Härrasmees, 85 aastat vana

 ...

Et kui meestest rääkida, siis vanasti mulle vanad mehed meeldisid. Siis, kui ma veel noor olin. Nüüd? Vist enam mitte nii palju. 

Aga need kaks filmi tuletasid mulle meelde aega, kui ma olin veel noor.

Täna vaatasin 1978. aasta dokumentaalfilmi*, milles Leida Laius jutustab vanast näitlejast Ants Jõgist, kes just siis oli tähistanud oma 85. sünnipäeva. Vaatasin ja mõtlesin: vau, milline hääl näitlejal, ja üldse mitte võõras, kuigi lavalaudadel ma tõenäoliselt teda näinud ei ole. Ja millised ägedad fotod tema pikast eluteest ja erinevatest rollidest. 

Lisaks kaadrid kunstiandest, mille avasamiseni ta jõudis, sest lõpuks ju pidi leidma lille oma südames. Graafilised lehed ja kunstilised kujud, mis tõenäoliselt tänaseni kuskil muuseumis on. 

Spordist rääkimata.

Aga 1978. aastal elas Ants Jõgi Merivälja pansionis, ja nagu ta ise filmis ütleb, on see koht, kus temaealised ja vanemad on nagu viimases jaamas ning ootavad aega, mil saavad emakese-maa kaissu puhkama. Tema mitte, temal oli võimalus majast välja pääseda, sest veel sel ajal olid tal erinevad rollid Tallinna Draamateatris. Noorte keskel püsid kauem elujõuline. 

Ants Jõgi (1892 - 1983) 

...

Teine film oli möödunud nädala keskel ETV2-s. Tegin järelevaatamise.

"Kõik läks hästi" (Prantsuse, Belgia) 2021

Nii et see mees oli 43 aastat hiljem 85 aastane. Kui filmide valmimisaega võrrelda. Tegelikult on seegi lugu elust enesest. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi kirjutatud autobiograafilisel raamatul, tema isa lugu. 

Jälle mees parimates aastates, ehk siis 85aastane.

Kui 85-aastane André infarkti saab, tõttab tütar Emmanuèle isa juurde. André on poolest kehast halvatud, tema mõistus on aga selge ja mees tahab eutanaasia abil elust lahkuda. Tütar on isa soovile küll vastu, aga André otsus on kindel.

Kõik läks hästi.

Kuigi see 85 aastane André polnud sugugi kerge loomuga vana mees, tema ka mingit moodi meeldis mulle. Niipalju muidugi sain aru, et polnud lihtne olla ei tema naine ega tema tütar.

Aga jah, neis kahes filmis võib leida kattuvusi, hoopis rohkem aga vastandlikkust nii žanris, ajas, kohas kui inimestes. 

Minu jaoks on muidugi ühenduslüliks need kaks 85aastast elu näinud meest.

...

*Tsiteerides Maalehe artiklit: Me elu on jäljed lumel, ütlevad Leida Laius ja Arvo Iho selle filmiga. Aplaus neile! (Margus Mikomägi, ,,Jäljed lumel“: Leida Laiuse elulõpu dokumentaal on ootamatult tänapäevane).

...

Pildile olen püüdnud nüüdseks juba lahkunud meie kandist pärit härrasmehe. 

Pool aastat enne tema 85. sünnipäeva.

suvi 2017

...

PS Hommikused uudised! Kell 11.11

Panin toimetuste taustaks arvutis laupäevase "Eesti mängu". Ja ennäe imet, nad seal ka jagavad minu emotsioone ;)

Küsimus, mis kõlas: Kui vana oli 2021. aastal Tallinna Perekonnaseisuametis abielu sõlminud vanim peigmees, kas 85, 77 või 81?

Loomulikult on õige vastus 85!

...

Ajahambad on teravad

 ...

Aeg hammustab.

Ikka kullerdan siin vanul ajul, viiekümnendates.

Mulle lapsepõlveaeg, mõnele marrasaeg.

Mõnele alles olemata aeg.

Paljudele lihtsalt rasked ja ebakindlad ajad.

Estniska Dagbladet, 26. mai 1959.

Täna lugesin just seda, täpselt 60 aastat tagasi ilmunud lehenumbrit.

Või siis tõlgituna "Eesti Päevaleht", Stockholmis ilmuv eestikeelne ajaleht. Hakkas ilmuma 1959. aasta märtsis... nüüd on aga ilmumine vist lõppenud. Või siis täpsemalt, ajaleht ilmub, aga digitaalselt kaks korda kuus.

Mida ma lugesin sellest täna 60 aastat tagasi ilmunud lehest?

Mitu artiklit on pühendatud Nikita Hrushtshevi visiitidele Euroopas.
Albaanias ja Jugoslaavias.
Ja kohe-kohe saabumas Stockholmi.

Pererahvas muretseb juba mõnda aega, kuidas vastu võtta külalist? Nimelt kardetud ja vägivaldse naabri diktaatorit Hrushtshevi. On selge, et siin Rootsis keegi ei armasta teda. ... 
Üksikud armid on tekitatud ka Rootsile, kui meelde tuletada 1952. aastal alla tulistatud Rootsi lennukeid.

Aga ometi on temaga seotud ka teatud lootused.
Nimelt loodavad inimesed, et arutusele tuleb baltlaste omaksete küsimus.
Vennad Aksel ja Johannes soovivad oma 75aastast Siberist Eestisse tagasipöördunud isa Rootsi tuua.

Mingil hetkel see isegi õnnestus, sest geni näitas isa surmakohta ja -aega, 1967 ja Sweden.
...

Soome-ugri keelesaar Lätis.
Kreevinid.
Veel 19. sajandi algul oli Leedu piiri lähedal talupoegi, kes kõnelesid soomeugri keelt. 

Kovalus maksab jembit eb ku kulda un übti.

Selgelt arusaadav ju?
Et tarkus (kavalus) maksab rohkem kui kuld või hõbe.

Kreevinid (kreevingid) ... kes nad siis on?

Aastal 1636 kirjutas Paul Einhorn, et Leedu piiriääres, Bauska maakonnas elutseb mitte-Läti rahvus, kes omavahel räägivad eesti keelt. Lisaks mainib ta, et ümbruskonna lätlased ja sakslased peavad kreevingeid ebausu ja nõidusega tegelevaks rahvaks ja hoiduvad nendega palju kokku puutumast.

Ehk on tegu Eesti aladelt toodud sõjavangidega?

Või hoopis Saaremaalt ostetud päriorjadega.

Või hoopis nii, et algul sõjavangid toodud Bauska lossi ehitustöödele, ja hiljem saarlased sinna juurde.
Aga ehk on õige hoopis Wiedemanni seisukoht, et kreevingid on pärit vadjalaste aladelt Novgorodi ja Jamburgi ümbrusest.

Päris mitu versiooni.

Küllap on tänaseks keeleteadlased oma oletuste ja keeleuuringutega kaugemale jõudnud.

...

26.05.2019

Veel üks ajatu lugu.

Rahvuslipu juubel.

1959. aastal tähistasid väliseestlased sinimustvalge lipu 75. sünnipäeva.

Meenutuseks.

4. juunil 1884 pühitseti Otepää kiriklas sini-must-valge lipp Eesti rahvusliku meelsuse ja teiste rahvastega üheõiguslust taotlemise sümboliks.

1934. aasta 3. juunil toimus Eesti rahvuslipu 50. aastapäeva mälestustahvlite avamine ja pühitsemine.
1950. aastal bareljeefid hävitati.
1989. aastal taastati ja taasavati.

Nüüd ju jälle põhjust tähistada: sini-must-valge 135.
4. juuni 2019.

Aga 60 aastat tagasi, ma ei usu, et Eestis  oli võimalik päeva tähtsust pidulikult märkida.
Keegi kuskil salaja... võimalik.

Küll aga Stockholmis, seal kavandatakse kontsertaktust, kus tuleb esiettekandele muusikalist uudisloomingut, mis kirjutatud selleks tähtpäevaks.
Juhan Aavik
Eduard Tubin
Harri Olt

Sõnavõtuga esinevad Heinrich Laretei ja Artur Taska.

1959. aasta 8. juuni leht annab juba ülevaate Eesti lipu juubelilt.
Haarav lipujuubel.
Aktus oli tagasihoidlik, kuid väärikas.
Kõne pidas lipuvärvide ajalooliste materjalide entusiastlik koguja A.Taska, kes andis uusi detaile meie värvide ajaloost.

Lipu mõte oli juba kolm aastat varem kui värvide õnnistamine Otepääl. 
Valminud lipp viidi Otepääle kollases kalessis, kaheksa hobust ees. Kolm versta enne kiriklat heiskasid rahvuslased-üliõpilased oma sõidukil lipu ja selle lehvides sõideti otse kiriklasse.

Edmar Kuus deklameeris suure haaravusega: Raimond Kolk "Ängistusaegne", J.Oro "Meie võitluslipp", Visnapuu "Tuulte pöörises".

1928. aastal heisati sinimustvalge Pika Hermanni torni. Kolmest mehest, kes seda tegid, võttis üks osa ka 1959. aasta pidulikust üritusest Stockholmis.

...

*Kasutatud mõned sõnad Saareste mõistelisest sõnaraamatust.
I vihik.
Mõisterühm AEG.

26.05.2019
...

Mida räägivad numbrid

...

Mulle numbrid meeldivad.

Ma olen seda muidugi korduvalt maininud, aga nii on.

Endiselt.

Ja kuna eelmise aasta lõpp läks nii, et kirjutamissoone peale ei sattunud, siis nüüd kasutan kiiresti ära need mõned  mõtted, mis pähe on tekkinud.

Sedapuhku numbrid.

Number 21.

Õhtuleht tegi aasta lõpus postituse minemistest aastal 2018.

21 tuntud eestlast, kes läksid.

Vanim, Roman Toi, maetud Metsakalmistule.

Tema, kes siiski suurema osa oma elust elas paguluses.

Nii jääb 20.

68,5 aastat.

Nende 20 lahkunu keskmine vanus... mis on mõni aasta rohkem kui minu vanus.

7 kahekümnest olid nooremad kui mina.

Kuus kahekümnest lahkunust ei elanud pensioniealiseks, lisaks kolm, kes vaid aastake või paar pensionärid said olla.

Kuhu ma oma jutuga välja tahan jõuda?

Eesti tõstis pensioniiga, esialgu 63,5 eluaastalt 65 eluaastale.

Tegelikult, ega ma ei teagi, kui mitu aastat võiks/peaks inimene saama pensionäripõlve nautida. Või peabki harjuma mõttega, et tööpõllul, kuni surm sind võtab?

Vanemeaealiste tööhõive Eestis on üks Euroopa kõrgemaid.

Ajakirjandusest nopitud lause.

Võimalik, et vanemaealised lihtsalt ei oska ilma tööd rügamata elada.

Aga võimalik, et asi on lihtsalt rahas. 

Kui ikka elamiseks muidu napib.

Usun, see pole igavus, mis inimesi tööle meelitab.

Mu meelest on elus piisavalt põnevat tegemist, millega oma pensioniea päevi täita. 

Aga loomulikult, tore ju ka see, kui töö on samal ajal ka hobi, ja just tööl on tore olla!

Küllap seegi on üks võimalus.

Mina ise ootasin küll, millal vanus nii kaugele jõuab, et koju saab jääda. Mitte et töö poleks meeldinud, kõik oli tore, nii töö kui töökaaslased.

Aga mulle meeldib pensionil olla.

Igav igatahes ei ole!

Pildi autor teadmata... keegi lastest igatahes.
Aga number on 5 !!!

...

Vanad fotod 19... paber

...

Tegelikult fotod polegi vanad. Vanad on paberid, mis pildile püütud.

Nii et vahelduseks uued fotod, mis tehtud vana aja asjadest. 

100 aastat Eesti elu.

  

Kõige vanem paber ongi vabariigi algusaastatelt.

Sattus minu kätte koos vanaema paberitega. Uurisin Genis veidi sugupuud ja jõudsin loodetavasti õigetele jälgedele.
Minu vanaema tädi oli Miina, kes suri kopsupõletikku 14.01.1920, olles 50 aastat vana. Tema mees Salomon suri 7 aastat hiljem (südame haigus) 60. aastasena.
Selle mälestuse lehe ja -laulu kirjutas tõenäoliselt Salomon pool aastat peale oma abikaasa surma.

Miinal ja Salomonil oli kaks last, poeg Richard ja tütar Rosalinda.

Tädi Linda... mäletan teda isegi. Ja teadsin, et ta on vanaemale sugulane.
Täditütar siis.
Elu lõpupoolsed aastad elas Linda vanaemaga ühes majas, alumisel korrusel. 

Vanaema abistas ja hooldas Lindat, seda aega mäletan isegi mina. Mäletan ka Linda matuseid, õigem öelda, et kodust ära saatmist. Mind sinna ei lubatud. Tahtsin teada, mis toimub, seepärast külitasin maas, kõrv vastu põrandat. Mul on tunne, et mäletan, kuidas kirikuõpetaja rääkis.

Nimed (nimetähed) klapivad, aastaarvud samuti.
Aga tekst jääb nagu arusaamatuks.
Miks ei saa hauda näha?

Oh ma vaene, sinu hauda 
Ei saa näha, ehtida,-
Lubatud on ainult mulle
Pärleid pärga palmida!
Pärlipärga pisaratest,
Sinu mälestusele,
Kuid ei ehinud su hauda-
Jäänud minu rinnale!
Minu unenäos kui heidad,
Armsam, end mu rinnale,
Sealt siis pisarpärjad leiad-
Need on tänuks sinule.

juuli 1920 

...
Aga nüüd hopsti ajas 20 aastat edasi.
40ndatest on pärit salmik Pilvi käega kirjutatud.

1942

...
Ja kõige lõpuks 70ndate algus-aastatest telegramm.
50 aastast ajalugu küll veel ei ole.
Veidi vähem.

Aga niisama äge ju!

1974

Eriti sisu, kaanel on niisama ilus lillekimp.
...

Vana ja viltu

...

Vanad majad on täis lugusid.

Lihtsad lood ja keerulised lood.
Lood kooseludest ja lahku kasvamisest.
Igapäevalood ja tähendusega lood.

Lood, mida tahetakse jagada, ja lood, mis jäävadki saladuseks.

Vanad majad varjavad saladusi.

Sel nädalal kohe kaks lugu. 

Vikerraadios järjejutuna "Savimäe" ja Kurgjal etendus "Midagi on viltu".

Raadios siis katkendid Rein Põdra hiljuti ilmunud romaanist "Savimäe". Lugu Svenist, kes saab ootamatult päranduseks vana talu. 

Raamatut lugenud ei ole, aga huvi tekkis.

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kammerteatri etendus Valdur Mikita/Ott Kiluski "Midagi on viltu".

Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...

Tekst siit.

Midagi ühist neis kahes loos... kuigi jah, "Savimäest" vaid katked kuuldud.

Mõlemas teoses tahab eelmine põlvkond, et neist rohkem teada oleks. Et midagi nende elatud eludest ja mällu kuhjunud teadmistest kellelegi edasi saaks antud.

Isa (etenduses) loeb makilindile oma varjatud saladused.

Savimäe peremees kirjutab märkmed paberile.

Mis saadud teadmisega peale hakata?

Mis muutub, kui info on poolik, kui pole märki ei aastast, kuust ega päevast? Või vastupidi, kui kordub ainult info... et just täna on see päev.

Mida annab tagantjärgi tarkus?

Mõnikord piisab sellest, et oled loo lindile rääkinud või paberile kirjutanud. On see üldse oluline, et sõnad kohale jõuavad. Või kui jõuavad, siis kelle jaoks on see oluline... sellele, kes rääkis? Või sellele, kellele räägitakse?

Ma siin ka kirjutan, ja tugev tunne, et see ongi kõige olulisem.

Minu jaoks.

Aga vana ja viltu on minu teema. 

Seepärast need kaks kokku saidki kirjutatud.

Kahe talu lood. 

Me näeme asju erinevalt, ometi kõik kordub.

Lugemata raamatust pikemalt rääkida ei oska.
Loen läbi.

Etendus... etendus mulle meeldis.

Tekst Valdur Mikita ja Ott Kilusk.

Mängisid Indrek Taalmaa ja Lauri Kink.

Räägime uutest sõnadest ka.
Sünesteesia. Mitmiktaju.
Sedapuhku.
...

Lugu teemasse "100 head asja".

Kuuekümnes.

Suvelavastused.
...

Eesti vanad asjad... jalgratas

...

Mul on see lugu juba kirjutatud.

Tegelikult mitu lugu päris mitmest jalgrattast, aga üks, mis otse teemasse.

Eesti vanad asjad - jalgratas.

Jalgratas oli, on ja jääb.

Oluline liikumisvahend ka minu elus läbi aastakümnete.

Kuna teema on püstitatud, siis pean veelkord sõna võtma.

Kõigepealt... ega pildil olev ratas väga vana just pole, aga pilt on täna oluline, sest poiss pildil on tantsupoiss.

Oli seda vähemasti aastal 2014.

Pilt on tänase päeva märkimiseks.

Toimub ju XII noorte tantsupeo "Mina jään" esimene etendus.

Aga teema nagu nõuaks vana ratast.

Leidsin sellise pildi.

See lapsuke  laulab pühapäevasel kontserdil.

No ja kui juba laulu- ja tantsupeost jutt, siis veel üks osaline.

Tema on abiks laulupeolisi toitlustamas.

 Foto aastast 2015.

Ei saa me läbi rattata ;)

...

ORM oma õuele

...

Käisin täna ERM-is... mulle meeldis.

Kaks tundi oli ilmselgelt liiga vähe, et tervikpilti saada, aga kauem poleks korraga tahtnudki.

Mulle meeldisid väljapanekud ja mulle meeldisid lood.

Iga väljapaneku juures sai kuulata.

Mis kunagi oli ja kuidas kunagi oli.

Siis ma mõtlesingi, et peaks õue peale ja kuuri alla ORM-i rajama.

Oma Rahva Muuseumi.

Mul oleks kindlasti piisavalt väljapanekuid ja rohkem kui vaja lugusid, et mõned tunnid aega sisustada.

Mõte juba täiega liigub.

Näiteks vanu kavalehti on mul päris kindlasti nii palju, et terve kuurisein kaetud saab. Mitmest osatäitjast on oma lugugi rääkida.

Tuttavad nimed leidsin ka ERM-is.

Seal oli terve kollektsioon kavadest läbi aja... erinevatest etendustest ja erinevatest teatritest.

Mul vanas kohvris on neid terve hulk... ajas tagasi.

Oma pere esimene muruniiduk on meil samuti kuskil olemas... kaasa kätetöö.
Mitte halvem kui see, mis ERM-is.

Ja ikka lugu juurde ka.

Ma ei tea, kas ERM-is pildistada tohtis, pildid on küll just seal plõksitud.

Oma vanavara pildistan maha, kui ORM on rajatud.

Näiteks on mul mu kaks esimest fotokat alles, esimene oli "Smena" ja teine "Fed".

Ikka koos lugudega.

Nii et ERM pakkus täiega äratundmisrõõmu.

Või siis jalgratas... mõne vana ikka leian, et väljanäitusele panna, lugusid juurde rääkimiseks on piisavalt.

Vanavara on mul tõesti palju. Iseasi, kellele see enam huvi pakub.
Aga kui ikka head lood on juures ;)

Selline siis oli ERM... pani mõtted liikuma.

Et mis mul on ja kus mul on.

Mõtted oma muuseumist.

ORM-ist.

Praegu on kuurialune niisama rämpsu täis... või mis rämps see ikka niiväga on.

Tulevase väljanäituse eksponaadid puha ;)

...

Eesti vanad asjad... sõrmkübar

...

Unarusse jäänud teema, mingil ajal tegin isegi pildid ära... nii palju, kui kätte sattus.

Sõrmkübaraid.

Nendega on selline lugu, et küll võttis aega, enne kui kasutama harjusin. Olin juba tükk vana inimest. See oli periood, kus palju õmblesin, näpp hakkas narmendama, hädaga õppisin selgeks.

Nüüd kasutan meelsasti, isegi siis, kui paar pistet teha vaja.

Kui ikka kübar käepärast on.

Teada on ütlemine: sõrmkübaratäis.

Vanarahvas ütleb: toomapäeval (21.dets) peab sõrmkübaratäis soola ja kolm suutäit leiba ära sööma.

Seda soola tundub kuidagi liiga palju olevat... nagu sõrmkübaratäis peenemat napsu liiga vähe.

Sõrmkübaratäis energiat, igatsust või härdust mingil ajahetkel võib olla just see paras kogus.

Sõrmkübaratäis kangemat kraami... see on kuidas on, meeste sõrmkübar pidavat ilma põhjata olema.

Nagu vanaema oma.

Minu sõrmkübaratest kõige vanem, ehk kuskil 80 aastat.

Valge plastmassist sõrmkübar on hea reisikaaslane, sobib korgiks topsile, kus nõelad sees. 

Ülejäänud on nõuka-ajal ostetud töövahendid, neid ma tavaliselt kasutangi.

Selline see lugu vanadest asjadest.

Sõrmkübaralugu.

Mõtlesin, et kasutan raamatus "101 Eesti vana asja" olevat tarkust, aga tuli muidu jutt.

...

Eesti vanad asjad... külakiik

...

Ma ei armasta kiikuda. 

Ehk siis, ju ma ikka kiikusin, kui laps olin, aga see õhkutõusmistunne, mis iga kord jalgadesse tuleb, kui kiik kõrgema piirini jõuab... umbes nii, et mina (kiik) kaugemale ei kerki, aga sina (kiikuja) võid lendu tõusta küll... seda tunnet ma rohkem kogeda ei taha. Olen nutnud ja palunud, et mind maha lubataks. Teised kilkasid suurest rõõmust, minus oli ainult üks suur hirm. Indrek oli see, kes halastas ja kiigu korraks seisma pidurdas. 

Olin siis ikka juba tükk vana inimest, kuigi sellest on oma 25 aastat möödas.

See oli üks suur külakiik, koolimaja juures all pargis.

Kui ma laps olin, siis meil oli ka suur kiik, aga küla ei olnud.

Ja nüüd, pilte vaadates... ega see kiik nii suur ka ei olnud, et külale oleks kõlvanud.

Aga meid oli tol ajal taluski üksjagu rahvast.

Onud tegid kiige, ju nad tegid ka suurt hoogu ja kõrget kiikumist, mina seda ei mäleta.

Pilt kiigest, kui too veel uus oli.

1959

Koht ise hakkas nime Kiigemägi kandma, enne oli tõenäoliselt nimetu küngas metsalagendikul.

Mitmed aastad hiljem oli Kiigemägi endiselt oluline koht pere noorematele... ainult kiikuda seal enam ei saanud.

1964 või 1965

...
Eile käisime ka kiigel.

Külakiigel.

Lapsed tahtsid kiikuda küll, aga minul on endiselt hirm.

Suurt hoogu ei julgenud isegi lükata, kiikumisest rääkimata....

...
Kui juurde lisada paar sõna Eesti uutest asjadest, siis isegi kiik on täitsa uue näo saanud.

Külas Saaremaal.... seega seegi külakiik.

2007

Eesti vanad asjad.

...

Eesti vanad asjad... vikat

...

Ma oskan vikatiga niita.

Pisut.

Talvist lehmaheina ma muidugi tehtud ei saaks, aga sületäie sõime viimiseks, sellega saan hakkama.

Onu õpetas, et kuidas hoogu võtta ja millise nurga all hoida.

Ma ei usu, et mu niitmine just elegantne välja näeb.

Mäletan aegu, kui mu lapsepõlvemaal ainult vikatiga niidetigi. 

Õuepealne ja majatagune, põõsaste vahelt ja sauna juurest.

Juba hommikul vara, sest päeval palavaga see töö ei sujunud.

Õde meenutas, et just vanaema oli see, kes niitis, mitte vanaisa. Küllap see oli tööjaotus, ja vanaisa käis linnas tööl.

Muidugi niitsid ka onud. Kui nad parasjagu maal olid.

Aga mulle ei meenu ühtegi fotot niitmisest, ei varasemast ega hilisemast ajast.

Vikati luiskamist ma selgeks ei saanudki, kuidagi läbi häda midagi toimetasin. Mu meelest oli luiskamine väga peen ja põnev toiming, ja see hääl: siuh-säuh-siuh-säuh.

Seda vist ei kuule enam kunagi.

Vikatit lõigati ka, siis kui luiskamine enam ei aidanud.

Ja pinniti.

Mina piirdusin niitmisega. Mõnikord nüüdki, kui kuskil nõgeseid vaja materdada, võtan vikati appi.

Mis sest, et luiskamata ja teritamata, pinnimisest rääkimata.

...

Eesti vanad asjad... kalossid

...

Raamat ütleb:

"Kalossid on kummist, tavaliselt teiste jalatsite peal kandmiseks mõeldud jalanõud. Paljud inimesed, eeskätt muidugi maal, kandsid kalosse iseseisvate jalatsitena ning tihtipeale ühe või mitme paari villaste sokkidega. Linnainimesed kandsid tavaliselt kalosse ainult vihmase ilmaga."

Nojah, ma mäletan ka neid kalosse, mis vanaisal maal suurte viltide peal olid. Mingis hilis-teismelise-eas käisime Katiga kolamas ja kaotasime kalossid ära.

Isegi pilt on olemas.
Katist ja kolamisest.
Natuke ka viltidest.
Kalosse pole... aga ju nad olidki selleks ajaks juba kadunud...

...

Mul endal praegu ühed kalossilaadsed jalanõud, hea jalg sisse pista, kui puid tooma lähen. Muidu nagu suurt kasutust ei leia.

Raamat ütleb, et oli ka selliseid kalosse, kuhu kontsaga king sisse pista. Sellised uhkemad siis, linnaprouadele mõeldud. Võisid olla nii tõmbeluku, pannalde või trukkidega.

Mäletan, et emal olid sellised.

Tädi Ilsel olid ka, pildistasin neid mõned aastad tagasi, kui Saaremaal käisime.

Eks nad natuke botikuid meenutavad.

Ja kasutusel enam ei ole.

 ...

Eesti vanad asjad

...

Mul on nüüd see raamat.

"101 Eesti vana asja".

Autor Piret Õunapuu.

19 asja on ära loetud, läbi katsutud, omaks mõeldud.

Vanainimese asi: pea kõik need vanad asjad tulevad tuttavad ette või toovad niisama lugusid meelde.

Mõni üksik jäi võõraks, aga puudutamata pole neist küll ükski jätnud.

Ohvrikivi, see esimene lugu.

Ürgseim altar.

Minusse on neist ürgsetest aegadest kodeeritud kivine usk ja usaldus. 

Kivikilluke pihus võib rahu ja tasakaalu anda.

Tegelikult, minagi olen ohverdanud kivisele altarile.

Üks nendest seal kaugel meres on minu kivi.

Sõrmus oli see, mis kivile sai antud.

Keskkooli lõpusõrmus. 

Väga palju aastaid tagasi.

See tuleb mulle ikka meelde, kui jälle sinna satun.

Hauaneeme kaldakividele.

Vaatega merele.

Pilk sellel suurel kaugel kivil.

Nagu seegi, et nendel kividel on mitu põlve esivanemaid oma igapäevast elu elanud.

Neil kividel olen roninud mina, minu lapsed ja lapselapsed.

Mingi jälg ometi sellest kõigest on ometi jäänud.

Kui mitte muud, siis sõrmus seal põhjas, suure kivi külje all.

Kaugel meres.

Omamoodi ohvrikivi.

 ...

Aastad lähevad lennates...

...

Tegin pisut sukeldumist kodusesse arhiivi ja otsisin välja vanad postkaardid.

Jõulukaardid.

Uueaastatervitused.

Kümne aasta tagused.

Kahekümne.

Kolmekümne.

Neljakümne.

Seal on neid koos igasuguseid, emale saadetud ja isale saadetud, vanaemale-vanaisale saadetud, mulle ja meie perele tulnud tervitused.

Kuskil kindlasti on ka vanemaid kaarte, selles pakis olid 60ndate lõpuaastatest pärit need kõige eakamad.

Kogu pakis ligi 300 kaarti, kus häid soove ja tervitusi jõuludeks, aastavahetuseks ja uueks aastaks.

Jõululaupäeval istusin ja lugesin, jõulu esimesel pühal niisamuti.

 

Kohtumised nendega, kes kaugel... ja nendega, kes juba igavikuteedele läinud.

Väga-väga paljud tänaseks juba lahkunud lähedased.

40 pluss/miinus x aastat on tõesti pikk aeg.

...

Edasi tulid lapsed koju käima.

Ja igaüks sai kaardipaku pihku ning võimaluse valida.

5 kaarti, mis meeldivad.

Kokku sai kena näitus.

Ikka kohe mitme ukse jagu.

Ja jõuluajale kohane jagatud meeleolu. 

Mis otsaga ulatub uude aastasse.

Head uut aastat!

 

...

Võiks ju jätkata oma teemaga "100 head asja".

Kolmekümne kolmas.

Need vanad jõulukaardid.

...

Marta, Marta

...

 

71 aastat tagasi kirjutas keegi Marta mu ämmale õnnesoovid sünnipäevaks.

Juubeliks.

Ma ei tea, kes too vana Marta oli, aga  noor Marta sai 1943. aastal 20aastaseks. 

Tänaseks on noorest Martast saanud vana Marta.

Vanust juba 91.

Ja meil on nüüd väike Marta. 

Tema sai täna tunnistuse.

Jeee.... koolivaheaeg algas!

See pudel šampust oli igati päevakohane.

...

Tähendusega kohad

...
Kolmapäeval.
25. juunil.

Puhkuse esimene päev.

Poest tulles... jalgrattaga.
Tegin jäätisesöömiseks pausi ja leidsin Armastuse pingi.

Kui ma nüüd oma kolmanda kriminulli ka loetud saan, lähen otsin raamatukogust midagi harivamat.

Mul on tunne, et koduses raamatukogus teda ei leidu, kui ehk see LR 1966. aasta väljaanne kuskil kohvris.

...

Teine tähendusega koht teel.

Kohe kõrval oli Kuusiku bussipeatus.

Pingiga.

Teeäärsete postkastidega.

Ilmateade ütles alati, et Kuusikul mõõdeti sooja nii-ja-niipalju, kunagi ei öeldus, kui palju Kadakal või Uuetoal või Vornitsal. 

Meie küla teiste talude juures siis.

Lapsepõlve arusaamatused.

Mul on hea meel, et koha praegused omanikud pole maja laiali lükanud ja ära põletanud.

Maja on nagu vana inimene, täis mälestusi. 

Elab ja hingab seni, kuni püsti püsib. 

Mis sest, et keegi enam sees ei ela.

Kahju, et mul pole õigust sinna sisse astuda. Kuulaks ja vaataks ja mõtleks.

Lapsepõlves mõned korrad olen sees käinud, kui memme-taati veel elasid. 

Kuusiku Alma, kui nüüd õigesti mäletan.

Pinki enam alles ei ole. Pole ka mingi ime, bussipeatuski kaugemale kolinud.

...

Üks teine bussiootepink jäi koduteel ette.

Nimeline.

Tehti sünnipäevakingiks.

Et Arvil oleks mõnusam bussi oodata. 

Nõudepeatus. 

Maal veel saab nii, et bussiga poodi ja tagasi.

Parasjagu 20 minutit ostude tegemiseks.

Arsti juurde vaata ise, kuidas saad. 

Kui saad.

...

No ja siis see järgmine pink koduteel. See jäi pildistamata.

Minu jaoks on see ka nimeline pink.

Nime kraabin siis sisse, kui nimekandja pingi roheliseks on värvinud.

Siis teen pilti ka ;)

...

Teemasse 100 head asja.

Kahekümne esimene.

Tähendusega kohad.

...

Fotojaht: üksik

...

Mõnikord on nii, et peaks olema mitu, aga on ootamatult üksikuks jäänud.

Kunagi oli neid vähemalt neli.

 

...

Võtmeid peaks olema kolm.

See siin on esimese aida võti.

 

Kusagil on kindlasti ka need teised.
Minu lapsepõlves rippusid kolmekesi söögitoas, kohe köögi ukse kõrval naela otsas.

Õhtul tuli üle vaadata, kas aidauksed lukus ja võtmed õiges kohas.

Võimalik, et see komme on tänaseni.
...
Fotojaht
...