Muda ja muu... läbi aegade

...

Alles see oli, kui meil oli lumi. Ikka nii palju lund, et iga päev oli vaja visata.

Õuepealset lagedaks.

Nüüd kõik kohad vett täis.

Ja hea veel, kui vesi, kohati on ikka lausa pori.

Ja olgu siis peale, et porine. Mõni koht pole ei lumine ega porine, mõni koht on lihtsalt jäine. Vesi peal ja kohutavalt libe.

Eestimaa talved sellised.

Aga mina pole nõus ütlema, et vanasti oli rohi rohelisem, lumi valgem ja talv rohkem talve nägu. Mina mäletan lapsepõlvest nii poriseid jõule kui ka lumeta aastavahetusi. 

Ja kuskil on pildid, kus maipühade ajal maal vanaema juures lumememme tegime.

Kuigi tegelikult oleks pidanud 1. mail olema Tallinnas ja paraadil. 

Kogunemine oli kuskil Kaarli kiriku juures, ma mõned korrad ikka käisin ka, aga enamasti ema kirjutas  hiljem päevikusse - puudus kodustel põhjustel.

Eks need olidki ju kodused põhjused, kui maal vanaema juures.

Seal oli ka porine... see tee sinna oli selline

Soonikutega.

Esimene ja teine ja kolmas soonik.

Soonikud olid need mudased kohad, kuhu autod kinni jäid ja kust autota minnes kuiva jalaga läbi ei saanud. 

Kui ikka maja juurde kostus, et auto müriseb ja kohale ei jõua, mindi vaatama. Et kas on vaja lükata. 

Kui esimene soonik, siis sealt tuli rahvas jala tulema, abi kutsuma.  

Seekord ei jõudnud auto isegi soonikuteni, jäi juba Kadaka talu juures kinni. Oma jõududega nad välja ei saanudki, kodutalust oli abivägi kohal.  Seda ma ei tea, kas kõhutunne andis märku või kergema jalaga autoline lippas need 3 km, et abi kutsuda.

 

Ma ei tea, mis aasta see võis olla. 

1968?

1969? 

1970?

Igatahes kuskil sealkandis.

Ega lähisugulastel tol ajal kellelgi autot ei olnud, masinaga käidi küll, aga siis kas oli isa töö juurest saanud või kes kust mujalt. 

Või siis kaugemad tuttavad. 

Autoga.

Seekord oli Väino.

Tema seal pidulikult, valge särk seljas.

Siis ehk oli see Eesti Raadio auto?

Peab Väino käest küsima.

Eelmisel laupäeval oli Väino sünnipäev.

Aga x aastakümmet tagasi läksin ma tema sünnipäevalt Pelgulinna sünnitusmajja. Ja sealt edasi juba kiirabiautoga Keskhaiglasse.

Lausa juubel suurel lapsel.
25ndal... üks päev peale Väino sünnipäeva.

Väino ise oli tookord päris mitu aastat noorem kui poja täna.

...

Kevadtüdruk

...
Tema sünnipäev oli ikka püha.

Erinevatel aegadel ehk veidi erinev.

1. mai

Selline väike kevadtüdruk.

 Koos ema ja tädidega 30ndate algupoolel

 Koos emaga 30ndate keskel

Koolilapsena E.Lenderi gümnaasiumis 

Koos vennakestega. 1940ndate algusaastad.

Keskkooliaeg, peale sõda

Koos ema-isa ja 2 tütrega 1950ndate lõpus.

Sellestki juba üle 50 aasta möödas.


Küll aeg lendab.

Käisime kalmistul, süütasime küünla.
...

Nimepäev

...
Leidsin kalendrist, et täna on nimepäev.

Irma nimepäev.

Irma oli minu ema väike õde.

Ma olen Irmat teadnud kogu oma teadliku elu. Käisin lapsena vanaemaga kaasas, kui ta Loksa surnuaias Irma haual käis.

Irmale oli väga vähe antud.

 

oktoober 1932 - juuli 1934.

Vanaema ei rääkinud temast suurt midagi, aga ma teadsin, et nii oli olnud.

Elu läks edasi ja rohkem tütreid ei tulnudki, tuli 3 poega.

Mis on ju ka väga tore... ainult et õde emal enam ei olnud.

Irma haual, ema ja vanaema. 

25 aastat hiljem.

...
Vanaema oli siis ikka veel väga noor, kui Irma sündis.
23 aastane.

Kahe väikese tüdruku õnnelik ema.

See oli mingi haiguse ränk tüsistus, mis saatuslikuks osutus.
Angiin... ja menigiit.
Vist.

Kõik see oli rohkem kui 80 aastat tagasi.
...

Veidi vankerdamist

...
Keegi kuskil jagas linki lapsevankrite ajaloost.

Tõeliselt vahvad pildid.

Ja siis tuli mulle meelde, et mul ka, siin-seal mõni pilt.

Vankritest ja lastest.

Kõiki üles ei leidnud, aga eks saa hiljem lisada.

Ma usun, et see on kõige vanem vanker minu piltide hulgas, Loori on sündinud vist 1928. 

Minu ema eakaaslane, aga pilti, kus ema vanker peal oleks, mul ei ole.

See eest on mul pilt, kus ema väike õde (s 1934) on vankris. Sellele pisikesele anti ikka väga vähe aega, ta suri 2-3 aastasena.

Kuskile sinna, 30ndatesse, jääb ka see pilt, kus ema oma nukuga väljas jalutab. Vanker on vahva!

 

Siis tuleb tükk tühja maad, ja kuskile 50ndatel olen juba mina vankrisse pistetud ja välja värskesse õhku viidud. 

Ja 5-6 aastat hiljem mu väike õde... sedapuhku toas.

Järgmine vanker on umbes 7 aastat hilisemast ajast... ja juba täitsa teist nägu.

Vankris üks mu paljudest onutütardest...

Leidmata jäi pilt sellest punasest Saksa lapsevankrist, milles mu oma 2 poissi beebipõlves aega veetsid. 

Ehk ükskord leian... 

Ja siis lapselapsed vankrites, ma küll ei tea, miks ma neid pildistanud ei ole. Nüüd enamus neist juba vankrist välja kasvanud, viimane raasuke veel, ehk õnnestub vähemasti tema koos vankriga pildile saada. 

Enne kui hilja, sest... küll aeg lendab!

Selline vankrite ajalugu minu kollektsioonis.

...