kolmapäev, 28. veebruar 2018

Vanad fotod... 19

...
Tegelikult fotod polegi vanad. Vanad on paberid, mis pildile püütud.

Nii et vahelduseks uued fotod, mis tehtud vana aja asjadest. 
100 aastat Eesti elu.
  
Kõige vanem paber ongi vabariigi algusaastatelt.


Sattus minu kätte koos vanaema paberitega. Uurisin Genis veidi sugupuud ja jõudsin loodetavasti õigetele jälgedele.
Minu vanaema tädi oli Miina, kes suri kopsupõletikku 14.01.1920, olles 50 aastat vana. Tema mees Salomon suri 7 aastat hiljem (südame haigus) 60. aastasena.
Selle mälestuse lehe ja -laulu kirjutas tõenäoliselt Salomon pool aastat peale oma abikaasa surma.


Miinal ja Salomonil oli kaks last, poeg Richard ja tütar Rosalinda.

Tädi Linda... mäletan teda isegi. Ja teadsin, et ta on vanaemale sugulane.
Täditütar siis.
Elu lõpupoolsed aastad elas Linda vanaemaga ühes majas, alumisel korrusel. 
Vanaema abistas ja hooldas Lindat, seda aega mäletan isegi mina. Mäletan ka Linda matuseid, õigem öelda, et kodust ära saatmist. Mind sinna ei lubatud. Tahtsin teada, mis toimub, seepärast külitasin maas, kõrv vastu põrandat. Mul on tunne, et mäletan, kuidas kirikuõpetaja rääkis.

Nimed (nimetähed) klapivad, aastaarvud samuti.
Aga tekst jääb nagu arusaamatuks.
Miks ei saa hauda näha?

Oh ma vaene, sinu hauda 
Ei saa näha, ehtida,-
Lubatud on ainult mulle
Pärleid pärga palmida!
Pärlipärga pisaratest,
Sinu mälestusele,
Kuid ei ehinud su hauda-
Jäänud minu rinnale!
Minu unenäos kui heidad,
Armsam, end mu rinnale,
Sealt siis pisarpärjad leiad-
Need on tänuks sinule.


juuli 1920 

...
Aga nüüd hopsti ajas 20 aastat edasi.
40ndatest on pärit salmik Pilvi käega kirjutatud.

1942
...
Ja kõige lõpuks 70ndate algus-aastatest telegramm.
50 aastast ajalugu küll veel ei ole.
Veidi vähem.

Aga niisama äge ju!

1974

Eriti sisu, kaanel on niisama ilus lillekimp.
...

Kommentaare ei ole: