Sobimatud sõnad

 ...

Ma lihtsalt ei saa enne 12 magama minna, sest mingist x ajast on kujunenud harjumuseks uue päeva esimestel minutitel sõnamängud läbi mängida. Sõnuk, Sõnar ja Sõnarajad, keskeltläbi 15 minutit 5 sõna otsimist. 

Mõnikord mõtlen küll, et hommik on õhtust targem ja mina ka ehk hommikul veidi ergem, aga kui kesköö läheneb, pole enam lootustki, et tukk peale tuleks!

Mõnikord läheb õnneks... kui ikka uue päeva alguseni terve tunnike, siis ehk õnnestub magama jääda. Siis on sõnad hommikused, mõtted kohe teisel lainel! No näiteks õhtuse pakkumise uppunu asemel hommikune elupuu. Või misiganes 😉

Mõnikord juhtub, et teen hommikul oma saavutusest fotomälestuse ka. Kui hästi on õnnestunud.

Esmaspäeval näiteks tegin. 

Sõnarajad on mängudest kõige uuem, vähemasti minu jaoks. Seekord läks hästi, sõnad kõik sobivad, juba kolmas oli "pihtas-põhjas" ja iga pakutud variant ilma täheliste ümberpaigutusteta.

...

Sõnar on kõige tüütum, esiteks peab seal kolm sõna leidma (4-, 5- ja 6-täheline), teiseks on seal mõnikord lõppsõna selline kiiksuga ja minu jaoks üsna või täiesti võõras. Aga ma ei virise... tegelikult ju naudin ;)

...

Nüüd pilte vaadates... Sõnuk tegi üllatuse, püüdis tausta kohandada. Või maksis kätte mu valitud sobimatu avasõna rõhutamiseks ;)

28.09.2026

Kõik oleks parlanksis... aga kus on kübar???

Soovides endast mitte jätta halba muljet, jätsin eile kirjutise avaldamata. 

...

Täna läks asi lausa teravaks kätte ja minu sõnakasutus sai leebe varjundi. 

Lappasin eilset ajalehte. 

Taat sai tappa... oleks ehk sobivam pealkiri? 

No ma ei saa ju endast ka liiga head muljet jätta!

Abiks eilne mustand, mis õnneks oli  kustutamata. 

...

Fotojaht... ilusad sõnad

 ...

Kui nüüd aus olla, ega ma neid fotokaga jahtimas ei käinud. 

Sõnu siis.

Sõnamängust on lihtsalt saanud hilisõhtune rituaal. Südaööl avanevad väravad ja jaht võib alata!

Kui just enne magama ei jää...

Miskipärast on minu arvutis küsimärgi all esimesena just 5tähelised sõnad.

Nüüd oleneb meeleolust. Sõna võib olla helge. 

Pehme. Kerge. Malbe.

Kõik oleneb enda sisetundest.

Või hoopis taustast.

Kohin. Pikne. Tuisk. 

Ümbritsevast keskkonnast. 

Pleed. Viski. Kruus.

Aga mõnikord alustan kahtlaste sõnadega ;)

Ühte pean ma ütlema: kui on vaja viietähelist sõna, tulevad meelde ainult kuuetähelised. 

Ja vastupidi.

See oli nüüd sissejuhatus. 

Tänane mäng oli eriline selle poolest, et kui õige täht õnnestus tabada, oli see sõnas täpselt õiges kohas. Kõigis kolmes mängus!

Rõhk sõnal õige (mängus roheline), sest tähtede tabamine võib olla nii nii kui naa.

Näitena toon eelmise päeva sõna, seda mul ei õnnestunudki ära arvata, kuigi võtsin lõpuks appi pliiatsi ja paberi ning sättisin tähti siia ja sinna.

Ma pärast kirjutan, mis sõna see oli... kui keegi tahab ise katsetada. 

Ja kui mul pärast see sõna ikka veel meeles on :) 

Kordan: mina igatahes hakkama ei saanud.

Aga tänase mänguga olen rahul, kuigi üks sõnadest oli lõpuni vale, olen ikka täitsa uhke: kõik õiged tähed kohe õige koha peal!

...

Aga et fotojaht*, peab ikka mingi sõnalise pildi ka leidma.

Ilusasõnalise**...

Polnudki vaja kaugelt otsida, ilusaid sõnu seal riiulil jagub! 

Sain eile hommikul sõnumi ja õhtul pakiautomaadist imelise kingituse!

"Lootustuuline eneseleidja"

Aitäh loomingulisele kollektiivile

Ülle Ottokar (pilt***)

Anne-Mai Tevahi (sõna)

emotsioonikaartide kogumik

luulelisel kujul mõtteväljendused

pildis kujutatud emotsioonidega

see kaardipakk on vahend 

iseenda paremini mõistmiseks

oma tunnete väljendamiseks

ja emotsioonide 

nüansirikkamaks sõnastamiseks

see on 

luule ja kunstikogumik

kus saavad kokku 

pilt ja sõna

et igasse päeva leida

mõttekild ****

 ...

* selgitus eelmises postitused

** leia pildil sõna vanaema ;) 

*** pilt lõuendil oli ka pakis... ilusa mõttega sõnad juures

**** tekst karbi tagaküljel

...

Nael kummi!

 ...

Mulle meeldivad eestikeelsed lood ja laulud. 

Ja niisama ütlemised.

Näiteks nael kummi või säh sulle kooki moosiga!

Mõlemad oleks esmaspäeval võinud käiku lasta, aga ma harjutan hoidma keelt hammaste taga, et ikka kehtiks  minu lemmik-reegel: vähem on parem. Kahjuks see sageli ei õnnestu, kuigi tõesti üritan öelda vähem kui parasjagu mõtteid pähe tuleb.

Aga vastu ööd, või oleneb, kes mis aega keegi ööks peab, meile endile see alles mõnus õhtupoolik, kell oli 9 ringis. Teel koju, ja ikka teekonna päris alguses, ees vast kilomeetreid 60, avastas kaasa, et tagumine kumm on täitsa töss. 

Säh sulle kooki moosiaga! 

Mina välja vaatama ei läinud, katsusin hoida madalat profiili, ilmselgelt oleks ma seal kõrval olnud lihtsalt ärritav faktor. Kuna autos puudusid vajalikud vahendid ja tööjõud, tundus et jääme sinna linnalähedasele tühjale parkimisplatsile ööbima. Õnneks-õnneks, maailm on täis häid inimesi ja üks sattus oma autoga kohe kõrvale. Üks-kaks-kolm olid abivahendid väljas ja kumm täis. Kaasa küsis, palju võlgneb... no ei, mitte midagi. Siis tegin ma ka suu lõpuks lahti. Et mul on pagasnikus paras koogitükk, annaks abilisele. Kui juba koogijagamise mõte oli.

Ei võetud sedagi. 

Aga millal nael kummi soovida?

Või pigem mitte.

Koju jõudes oli kumm õnneks veel täitsa kobe, järgmisel päeval läks kaasa autoga ülepõllu spetsialisti juurde. Too tuvastas roostes naela, likvideeris kahjuri ja tekitatud kahjustuse. 

Kuna oli töökoda, siis arved said klaaritud.

Aga nael kummi kõigile, kes teel ;)

Tallinnas, kaks päeva hiljem

02.10.2024

Naelkummide aeg pole ka enam kaugel.

...

Hoiuste tekkimine

 ...

Tegelikult sai kõik alguse kõhuliiklusest. Võimalik, et tuttav sõna kõigile... aga mitte mulle! Kuna fantaasiat mul jagub, siis kujutasin ette küll, aga igaks juhuks guugeldasin. Mine tea, kui pika ajalooga sõna, aga minust kuidagi mööda libisenud.

Kõhuliiklus korda! (2021, Tervis Pluss). Ei midagi uut siin päikese all!

Mõtlesin, et vaatan, kas ainult meil selline mahlakas sõna. Kuna AI mu sõber ei ole, võtsin Google'i tõlke appi. 

Kõhuliiklus - bowel movements *

bowel movements - tarmrörelser 

tarmrörelser - deposiciones 

deposiciones - ladestised 

ladestised - deposits 

deposits - hoiused

...

Kuna Google'i tõlge andis ka hoidistele tõlke deposits, 

siis räägin siinsamas kohe ära oma viimase hoidiste- avastuse.

Tegin õuntest toormoosi. 

Noored tõid mitmeid mahlaseid suveõunu, söömiseks liiga palju, järelikult vaatasin, kuidas säilitada. Ja leidsin  toormoosi retsepti.

Väga hea sai! 

Nii need hoiused tekivad ;) Ootab sügavkülmas oma aega... kulub palju kulub, päevi või nädalaid, ilmselgelt satub lõpuks omadega kõhuliikluskeerisesse ;) 

...

* tõlge vastupidiseks pannes tuli sisse sõna roojamine... no mu meelest pole see ikka päris see, sellepärast läksingi edasi ;)

...

Mitte keegi ei märka

 ...

Hiljuti tuttav kurtis, et kõik on ilus, pilt on ilus, jutt on ilus... aga see pole päris see jutt, mis tema ajakirjanikule rääkis. 

Lohtasin teda: ole mureta, mitte keegi nagunii ei märka.

Aga siis jäin mõtlema. Ilmselt keegi

ikkagi

märkab. 

See oli nüüd sissejuhatus.

Lugu ise on hoopis teine lugu, nädalatagusest ajalehest.

Küsimuse saatsin lähedasele Messingeri, koos artikliga. Et kas mina olen loll, et aru ei saa.

Tema igatahes midagi märkas.

Poolakas lõi, aga ei mäleta. Kaitsja oli purjus, uitas ringi.

Aga kes  märkas peaministrit?

Ja kes saadeti riigist välja?

Nuputamist nutikale.

...

Sõts, sõtse ja ajalibisemisromaanid

 ...

Ma tean (või pigem: arvan teadvat), et olen seda sõna läbi aegade valesti kasutanud, no et õest rääkides ütlen pigem sõtse, mitte sõsar. See on harjumus aegadest, kui ma veel koolis käisin. Tundus kuidagi keele- ja meelepärasem.

Aga Canadas elanud vanaema vend alustas oma kirja hoopis sõnadega Tere sisar. 

13.10.1956

Võtsin siis ette ja vaatasin, et mis on ja miks on.

Tuleb välja, et pole hullu midagi.

Õe kohta saabki öelda nii sõsar, sisar, sõts ja sõtse.

Sõtse tähenduses isa õde tundub väga võõrana. Selles mõttes, et nagu kasutamiskõlbmatu. Isa õde elas Saaremaal ja temast rääkides oleks väga imelik kasutada muud kui tädi Ilse.

Kui ma praegu mõtlen, siis mulle sobib kõige paremini variant, et sõtse on vanem õde ja sõts on noorem õde. Kuskilt keeleleheküljelt sellise võimaluse isegi leidsin. 

Õeraas kõlab ka kenasti.

Mul õeraas on minust ligi 5 aastat noorem.

Kuna seda must-valget fotot olen juba näidanud, 

andsin seekord natuke värvi juurde ;)

Õde iseenesest on natuke kahtlase väärtusega sõna. Kuidagi ebaõiglane, et vend ja vendlus vs õde ja õelus.

Seda õdede õelust kumab läbi kahes raamatus, mis ma mõne viimase päeva jooksul läbi lugesin. 

Vahemärkusena öeldes, ma ei saa aru, kuidas saab inimene lugeda ja samal ajal tavaelu elada? Ma kas ei saa enne hommikut magama... või siis enne keskpäeva üles (sest loen voodis)... või päev otsa midagi  muud kasulikku tehtud. Ma lihtsalt kogu aeg loen, kuni raamat on läbi.

Aga lugesin ma "Minu õde" (Michelle Adams) ja "Vihmaste ilmade õed" (Kate Hewitt). Lisaks sellele, et mõlemad raamatud rääkisid kahest õest, oli neis midagi veel, mis haakus. Natuke õelikku õelust; saladused, mis on muutnud neid haavatavaks; aastaid painanud mõte: mind ei ole tahetud. Kaks erinevat lugu, kohati päris valus lugemine. Mõlema raamatu puhul tundsin, et lõpp polnud päris see, mida mina ootasin. Aga haarav lugemine oli, ja nagu öeldud, midagi muud suurt nagu teha ei jõudnudki. Niisama pisut igapäevaelu, kui lugemises puhkepausi tegin.

Aga mis lugu on selle pealkirjas lubatud ajalibisemisromaaniga?

Eks see nüüd mingil määral mäng sõnadega on.

Võtsin selle Google tõlgitud lõigust, kui tundsin huvi nende kahe kirjaniku eluloo ja loomingu vastu. Google tõlgib lihtsalt kiiremini ja kuigi mitte alati õigesti, siis kindlasti paremini kui mina.

Ja ma olen absoluutselt nõus: lugesin, ja aeg libises märkamatult... kuigi aknast õue vaadates on tunne, et päevadele on juba pikkust juurde tulnud.

...

Õigekiri ja kokkukukkumine

 ...

No õigem oleks olnud öelda, et õigekirja kokkukukkumine*. 

Või siis hoopis lahku.

Kokku- ja lahkukirjutamine. 

Kui juhuslikult jääb silma pealkiri "5 raamatut, mida iga üks peaks vähemalt korra elus lugema", siis mina mõtlesin, et vaatan vähemalt nende oluliste raamatute pealkirjad üle. Midagigi siis loetud. 

Sest ma ju ka olen üks, kui juba iga üks. Iga kaks oleks naljakam, igaüks suupärasem.

Aga vahet pole, hakkan lihtsalt otsast peale. Loen vähemalt pealkirjad läbi. 

Või loen üle... üks, kaks, kolm, neli, viis...

1. Loomade farm... see ju loetud! Rohkem kui korra. Ja kuulatud ka.

2. "Tappa lauluräästast"... see nüüd küll õige pole.

Kui juba räästast, siis ootaks vett.

Ükspäev näiteks sadas nii, et räästast voolas ojadena.

19.07.2023

Tappa lauluräästast kõlab veidrana.

Mul pildil pigem laudaräästas.

1932. aasta 2. aprilli Sakala teeb karmi aprillinalja poodust laudaräästas.

Kui juba tapmisest jutt.

Paar kolm Tarwastu noormeest kawatsenud naabertalu peretütardele, kes olnud weidi ebausklikud, teha aprilli. Selleks walmistatud õlgedest, riideräbalatest ja paberist elusuurune mees. Siis löödud tollele ampelmannile tohutu suur weripunaseks wärwitud puunuga rindu ja seotud nöör kaela. Öösel wastu esimest aprilli wiidud sarnane "meistritöö" naabertallu ja riputatud nööriga laudaräästasse, kuna poisid ise jäänud lähedalasuwasse metsa valvama. Hommikul pimedas läinud tüdrukud lauta loomi talitama ja lehmi lüpsma, aga walwajate meelepahaks ei näinud nad "poonut". Alles laudast ära minnes märganud tüdrukud werist ja koledat ampelmanni. Tüdrukud ehmunud koledasti, üks wisanud maha laterna ja täis piimapangi ning hirmsa kisamisega pannud punuma, kuna teine samas ära minestanud. Kui pererahwas ühisel nõul tulnud uurima poonu isikut, selgunud pettus. Metsas aga naernud poisid kordaläinud nalja üle pisarateni.

See on siis see räästa lugu.

Aga...

2. Harper Lee "Tappa laulurästast" on mul ka loetud. 

3. Jane Austen "Uhkus ja eelarvamus" ... ka mitu korda loetud.

4. Bill Bryson "Kõiksuse lühiajalugu"... lugemata.

5. Paulo Coelho "Alkeemik"... lugemata.

Just siis, kui ma päeval seda artiklit pinnapealselt lugesin ja "Loomade farmi" juurde jõudsin, hakkas raadiost tuttav lugu kõrvu. 

"Loomade farmis kõige targemad on sead!"

Kell oli 11.25

Nüüd on 23.25.

Aeg läheb ikka ruttu. 

Kokkusattumised sellised.

Kokkukukkumine* pole hea sõna, sel võib olla hoopis omamoodi tähendus.

Pere kokkukukkumise sündroom.

Wikipeedia ütleb, et see on mesilaste massilise kadumise fenomen, mille puhul täiskasvanud töömesilased mesitarudest ootamatult kaovad, kuid surnud mesilased tarust puuduvad.

Ilma mesilastetagi on selline kokkukukkumine kurb...

Ise ka ei tea, mis ma siia nüüd kokku kirjutasin, aga õigekiri ja kokkusattumised ja -kukkumised on igatahes olemas. 

Igaüks saab aru saada, kuidas meeldib.

Või ei meeldi.

Ja oma õigekirja luban ka parandada,

...

Carlos Ruiz Zafón, Hispaania kirjanik, on kirjutanud:

On öeldud, et kokkusattumused on saatuse armid. 

Aga kokkusattumusi pole olemas - me kõik oleme vaid oma alateadvuse marionetid.

(“Tuule vari”, 2001)

...

Mõni pea on hea

...

Kanapea

Tainapea

Pudrupea

Need pead küll head ei ole! Õnneks igapäevaelus vist eriti kasutusel ka mitte.

Kuulsin mingi aeg tagasi Vikerhommiku keeleminutites lugu pea-lõpulistest liitsõnadest. Et eestlastel on selliseid sõnu üle 160. 

Põmmpea, põhupea, jahupea, kõlupea... kõlab vägagi kiusamisena. Ometi on nad olemas ja päris võõrana ei tundu. Sõnad siis.

Midagi väärikamat ka... hallpead austa, kulupead kummarda.  Aga ega seegi tänapäeval eriline tarkus pole. Tarkpäid jagub niigi, jõuad sa kõiki kummardada.

Kavalpead ja kukepea on ka need vähesed positiivsuse poole pead. Seapea, kui tahad sülti keeta, ja sasipea, kui vahest peeglisse vaatad. 

Sõnadega on tore mängida ja uusi sõnu avastada. Olen neid isegi kokku klopsinud, kas nad just alati uued on saanud, vahet pole.

Aga ühe vahva omanäolise liitsõna leidsin küll. 

Initsiaalikaimud. Ei ole minu leiutatud, lihtsalt leidsin. Sisu on ju huvitav!

Kuigi minu initsiaalid tuletavad kõigepealt meelde üht karmi aega minevikust, kus valitsev partei kamandas põhimõttel keelan, käsen, poon ja lasen. 

Initsiaalikaim on pigem president Konstantin Päts, kelle pea nüüd Estonia juures vaatamiseks ja mäletamiseks.

Hästi suur pea!

Suurpea... kes siis Suurpead ei tea!

Kui suvilasse sõidame, siis Suurpea jääb tee äärde. Vanasti oli seal piirivalvepunkt. Nõuka-ajal tulid liinibussi relvastatud sõdurid ja kontrollisid dokumente. Kas sissekirjutus passis või luba piiritsooni sisenemiseks olemas. Alles siis, kui kõik sobis, sai buss edasi sõita. 

Lõpp-peatus oli Pärispea.

Ongi ring täis ja mina oma jutuga jälle igasuguste peade juures tagasi.

Pärispea kõlab kõige paremini ;) 

16.07.2019

...

Sõnad võtmiseks

 ...

Sõna saab anda ja sõna saab võtta. Mõnd sõnavõttu on ikka väga huvitav kuulata.

Antud sõna saab tagasi võtta, aga see siis enam pole sõnavõtt.

Sõna saab murda. 

Sõna saab viia ja sõna saab tuua.

Sõnadega saab mängida, sõna on vaba!

Uusi sõnu saab õppida, sõnu on lihtsalt nii palju. 

Eks ole, elukestev õpe on täitsa olemas. Viimase eriala omandasin, kui olin 50+ ja eelviimase vanuses 40+. 

Aga kuni elu kestab, õpin edasi. Hetkel õpin suud pidama. Mida vähem sõnu, seda parem! Eriti hästi see ei õnnestu, ikka ja jälle taban end kellegagi vaidlemast. Või niisama oma tõde kuulutamast. 

Aga ma õpin.

Eile kirjutasin ja siis kohe kustutasin kaks kommentaari, õnneks jõudsin, esimese hooga tahtsin sõnad teele saata.

Üks puudutas üht lauljat, kes juba 15aastasena Eurovisioonile pääses.

Teine puudutas järjejuttu 1984. Romaan, mis kirjutati aastal 1948 ja millest 10 katkendit Vikerraadios ette loeti. 

See on hea, et sõnu saab tagasi võtta. Eriti lihtne on muidugi tagasi võtta sõnu, mis kirja pandud. Neid sõnu saab kustutada.

Uusi sõnu õpin ka. Õhtuleht lisas igapäevaseks ristsõnaks krüptogrammi. Ega ma selle lahendamisega ilma sõber Googlita hakkama ei saa. Tore oleks, kui mõned sõnad kinnistuksid.

Võiks ju meelde jääda, et...

Nikaab on musliminaiste riideese, mis katab nägu 

Gajaal on India koduveis 

Skeleton kelgutamise eriliik

Peamurdmised viimaste ristsõnade lahendamisel siis.

Sõnad on võtmiseks... Tahan, siis võtan sõna. Oma blogis olen just nii sõnakas kui heaks arvan ;) 

Kui tahan, annan sõna, ja kui tahan, võtan tagasi. Kui tahan, siis kirjutan ja kustutan.

Aga mõni kuuldud sõnavõtt võtab sõnatuks.

Sõna on jõud. See lause jäi eile õhtul ETV saates UV faktor kõrva.

Sõna jõud on loodetavasti ka sellel 9 aastat tagasi tehtud fotol. 

...

Sõnamängud

 ...

Ilmselgelt kulutan ma liiga palju aega ristsõnade lahendamisele. 

Ilmselgelt on selleks mõjuvad põhjused.

Kui mul juba ajaleht käib (reklaam-reklaam: mul käib Õhtuleht), siis tuleb ju tellimisraha maksimaalselt ära kasutada, kõik asjalik läbi lugeda pluss kõik ristsõnad lahendada.

Ja midagi peab mul näpuvahel olema, kui teleka ees istun. Miks siis mitte ristsõna, hea näiteks reklaamipausi ära kasutada. Nende pauside täitmiseks on mul tagataskus muudki, aga see pole see teema. 

Õhtulehes on kaks sudokut, üks lihtsam ja teine keerulisem. Vahepeal oli ka tähtedega sudoku, algul oli päris keeruline, aga tasapisi sai omaseks.

Õhtulehes on veel väike ristsõna, krüptogramm, sõnade paigutus või rägastik ja kaks korda nädalas suur ristsõna. Viimasega saab isegi raha võita, aga kuna ma pole vastuseid ära saatnud, siis raske öelda, kui suur summa mul saamata on jäänud. 

Ilmselgelt peaksin rahale suuremat tähelepanu pöörama :( 

See oli sissejuhatus.

Sõnamänguga tuli eilses lehes sõna dieeditaja. 

Naljanurgas oli vastav lugu ka. "Mõne rasvapiruka söömises ei saa ju midagi halba olla," mõtles Mari 12 kg tagasi.

Nüüd peaks kokkuvõtteks midagi oma söömisharjumustest rääkima. Näiteks mu tänane hommikusöök? 

Pool tomatit, hakitud ja pannile. Paprika unustasin. Hetk hiljem eilset tatraputru paar lusikatäit. Ja siis lõpuks 2 muna, tassis lahti klopitud ja maitsestatud, peale valada, pannile kaas peale ja küpsema. Tatraomlett?  Pilti ei teinud, aga mul on olemas foto munadest, millega väikesed sõbrannad mind koostöös oma kanadega varustavad.

Ilmselgelt verivärsked ;)

...

Seenepolka

 ...

Ristsõnas tuli selline huvitav sõna välja. 

Seenepolka.

Ega ma pole kindel, kas lahendasin õigesti, aga sõna mulle meeldib.

Guugeldades ma ühtegi videot ei leidnud*, et oleks saanud vaadata või kuulata. Kuna elan endiselt rütmis üks-kaks-kolm ja kaks-kaks-kolm, siis üks polka sobib hästi. Mitte et ma tantsida oskaks.

Aga ükspäev käisin metsas, nägin mõned seened ja pildistasin mõned seened. Ühtegi ei korjanud, kuigi mõned neist olid männiriisikad, mis iseenesest täiesti kõlbulikud. 

Teised üks-kaks-kolm olid suvalised kübarakandjad. Õnneks mul polnud kaasas ei korvi ega nuga.

Fotokas oli.

Teisel päeval käisin niisama veidi ringiratast, ja imestasin, et kuidas see sügis nii kuldne on. Kollased olid nii haavad kui vahtras, ainult arooniad andsid oma värviga särtsu juurde.

Ja naabruses võeti järjekordselt metsa maha. Liiklusmärk võib ära petta.

...

*polka... kes otsib, see leiab ;)

...

Vuks ja lets

 ...

Kaks sõna kaevusid* ajusopist välja. 

Täitsa iseenesest.

Ajapikku.

Päris kindlasti on põhjuseks ealised iseärasused.

Ise ma kaevama ei hakanud, tõsi küll, saega ma algul üritasin.

Kõigepealt oksa läbi saagida.... mis kolmandal katsel õnnestus. Saag oli nüri, ilmselgelt aastakümneid kasutamata kuuri seina küljes oma aega oodanud. Üsna väsinud sellest, või oli mägimänni pooleldi murdunud oksa koht nii vintske, et esimesel katsel ei õnnestunud.

Kui hakkasin Annelile rääkima, ei tulnud nimi meelde. Nagu viimasel ajal nimedega tihti juhtub.

Sae nimi siis. Pika, kahemehe sae nimi meenus küll. Saag nimega sulle-mulle.  

Vanaisa tegi omal ajal maal sellisega terve talve puud ära, küllap olid poisid abiks. Ega sulle-mulle saega üldjuhul üksi saagida ei saagi. Isegi mina olen abiks olnud, tõsi küll, puude lühemaks saagimisel kodustes tingimustes, mitte metsas.

Aga vuks-sae nimi tuli vastu hommikut meelde. Lambist, käisin vetsus ja kohe uuesti magama ei jäänud. Aga sõna tuli meelde, asi seegi.

Vukssaag.

Pärnakate letsu mängimine ajas Kristjani eilses loto-saates muhelema. Mulle kõlas ka võõrana, aga ainult esialgu. Mingi tunnike hiljem kaevus sõna ajusopist välja. Justnimelt lets, mitte läts, nagu vikisõnastik pakub. Ja nimelt et ise kaevus, ma ei osanud otsima hakatagi. Lihtsalt järsku tuli teadmine, et lets oli ka minu lapsepõlvemäng. 

Arvan, et minu lapsed mängisid matsu, aga nemad pole ka Pärnus elanud.

* Kuidas selle kaevumisega nüüd on? Sisse kaevumine kõlab loogilisemaks, välja vist tavaliselt kaevatakse? Aga minul nad küll kaevusid, iseenesest. Nii sisse kui ka välja. 

Sõnad siis.

Vuks ja lets.

Kõik muu on niisama varahommikune heietamine.

...

Aja täitmine 6... mäng sõnadega

 ...

Tühi targutamine ja mõttetu ajaviitmine see sõnadega mängimine, aga mulle meeldib. 

Ja aega mul on. 

Miskipärast tundub, nagu sõnal ajaviide on negatiivne alatoon. 

Ei ole hea asja eest teist taga niisama aega viita.

Ei maksa lobisemisega aega viita!

Ära viida aega, hakka tööle!... Sööma!... Hakka minema!

Ära viida aega, tee eluga!

Ennustusportaalist sai ajapikku põnev ajaviide.

Isegi Saareste sõnaraamat ütleb: ära viida siin asjata aega! Ja positiivsena hoopis, et veeda parem aeg kasulikult.

Saarestel kirjas veel mõnusaid mõtteid aja planeerimisest.

Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.

Aega härjal, aega orjal.

Tuleb aeg, tuleb nõu.

Või siis targad mõtted mujalt: 

Mis võis olla parim ajaviide kui enda seltsis aega viita.

Male on hea ajaviide.

Puslede kokku panemine heaks koduseks ajaviiteks nii lastele kui nende vanematele, vanavanematest rääkimata!

Tee sa siis nüüd kindlaks, milline sinu lemmik ajaviidetest on hea ajaviide ja milline ajaviitmine on lihtsalt molutamine... 

... kusjuures, molutamine iseenesest pole ju ka paha.

Ütleb mina iseendale...  ja läheb nõusid pesema. 

Täitsa vastu tahtmist.

...

S nagu saatus

...
Esialgu oli sõna...
S nagu sõna.

Nüüd, kui nädal aega olen mõelnud tüdrukule, kes lihtsalt ühel hetkel kadus, on olulisemaks sõna saatus. 

Saatus sul selline, ole ja oota...

Minutid. Tunnid. Päevad. Ööd.

Pime.

Külm.

Märg.

Ma ei suuda sellele mõelda, ent mõtlen ometi.

Milline ülekohtune saatus. 

Ehk annab lõpuks armu, ehk ei võta ära.

Leida ta ju aitas.

...

Aga jah, enne oli sõna. 

Jätan ka selle.

Sõnade putukad suminal lendavad (Ellen Niit)

Imetlen neid, kes oskavad sõnu sättida. Niisama ilusasti seada või lausa luulekeelde ümber panna.

Sütiste näiteks.
Nii umbes nädal tagasi Vikerraadio saates "Luuleruum", Hingetuisk. Juhan Sütiste luulet luges Tõnu Mikiver.

Sütiste... talvised mõtted ja meeleolud aastatest 1930 - 1939.

28. detsembril oli Sütistel 120. sünniaastapäev.

Luuletused olid vägagi tuttavad, tuttavad sellest ajast, kui iseendale luuletusi lugesin.

Nüüd pole ammu, või kui, siis õige natukene.
Luulet üldse lugenud.

Aga sõnad mulle meeldivad.

Luuleruum.

Hingetuisk.

Palju kaunilt kõlavaid sõnu on sõnaraamatutes.

S nagu Saareste.

Saareste Mõisteline sõnaraamat.
Sõnad ja sõnaseadmised.

Sepist ei kanta seljas.

Sõeludes saab vili selgeks.

Suur puu ei lange ühe laastuga.

Killuke kodusest suurest puust... jõul 2019

Kui juba jutuks puu, siis siit ka üks põnev sõna.

Tutuga pettäi.

Selle leidsin ühest vanast ajakirjast, Eesti Loodus, nr 4 1966.

"Tutuga pettäi" on Lõuna-Eestis üks väheseid looduskaitse all olevatest puudest, mis paistab juba kaugele. Kõrgust umbes 20 meetrit ja vanust sadakond aastat.

Tutuga pettäi on üks looduse meistritöödest.

Ütleb artikkel ajakirjas.

Oli.

Oli omapärane loodusobjekt.

25.04.2015 kirjutab ajaleht "Koit", et tutuga pettäi jäi tututa.

Tutuga pettäi jäi tututa.

Ma ei saa midagi teha, mulle sõnad meeldivad.

S nagu sõnad.

Sõnaseadjad.

Saareste.

Sütiste.

Külm sadu mind sihitult pillub

läbi vettinud tuule.

Olen muutunud lahtiseks killuks

ja vaevu veel kuulen

linna vesiseid  lukseid.

Mahanõretav sinine ving

määrib vastikuks seinad ja uksed - 

kurat teab kuhu lõpeb mu ring!

(Reast väljas, Juhan Sütiste)

...

Ahjukütt

...

Ahjukütt ei tule sõnast küttima.

Ahjukütt tuleb sõnast kütma.

Mul tänane ahjukütt tehtud.

Juba hommikul.

Nüüdseks on ahi juba hüübinud, tasapisi hakkab jääbima.

Ei ma kõõmutanud (st ei kütnud eriti kõvasti), aga mõned korrad sai ikka ahju kihutada (ahjus tuld liigutada).

Väljas napilt neli kraadi sooja.

...

hüübima - läbi põlema (näit ahi on juba hüübinud)

jääbima - jahtuma

Sõnad võetud A.Saareste sõnaraamatust, 1. vihik 78/79.

...

"Eesti keele mõisteline sõnaraamat"

Stockholm 1958

Kõige suurem eesti keele sõnaraamat - 4 köidet 24 vihus, ligi 3000 lk - Sisaldab: Wiedemanni sõnaraamatu ainestiku - murdesõnu - uusi sõnu - rahvakeelseid, oskussõnu ja uuendeid - vähetuntud sõnu vanemast kirjakeelest - andmeid sõnade murdelisest põlvnemisest - sõnade tähenduse ja stiilivarjundite valgustamiseks lausenäiteid rahva-, ühis- ja kirjakeelest - vanasõnu - etnograafiliste esemete pilte - Sõnavara on koondatud mõistepiirkondade kaupa - Viimases köites ilmub tähestikuline indeks eesti ja prantsuse keeles.

...

Sõnad raamatus on mõistelises ühenduses.

Süsteem, kus iga osa oleneb teisest, tingib teist, omandab väärtust alles suhtumisega teisesse.

Raamatu sissejuhatuses on eesti rahvatarkus:

Sõna seob sõna.

Aga muidu ka... tarkust siit ja sealt.

Mida üks ei tea, seda teab teine.

Ühe käega ei saa sõlme siduda.

Leib ja riie naise mure, puud ja piirud  mehe mure.

Just toodi sauna juurde koorem puid.

See saunaliste mure.

Puud kohale toimetada.

Kaasa korraldab ja kütab.

Laupäev on saunapäev.

Ja aasta 2019 on eesti keele aasta.
...

Keelemeelne

...

Olen pidevalt kinnitanud: numbrid mulle meeldivad! 

Kümnesed meeldivad.

Kahekümnesed on veel paremad.

Suured rahanumbrid eriti head.

Aga kui tõtt tunnistada, vahet pole, mida kokku liidan. 

Või lahutan.

Kasvõi sente, peaasi, et arvutada saaks! Isegi autonumbreid olen kunagi arvutanud. Siis, kui neil miinus-märk vahel oli. 

03 - 46

Kui esimene number oli väiksem, lahutasin tagumisest esimese... ja olin siis alles veel nii laps, et ei adunud, et nii tehaksegi, ainult vastus tuleb negatiivne.

Surnuaias käin, vaatan kividel numbreid ja arvutan lahkunu eluaastaid.

Kõik see eelnev pole seotud mu keelemeelsusega.

Keelelised tegevused aktiveerusid mu praegusel eluhetkel seoses raamatuga, mis Pilvi Rootsist kaasa andis.

Andrus Saareste "Eesti keele mõisteline sõnaraamat", vihik 1.

Kokku on vist 24 vihikut.

Järgmise toon järgmine kord.

Kodus tegin kodutööd.

Kuulasin ära saate ja  lavakava.

Lappasin raamatut ja tegin avastuse.
Avastasin, et eesti keeles on läbi aegade ikka palju põnevaid sõnu.

Miks ma ometi neid erinevaid nii vähe kasutan!

Lisaks päris palju sõnu, mis lausa tundmatud.
Igasugu vana aja sõnu.

Ma võin kinnitada, et ma olen üsna söölas.
Peaaegu et lausa suur hagerik.

Päris kindlasti pole ma händur.
Loodetavasti ka mitte küüstaja...

Või ma ei tea.
Mis ta kuskilt leidis, kõik omale toob... küistab...
Ega ma siis omale! Ja kui pakutakse ja kaasa pakitakse.
Ega ma vastu ei vaidle.

Praegu mul toas laiali laotatud kolm ehtsat rahvariideseelikut. Nende aeg välismaal sai otsa.
Aeg tulla tagasi kodumaale.

Ma ainult aitan neil uut kodu leida.

Nii lihtsalt on.

Ühe keelemeelse märksõna olen endale veel üles tähendanud.
Saarestega pole siin midagi pistmist.

Tegelik/kuse arvestamine.

Ma ei tea, kuidas ma nii valesti lugeda oskasin.
Algul olin veidi jahmunud, aga kui paika loksus, sain aru, et see kõlab toetavalt.

Tegelikkuse arvestamine.
...

Koogelmoogel

...

Mõtlesin, et lähen kaasa suure keeleprojektiga Kõige eestilikum sõna.

Aga ühtegi sõna ei tulnud pähe. 

Sõna, mis puudutaks, oleks omamoodi ja kõlaks koduselt.

Täna hommikul äkki teadsin.

Minu sõna on koogelmoogel.

See on minu lapsepõlvest pärit sõna. 

Usun, et ka minu lapsed teavad seda.

Aga lapselapsed... ma ei ole kindel.

Mul ei ole enam selliseid mune, millest koogelmoogelit teha. Minu lapsepõlves käisime naaberkülas mune toomas, suure korviga, vähemasti 50 tükki korraga. 

Kui Pärna-omadel anda oli.
Neil oli endal parajalt suur pere, neli last. Mida siiski ei andnud võrrelda minu lapsepõlve suvise suurperega maal vanaema juures.

Ja tegelikult, nad alati ikka korjasid meie jaoks.

Neid taluõues vabaduses tegutsevate kanade mune.

Pärna rahvaga seostub mul veel see, et pere täiskasvanud armastasid bridži mängida. Meil mängiti ka, aga nagu ei mäleta, et ühise kaardilaua taha oleks sattunud. Või siiski mõned korrad? Neil oli seal peres kolm mängijat, ja hädapärast said kolmel käel hakkama. Meie omad õpetasid minu välja, et kui üks käsi puudu, siis mingi hädine variant. Põhitõed mul siiani meeles, natuke sain ülikooli ajal ka praktiseerida, kui ülemise korruse poisid ühikas puuduvat neljandat otsisid.

Aga praktika oli mul väike ja ega minust suure slämmi mängijat ei olnud!

Koogelmoogel meie moodi tehti munakollasest ja -valgest eraldi. Tassi sees hõõrus igaüks oma kollase koos suhkruga heledaks massiks. Valge löödi sügavamas taldrikud kahvli abil vahtu, ja siis jagati laste tassidesse laiali. 

Pisut segamist ja eriline magustoit oligi valmis!

Muidugi, mitte ainult lapsed ei maiustanud, see oli nii, et kui vastupandamatu magusaisu peale tuli, sai igaüks tegemisega ise hakkama.

See suvine pilt seostub mul igal juhul koogelmoogeli söömisega. 

Usun, et umbes-täpselt 55 aastat tagasi.

Tundub, et suured sõid seda kollektiivsemalt kui lapsed.

Kusjuures, Enn sõi seda veel nii, et alustas koogelmoogeliga ja lõpetas heeringas söömisega.

Mõnikord kasutati aga koogelmoogeli asemel sõna koglimogli... mis ei kõla sugugi mitte nii ilusasti.

Seega, minu panus projekti on antud!

Koogelmoogel!

Mu meelest kõlab nii eestipäraselt!

Ja kuidagi nagu üldistavalt.

Nii nagu mu jutt sai üks paras koogelmoogel, on see Eesti elu ju ka. 

Igaüks saab omale magusa osa ise segada, ja siis lusikaga vahtu juurde! 

Aga võib ka kollektiivselt vahustada ja siis seda kokku segatud kraami ühiselt helpida.

Kui liiga magus kokku sai, no siis pole muud kui ampsa heeringat peale!

Kui see ka ei aita ja süda ikka paha... siis lihtsalt polnud õige koogelmoogel.

Siis oli miski koglimogli!

...