küll, et mustikal... ainult et korve pole.

Ju nad lihtsalt niisama käisid neid seal söömas.
...
Paarkümmend + x  aastat hiljem olen mina ka juba mustikametsas.
Siin käib ikka tõsine töö.
Mustikakorjajad ka  pigem töölisklassi moodi, ja vanaema endiselt platsis!
Ja ema on vahepeal suureks kasvanud ja lapse saanud...

 1957 või 1958

...

Eesti vanad asjad... tünn

...

Tünnid pole ka tänaseks kuhugi kadunud. 

Raamat ütleb, et tünn on suur puunõu, tehtud laudadest või ühest puust õõnestatud.

Tänapäeva tünnid võivad olla ka metallist või plastist. Meil mere ääres on mitu ikka väga suurt tünni. Mõnes tünnis on vihmavesi, mõnes kaevuvee tagavarad.

 2009

Nagu raamat ütleb... tünne kasutati kõikvõimalike tagavarade hoidmiseks. 

Kunagi ammu-ammu olid meilgi lihatagavarad tünnis. 

Soolaliha.

Ma isegi ei tea, kuhu see tünn kadunud on, kuskil kuuri all hunnik laudu ehk.

Õnneks on kohti, kus vanavara hoolega hoitud.

Rahvale vaatamiseks välja pandud. 

Käisime lastega paar päeva tagasi uudistamas.

Vargamäel.

...

Eesti vanad asjad... külakiik

...

Ma ei armasta kiikuda. 

Ehk siis, ju ma ikka kiikusin, kui laps olin, aga see õhkutõusmistunne, mis iga kord jalgadesse tuleb, kui kiik kõrgema piirini jõuab... umbes nii, et mina (kiik) kaugemale ei kerki, aga sina (kiikuja) võid lendu tõusta küll... seda tunnet ma rohkem kogeda ei taha. Olen nutnud ja palunud, et mind maha lubataks. Teised kilkasid suurest rõõmust, minus oli ainult üks suur hirm. Indrek oli see, kes halastas ja kiigu korraks seisma pidurdas. 

Olin siis ikka juba tükk vana inimest, kuigi sellest on oma 25 aastat möödas.

See oli üks suur külakiik, koolimaja juures all pargis.

Kui ma laps olin, siis meil oli ka suur kiik, aga küla ei olnud.

Ja nüüd, pilte vaadates... ega see kiik nii suur ka ei olnud, et külale oleks kõlvanud.

Aga meid oli tol ajal taluski üksjagu rahvast.

Onud tegid kiige, ju nad tegid ka suurt hoogu ja kõrget kiikumist, mina seda ei mäleta.

Pilt kiigest, kui too veel uus oli.

1959

Koht ise hakkas nime Kiigemägi kandma, enne oli tõenäoliselt nimetu küngas metsalagendikul.

Mitmed aastad hiljem oli Kiigemägi endiselt oluline koht pere noorematele... ainult kiikuda seal enam ei saanud.

1964 või 1965

...
Eile käisime ka kiigel.

Külakiigel.

Lapsed tahtsid kiikuda küll, aga minul on endiselt hirm.

Suurt hoogu ei julgenud isegi lükata, kiikumisest rääkimata....

...
Kui juurde lisada paar sõna Eesti uutest asjadest, siis isegi kiik on täitsa uue näo saanud.

Külas Saaremaal.... seega seegi külakiik.

2007

Eesti vanad asjad.

...

Eesti vanad asjad... kaerakile

...

Tihti kirjutada on lihtsam kui harva. Kui tihti kirjutad, võid igast päevast midagi leida, paarist lausest piisab... kui harva, siis tundub, et jutt peab olema pikk ja põhjalik. Sisukas. Oluline. Arukas.

Katsun jutuotsale tagasi saada ja selleks sobivad need Eesti asjad.

Järgmine mind puudutav teema on kaerakile.

Olen seda söönud, kunagi lapsepõlves.

Vanaema tegi. 

Lugu on ka vanaema lugu.

Vanaema ja vanaisa kooselu oli alles päris algusjärgus, kui nad koos Peipsi kanti sõitsid, meespoole suguvõsaga kohtuma. Sõideti siis perest peresse, külastati lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Igas peres pakuti pidurooga. Miskipärast oli just kaerakile see, millega noorikut üllatati.

Üllatus-üllatus tõesti, vanaema jaoks päris võõras roog.

Talle see ei maitsenud, aga kus sa siis seda välja näitad. 

Sõi ja kiitis.

Lõpuks hakkas vabandama, et kõht täis, enam ei mahu.

Aga hiljem ta harjus ja mõned korrad olen minagi lapsepõlves seda imelikku löga saanud süüa.

No ei maitsenud.

Ja ma ei mäleta ka, et ma viisakusest või vanaema rõõmuks seda endale sisse oleks surunud.

Aga tegelikult polnud ta nimi kaerakile, selle toidu nimi oli kisla.

Juba nimi kõlas õõvastavalt.

...
Pilt on kislaga seotud selle niidiga, et minu meelest on vanaema-vanaisa just Peipsi-poolsete sugulaste külaliseks.

Kui sõidukis olev laps on nende oma, siis pole see vast mitte esimene külaskäik.

Siis vanaema ehk juba sõi kislat heameelega.

 Raamat ütleb, et "Tudulinna kile oli siis küps, kui tal oli krimpsus vanamoori nägu peal."

...

Eesti vanad asjad... jaanituli

...

Raamatus on jaanitulejutt juba nr 32, minul alles kümme lugu kirjutatud.

Igasugused võõramad või päris võõrad teemad jätan vahele.

Sõba, tõnn, unkaauk ja kannaga raha said tuttavaks küll, aga vana lugu puudub.

Pildist rääkimata.

Rätipoiss jäi ka vahele, aga tuli tunne, et võiks ühe valmis nikerdada.

Jaanituli on nii vana ja korduv teema, sellest jälle nagu ei oskagi midagi rääkida.

Või kui täpsemalt ja üksikasjalisemalt pihta hakata, tuleb liiga pikk lugu.

Ja ridva otsas jaanituld pole ma isegi näinud.

Veidi juttu raamatust.

"Tänase päevani on kombeks üle lõkke hüpata. Vanasti pidid tüdrukud mehele saama, kui nad üle jaanitule hüpates oma kallima peale mõtlesid."

Mehele ma sain, aga vaevalt et jaanituli siin kaasa aitas, sest tol korral, kui üle tule hüppasin, olid hoopis teised poisid tuttavad.

Rohkem ma pole hüpanud kui see üks kord, siis ravisin pool suve oma põlenud kanda. Kuum tuhk ja nailonsokk, õnneks olid head jalanõud, nii et  kannatada sai vaid kitsas riba kinga ülemises servas, kus sokk üles sulas.

Ühes oma lapsepõlveaegses kirjas olen kirjutanud jaanitulest, mis sai parvele tehtud ja siis järvele saadetud, aga pilti pole ja kiri on ka kes-teab-kus-karbis.

Pilt on eelmise aasta jaanitulest.

Nii suurt tuld pole meil varem olnudki, aga suur lõke põles laste rõõmuks juba valgel ajal ära.

Ega juuni lõpus pimedat aega tegelikult olegi.

Lihtsalt natuke hämaram.

...

Üks mälestus veel.

Olime koos väikese sõbraga kahekesi Saaremaal jaanitulel.

Selline suur külapidu, rahvast palju, lõke suur.

Tantsu, tralli, muusikat.

Isegi kiik oli kohale toodud.

Tule ootamine ka sündmus omaette.

Eriti, kui oled alles 7 aastat vana.

Kuressaare, 2007

...

Eesti vanad asjad... lüpsipink

...

Talumajapidamise tavaline majariist.

Arvatavasti väga vanade juurtega.

Meie majapidamises tehtud ja kasutatud 90ndatel. 

Ajal, kui maid ja maju tagastati, anti ka loomi tagasi. Mitte muidugi neidasamu, mis 40ndatel kolhoosi võeti, aga kuskil on loomad ja arvud kirja pandud, vanaema sai omad ka tagasi, ikka nii, et veis veise vastu ja 2 looma hobuse vastu.

Üks beebiootel mullikas tuli mulle. 

Mina, kes kunagi lehma lüpsnud polnud, sain ühe proovimisega asjale pihta ja paar aastat lehmalüpsmist on mul nüüd võimalik oma CV-sse sisse kirjutada.

Pink... tema elab oma elu. 

Lüpsipink.

...

Eesti vanad asjad... ristimislusikas

...

Ristitud ma ei ole, ristivanemaid ka ei ole.

Lusikas mul on.
Hõbelusikas.

Ootab parandamist.

Ma isegi ei suuda meenutada, kas ma olen kunagi teadnud, kes lusika kinkis.

Aga lapsest peale tean, et lusika lugu on seotud minu sündimisega. 

Vanaemalt-vanaisalt ehk?

"Hõbedale on vanadest aegadest saadik omistatud nii kaitsvat kui tervendavat funktsiooni. Inimese kohta, kellel elus veab, kes on rõõmsameelne ja kelle ettevõtmised ikka õnnestuvad, öeldakse, et ta on sündinud, hõbelusikas suus."

Raamatu 19. peatükk "Ristimislusikas" räägib pika juttu ristsetest ja vaderitest.

Hambarahast ja hõberahast.

Ristimislusikast, mis elab pikema elu kui tema omanik.

Kuigi sündinud EW ajal, nii ema kui kaks tema kolmest vennast, jäid selle pere lapsed ristimata. Ma isegi ei tea, mis oli põhjus, et vanaisa vaated nii muutunud olid, teismelise eas kirjutas ta pikki jutte usust ja Jumalast. 

Lapsed jäid ristimata, lapselapsedki vist kõik ristimata.

Aga lusikas mul on.

Ja pilt ligikaudsest ajast, kui mulle lusikas kingiti.

...

Eesti vanad asjad... vikat

...

Ma oskan vikatiga niita.

Pisut.

Talvist lehmaheina ma muidugi tehtud ei saaks, aga sületäie sõime viimiseks, sellega saan hakkama.

Onu õpetas, et kuidas hoogu võtta ja millise nurga all hoida.

Ma ei usu, et mu niitmine just elegantne välja näeb.

Mäletan aegu, kui mu lapsepõlvemaal ainult vikatiga niidetigi. 

Õuepealne ja majatagune, põõsaste vahelt ja sauna juurest.

Juba hommikul vara, sest päeval palavaga see töö ei sujunud.

Õde meenutas, et just vanaema oli see, kes niitis, mitte vanaisa. Küllap see oli tööjaotus, ja vanaisa käis linnas tööl.

Muidugi niitsid ka onud. Kui nad parasjagu maal olid.

Aga mulle ei meenu ühtegi fotot niitmisest, ei varasemast ega hilisemast ajast.

Vikati luiskamist ma selgeks ei saanudki, kuidagi läbi häda midagi toimetasin. Mu meelest oli luiskamine väga peen ja põnev toiming, ja see hääl: siuh-säuh-siuh-säuh.

Seda vist ei kuule enam kunagi.

Vikatit lõigati ka, siis kui luiskamine enam ei aidanud.

Ja pinniti.

Mina piirdusin niitmisega. Mõnikord nüüdki, kui kuskil nõgeseid vaja materdada, võtan vikati appi.

Mis sest, et luiskamata ja teritamata, pinnimisest rääkimata.

...

Eesti vanad asjad... kalossid

...

Raamat ütleb:

"Kalossid on kummist, tavaliselt teiste jalatsite peal kandmiseks mõeldud jalanõud. Paljud inimesed, eeskätt muidugi maal, kandsid kalosse iseseisvate jalatsitena ning tihtipeale ühe või mitme paari villaste sokkidega. Linnainimesed kandsid tavaliselt kalosse ainult vihmase ilmaga."

Nojah, ma mäletan ka neid kalosse, mis vanaisal maal suurte viltide peal olid. Mingis hilis-teismelise-eas käisime Katiga kolamas ja kaotasime kalossid ära.

Isegi pilt on olemas.
Katist ja kolamisest.
Natuke ka viltidest.
Kalosse pole... aga ju nad olidki selleks ajaks juba kadunud...

...

Mul endal praegu ühed kalossilaadsed jalanõud, hea jalg sisse pista, kui puid tooma lähen. Muidu nagu suurt kasutust ei leia.

Raamat ütleb, et oli ka selliseid kalosse, kuhu kontsaga king sisse pista. Sellised uhkemad siis, linnaprouadele mõeldud. Võisid olla nii tõmbeluku, pannalde või trukkidega.

Mäletan, et emal olid sellised.

Tädi Ilsel olid ka, pildistasin neid mõned aastad tagasi, kui Saaremaal käisime.

Eks nad natuke botikuid meenutavad.

Ja kasutusel enam ei ole.

 ...

Eesti vanad asjad... vanad armastuskirjad

...

Raamat ütleb, et neid kirju kirjutasid armunud noormehed rohkem kui armunud neiud.

Aga kui sealsamas raamatus on näitena toodud armastuskirjad aastast 1935-1936, siis minul on sedapuhku hoopis haruldasemad ja ajaloolisemad armastuskirjad.

Mina neid armastajaid ei tea, ja ega neid, kes sündmusi 100 aastat tagasi täpselt teaks, täna enam elamas-olemas polegi.

Küllap on nimedki juba unustuste hõlma  vajumas.

Aga kui kolleeg pilte näitas, siis võttis hingetuks ja meele tegi hardaks.

Sain loa pildistada ja näidata.

Kes täna kirjutaks armastuskirju?

100 aastat tagasi oli armastus ikka tõelisem... vist.

1910

 veebruar 1913

"Armas Maali! 

Et Sina oled minu suurem wara. 

Nii kui päike minu elule. 

Et Sinu läbi õnnesära

Woolab minu südame.

Ela rõõmsasti

kunni nägemiseni.

Sinu armas truu sõber." 

Aeg annab kirjadele väärtust juurde, on õnn, et alles hoitakse.
Ise olen nii mõnegi kirjapaki tulle visanud... ja hiljem kibedalt kahetsenud.
...

Eesti vanad asjad... pastlad

...

Mul pole mitte kunagi pastlaid olnud.

Isegi jalas pole olnud.

Kuigi need pikad paelad mulle meeldivad. 

Minu paeltega kingad olid ka äraütlemata armsad. 

Käisin nendega kuni tallad ära kulusid.

Kui keeleliselt rääkida, siis sõna "pastel" ulatub oma juurtega türgi keelde, võimalik, et kaugemalegi.

Jalanõudena pidid mugavad olema, ütlemine "mees nagu pastel" kõlab küll pigem halvustavalt.

Aga need noored on väga kaunid oma rahvariietes.

Ja pastlad jalas.

Tundub, et üks piigadest on tantsuhoos küll ühest pastlast ilma jäänud. 

Ja siis see vanaisa öeldud mõistatus - üks hiir, kaks saba - pastel, king ja paelad taga.

...

Mäletan üht vanaisa mõistatust veel.

Mida tähendab see lause?

SAA 1X5A2.

Kusjuures, selle mõistatuse esitas paar päeva tagasi ka mu 8-aastane lapselaps.

Nii nagu pastlad, nii ka igasugune tarkus... ajatu.

...

Eesti vanad asjad... rehielamu

...
Mõtlesin, et jätan selle loo vahele.
Raamatus on ta number 5 all.

Rehielamu.

Üks tõeliselt vana ja just eestlastele omane.
Majatüüp, mis meie mail vastu pidanud ligi tuhat aastat.
Ühel pool rehetuba, teisel pool kambrid.

Mõtlesin, et jätan vahele... et ega nagu ei teagi midagi.
Aga midagi ikka on.

Usun, et naabertalu, kus elas lapsepõlvesõbranna, oli rehielamu.

Ja kaasa meenutas üht oma lapsepõlvekodu, kus nemad magasid reheahjul.

Pildidki tehtud tema lapsepõlvemailt.
Tema vanaema ja vanaisa kodumaja.
Ühes otsas kambrid ja teises rehealune.

 Sama majaots vähemasti 50 aastat varasemast ajast.

 

Me ikka käime peaaegu igal aastal tiiru sealkandis.

Vigala-mail.

Vaatame, kuidas vanad hooned ajahambast näritud saavad.

Panevad küll vastu, aga vajuvad aasta aastalt ikka rohkem kühmu ning katki.
Hõredamaks.
Lagedamaks.

Tegelikult, minagi mäletan neid aegu, kui vanad veel sees elasid.

See oli talu, kus "vesi oli sees". Igavesti lahe, välisuksest sisse ja kööki, ja köögis kohe vasakul, ukse juures, oli pump.
Selline tavaline, üles-alla-üles-alla.

Minu jaoks ikka täielik ime, meie vanaema-vanaisa juures joosti ämbritega üle õue kaevule.

Kui vett oli vaja.

...
Ja veel mõned tuttavate tuttavad eluhooned samas külas.

Kah selline rehielamu tüüpi kodu.
...

Eesti vanad asjad... saan

...

Vaskkohvikannu jätan vahele.

4. lugu raamatus on "Saan".

See tuletab mulle meelde 2014. aasta algul antud lubadust. Et teen ühe sõidu hobusega... aga kindlasti mitte ratsa. 

Hobuseaasta tähistamiseks.

Lubaduseks see jäigi.

Aga saanisõitu võin küll meenutada. 40 ja rohkem aastat tagasi, aastavahetuse paiku. 

Tol ajal oli külas veel mõni hobune. 

Tol ajal oli talvel lumi ka maas... enamasti.

Ja siis läbi hämara metsa, hobusel kuljused kaelas.

Siiamaani mäletan!

Meid oli seal saani peal ikka üksjagu. 

Noored ja ägedad nagu me tol ajal olime!

Ma ei tea, kas see saan oli sama, mille ette mõned aastad hiljem traditsioonilise pulmapeo käigus peigmehel tuli hobune rakendada. Igatahes hakkama ta sai, isegi väike tiir pulmamaja juures sai ära tehtud.

Olid ajad.

Lugu raamatus räägib saanist ja saanisõidust.

"Saan on kõrge seljatoega sõiduregi."

"Saaniga sõitma minnes istuti tavaliselt heina- või põhukottidel, hiljem ka istelaual."

Väga oluline roll oli saanitekil.

Sellel sõidul saanitekki polnud, valge voodilina oli pruutpaarile riiete kaitseks alla laotatud.

"Talv oli uhketeks pulmasõitudeks muidugi sobivam aeg kui suvi."

Polnud sel suviselgi sõidul häda midagi.

...

Eesti vanad asjad... ait

...

Lugemisega olen jõudnud esimese kolmandiku lõppu... 33 lugu loetud.

Kirjutamisega olen maha jäänud. Natuke liiga palju.

Õnneks minul neid asju nii palju ei tule.

Teine lugu.

Ait.

Pisut juttu raamatust.

"Ait on väike hoone, kus inimesed hoidsid oma tagavarasid. Eestis ehitati aitu juba hiljemalt 10.-11.sajandil. 19.sajandil oli aga igas talus vähemalt kaks aita - viljaait ja riideait."

Minu ait on minu vanaema ja vanaisa talu juures olev ait.

See seisis püsti juba aastakümneid enne minu sündi ja ma väga loodan talle pikka iga ka peale minu aega.

Mul on mitu kotitäit mälestusi seotud selle aidaga. 

Pilte on tunduvalt vähem.

Üks esimesi fotosid, mis leidsin, on tehtud peale sõda. 

Noored on noored, vahet pole, milline aeg on. Kes kuhu rindele mobiliseeriti. 

Eesti laskurkorpuse noored mehed olid peale sõda Aegviidus, sealt siis need külapeal käimised.

Sattusid meiegi maile.

Aida ette ka.

Pallimängud ja muud meelelahutused.

Ema oli siis vast 16 või 17.

Arvan, et see on tema seal heledas lehvivas kleidis.

Vanaema piilub paokil aidaukse juures üle sõdurpoisi selja.

See ait ei olnud pisike hoone ja minu ajal ei hoitud seal vilja ka. 

Kunagi ehk hoiti.

Meie ait oli kolme uksega ja minu ajal oli nii, et esimeses aidas olid riiulid ja seal hoiti algul tühje purke, suve jooksul jäi neid seal aina vähemaks ja asemele tulid moosid, mahlad jt hoidised. 

Keskmine ait oli riideait, sinna tõid kõik oma vanad riided kokku. Muud pudi-padi ka. Päris lõbus seal tuhnida, nii mõnigi moedemonstratsioon sai aida ees korraldatud. 

Tagumises aidas hoidis vanaisa oma asju. Seal oli ka suur generaator, sest elektrit minu noorusajal talus ei olnud, elekter toodi sisse alles 1990-ndatel. Vanaisa laadis akusid ja majas oli valgus sees. Isegi telekat sai vaadata.

Nii et tegelikult oligi kokku 3 aita, mis sest, et hoone ainult üks, mille otsa mahtus veel puukuurgi. Arvatavasti hilisem juurdeehitus.
Igal aidal oli oma võti.

Teine pilt aidast on paarkümmned aastat hilisemast ajast.

Ka üks väga tegus pilt. Kes mängib palli, kes sätib ärasõitu.

Usun, et aasta 1963.

Kõik kolm aidaust kutsuvalt avali. Kahtlustan, et mina see esimese aidaukse juures, hele seelikuserv paistmas.

Mõned aastad hiljem pani vanaisa aidale eteniitkatuse peale. 

Mina aitasin plaate üles upitada.

Kolmas pilt aidast on tehtud 5 aastat tagasi, suguvõsa kokkutuleku ajal. 

Ikka üks lust ja lillepidu. 

Koht, kuhu noored kokku tulevad.

 2010

Vanaema-vanaisa on läinud igavikuteedele, nende lastest on saanud vanaemad ja vanaisad.

Minu ema oleks juba vanavanaema... kui ta oleks.

Võiks ju olla... sündinud 1929.

Aga lõpuks veel aidajuttu raamatust.

"Vilja- ja riideait ehitati palkseintega ... ning maapinnast kõrgemale."

Ma mäletan küll. kui põnev oli sinna aida alla ronida. Lubatud ei olnud, seal oli klaasikilde.

"Tihti oli aida esiküljes ulualune."

Jep, vihmaga sai seal aidatrepil istuda. Aga fotodelt näen, et vahepeal oli aegu, kus aidatreppi ei olnud. Ju oli vana lagunenud ja uus veel ehitamata. 

Viimased trepid on olnud pikad, ikka ühest aidaotsast teiseni.

"Suurema hulga aitade ühise katuse alla ehitamine oli levinud peamiselt Saaremaal ja Muhus."

Kes seda teab, mis kandi mees see oli, kes kunagi Kesk-Eestis selle aida ehitas. Minu vanaema ja vanaisa kolisid sinna 1939. aastal.

Selline siis minu aidalugu teemasse 101 Eesti vana asja.

...

Eesti vanad asjad

...

Mul on nüüd see raamat.

"101 Eesti vana asja".

Autor Piret Õunapuu.

19 asja on ära loetud, läbi katsutud, omaks mõeldud.

Vanainimese asi: pea kõik need vanad asjad tulevad tuttavad ette või toovad niisama lugusid meelde.

Mõni üksik jäi võõraks, aga puudutamata pole neist küll ükski jätnud.

Ohvrikivi, see esimene lugu.

Ürgseim altar.

Minusse on neist ürgsetest aegadest kodeeritud kivine usk ja usaldus. 

Kivikilluke pihus võib rahu ja tasakaalu anda.

Tegelikult, minagi olen ohverdanud kivisele altarile.

Üks nendest seal kaugel meres on minu kivi.

Sõrmus oli see, mis kivile sai antud.

Keskkooli lõpusõrmus. 

Väga palju aastaid tagasi.

See tuleb mulle ikka meelde, kui jälle sinna satun.

Hauaneeme kaldakividele.

Vaatega merele.

Pilk sellel suurel kaugel kivil.

Nagu seegi, et nendel kividel on mitu põlve esivanemaid oma igapäevast elu elanud.

Neil kividel olen roninud mina, minu lapsed ja lapselapsed.

Mingi jälg ometi sellest kõigest on ometi jäänud.

Kui mitte muud, siis sõrmus seal põhjas, suure kivi külje all.

Kaugel meres.

Omamoodi ohvrikivi.

 ...