Voodijutud

...

Ekspressis oli selline rubriik.

Voodijutud.

Kirsi lugu ka.

Juba siis, kui lugusid lugesin, mõtlesin oma vooditele läbi aegade.

Mida aeg edasi, seda enam tähtsustan magamist.

Mugavat magamist.

...

Hiljuti oli telekas lahe saade ühest Eestis elavast Tšiili päritoluga ettevõtjast. Muu sümpaatse jutu kõrval  rääkis ta oma vanaemast. Iga kord, kui neil seal Tšiilis vanaema kodukohas on maavärin, jalutab vanaema, madrats seljas, oma kodumajast välja.

Kodu, mis on 4 korda maavärinas hävinud. 

- Milleks sulle madrats, vanaema?

- Ma olen juba nii vana, ma väärtustan rahulikku magamist. Nagunii see maavärin teeb mu maja jälle maatasa.

...

Üks minu esimesi voodeid, mida mäletan, oli maal vanaema juures. Selline eestiaegne, puidust ja pikendatav. Sai nagu sahtlit tõmmata-lükata, jalgepool läks peapoolele... või oli see nüüd vastupidi.

Vanaema ja vanaisa magasid ise reformvoodis. 

Mina olen ka reformikal maganud, see oli jube. Mäletan, kuidas jalad krampi kiskusid. Voodi asus Pälsoni ühikas ja oli oma pika ajaloo jooksul igasuguseid tudengeid magatanud, igatahes oli teine jumalast lohkus.

Poiste toas oli samasugustest reformvooditest tehtud nö narid, üks voodi teise kukil. Kuna meie korrusel olid sõjaväest tulnud poisid, tõstsid nad voodid kohe ühele tasapinnale. Et värsket minevikku natukenegi unustada.

Aga vanaema voodile olid lauad peale pandud. Miskipärast arvati, et haigetele puusadele ja seljale on hea kõval pinnal magamine.

No ma ei tea.

Kui ma seda juttu isegi kunagi uskusin, siis pärast ühte pehmes voodis magamist muutsin ma oma arvamist 100 protsenti.

See oli Rootsis. 

Pilvi külalisvoodi, kuhu oli laotud mitu hetkel mittevajalikku pehmet madratsit, oli jumalik. Usun, et ainult kuningalossis võib veel sama hea magada olla :) 

Seal hakkasin mõtlema mõnusa madratsi peale.

Praegu mul on.

Kaks pehmet madratsit üksteise otsas.

Tulemus on see, et suudan kohe pikalt jutti magada. Varem pidin üles tõusama, kui 5-6 tundi täis, sest selg oli kange ja puusad valutasid. Või vastupidi.

Iseasi, kas see nüüd hea on. Et ma palju magama olen hakanud.

Aga ma naudin seda :)

Ainult mu lapitehnikas voodikate otsustas, et aeg on laguneda. 

Olen küll vahepeal mõned tekid õmmelnud, aga ära kinkinud.

Uued lapid on valmis, nüüd tuleks nad tekiks kokku panna. 

Siis saab ka päevasel ajal oma voodisse lugupidamisega suhtuda.

...

Kui nüüd lapsepõlve magamiste juurde tagasi minna, siis Telliskivi korteris oli meil vanaisa tehtud voodi. See oli selline vineerist ja laudadest kast, millel porolooniga kaetud kaas peal käis. Päeval sai voodiriided kasti panna. 

Mingi aja magas õde välivoodis. Päevaks voodi kokku, ööseks jälle lahti.

Mul on kodus praegugi 2 välivoodit. Selleks ajaks, kui lapsed kodus käimas. Üks näeb välja nagu need nõuka-aegsed, ainult pole seda riidest põhja.

On metallist. 

 

Vajadusel saab magada nii voodi all kui voodi peal.

...

Teine on üsna luksuslik, paksu vedrumadratsiga, ruumi võtab rohkem, aga tõenäoliselt pakub mugavat magamist.
(Usun, et sellisest rääkis Andrei Hvostov oma voodijutus.)

Mina ise pole kummagi peal maganud. 

Mina võtan oma roosa madratsi ja olen nõus ükskõik kus magama... mõnuga :)

Viimasel ajal on ihu tundlikuks muutunud, voodilina peab ka pehme olema. 

Sile. 

Igasugune topilisus on välistatud. Või purulisus.

Ma olen võimeline keset ööd minema õue lina kloppima. 

Kusjuures, samas olen võimeline voodis lugema... ja samal ajal midagi mugima. 

Nii püha paik see nüüd ka ei ole, et seal süüa ei tohiks.

...

Üldiselt olen ma hea unega, istun autos (juhi kõrval loomulikult), panen silmad kinni ja järgmisel hetkel magan. 10 minutit tukkumist ja energiat jagub kauemakski.

Mõnikord on mul hirm - äkki on see unehaigus. Sel juhul juba sünnist saati, või siis vähemasti varasest noorusest. Eriti piinlik, kui kuskil loengus. Hirm ka - äkki norskan. Siiani elan õndsas teadmises, et mina mitte. 

Teiste sellekohased vihjed lasen ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Või siis laevas. 

Ma magan seal alati väga hästi. 

Olen nõus isegi ülemisele korrusele ronima. 

Kui väga vaja on. 

Meelsamini muidugi all. 

Üleval on küll privaatsust rohkem, aga redelid on jumalast ebamugavad. Kandilised metallist redelipulgad, vastik-vastik-vastik. Pilvi ütles, et tema on roninud sinna üles ka ilma redelita. Mina ei proovinud, aga noorele sõbrannale jagasin juhtnööre. 

Et saab küll, kui tahab.

 ...

Aga tagasi lapsepõlve.

Paarist vanaisa tehtud voodist pean ma veel rääkima. 

Magamiskohad Adamsonis. Korter oli ju imepisikene. 

Pisike, aga mahutas palju. 

Ma isegi ei tea, kui suur pere seal nö viljakamatel aegadel magas. 

Korter Hermanni tänavas oli saanud märtsipommitamisel  tabamuse. See oli juba enne minu aega.

Vanaisa leiutas kaks lahedat magamiskohta. Üks oli köögis, lae alla tehtud lavats. Kohe pliidi kohal, sest köök oli ka imepisike. Seal  magasid suured lapsed. Mõnel hommikul sattusin mina ka üles. Kui keegi mu sinna upitas.

Ja siis diivan, mille seljatugi sai ööseks üles tõstetud ja mingi pika metallist konksu abil seinale kinnitatud. Nii tekitati 2korruseline magamiskoht, kus vajadusel 3 inimest magasid.

Nüüd on ühes korralikus voodis nii palju magamispinda, kui tol ajal mitme voodi peale kokku :)

Minu voodis mitte.

80 cm laiust on täiesti piisavalt.

...