Ma ei armasta kiikuda.
Ehk siis, ju ma ikka kiikusin, kui laps olin, aga see õhkutõusmistunne, mis iga kord jalgadesse tuleb, kui kiik kõrgema piirini jõuab... umbes nii, et mina (kiik) kaugemale ei kerki, aga sina (kiikuja) võid lendu tõusta küll... seda tunnet ma rohkem kogeda ei taha. Olen nutnud ja palunud, et mind maha lubataks. Teised kilkasid suurest rõõmust, minus oli ainult üks suur hirm. Indrek oli see, kes halastas ja kiigu korraks seisma pidurdas.
Olin siis ikka juba tükk vana inimest, kuigi sellest on oma 25 aastat möödas.
See oli üks suur külakiik, koolimaja juures all pargis.
Kui ma laps olin, siis meil oli ka suur kiik, aga küla ei olnud.
Ja nüüd, pilte vaadates... ega see kiik nii suur ka ei olnud, et külale oleks kõlvanud.
Aga meid oli tol ajal taluski üksjagu rahvast.
Onud tegid kiige, ju nad tegid ka suurt hoogu ja kõrget kiikumist, mina seda ei mäleta.
Pilt kiigest, kui too veel uus oli.
1959
Koht ise hakkas nime Kiigemägi kandma, enne oli tõenäoliselt nimetu küngas metsalagendikul.
Mitmed aastad hiljem oli Kiigemägi endiselt oluline koht pere noorematele... ainult kiikuda seal enam ei saanud.
1964 või 1965
Eile käisime ka kiigel.
Külakiigel.
Lapsed tahtsid kiikuda küll, aga minul on endiselt hirm.
Suurt hoogu ei julgenud isegi lükata, kiikumisest rääkimata....
...
Kui juurde lisada paar sõna Eesti uutest asjadest, siis isegi kiik on täitsa uue näo saanud.
Külas Saaremaal.... seega seegi külakiik.
2007
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar