Pealtkuulatud kõnelused

 ...

Tundub, et see on üks mu lemmikteemadest 🙃... teiste lemmikute kõrval. Aga mis teha - mis teha, kui kogu aeg keegi pealt kuulab?

Eile näiteks, saime lähedastega kokku, käisime pidulikul lõunal. Tellimused esitatud ja makstud, istusime lauas ja ootasime praadi. Minul väike* klaas tomatimahla, kaasal suur õuna oma. No ja tütreke* küsis siis, kas minu tomatimahl on suur või väike. Tema oma oli suur, aga sama suur kui minu oma. Jooma me veel polnud jõudnud hakata, teenindaja tuli uue (suure) klaasiga, vabandas ja vahetas klaasid. Muidu... me polnud temaga isegi mitte ühes ruumis! Aga näe, ära kuulis ;) 

Lisainfo... tänapäeva noored on ettenägelikud, lapsukesed ostsid joodavat pudelitäie, ei mingit eksitust! 

Teenindaja peale me pahased ei olnud, kes meist ei eksiks. Tundus algaja, selles mõttes, et ta ka pigem selline, kes ise pudeliga oleks ostnud. 

Pärast  mõtlesin välja, miks tütrekesele toodud praad kõige kogukam oli ;) Mina sain talt kartulit laenata, lapsuke proovis liha ja kolmandiku võttis tütreke pärast karbiga kaasa! Toit oli väga maitsev!

...

* kõik ju teavad elutõde: vähem on parem! Mõnikord ma muidugi kipun unustama...

* selgituseks: mul on 6 lapsukest, 3 tütrekest ja 2 poega. Et mitu last mul siis on? Kokku liitmisega ei tasu üle pingutada 😉

...

Konnajaht

 ...

Lõikusin kääridega karikakraid. Kahju oli küll, aga mis teha-mis teha. Õiteaeg otsakorral ja akna alune oma ilu kaotamas. Ega see polnud mul esimene päev... muru taastamine murukääridega. Juba eile tekitasin paanikat, mesilased tiirutasid kukla taga, sipelgad pugesid varrukasse ja üks välejalgne konn põgenes paanikas.

See välejalg tasub meenutamist, lapsepõlvemaal liivakastis me mängisime* konnapoegadega, nendega, kes pigem ronisid kui hüppasid. Need, kes hüppasid, olid meie keeles välejalad, neid me ei suutnud ohjeldada.

Aga looduslik heinamaa maja paraadukse kõrval aina kahanes, ja siis jälle see konn! Olin juba kindel, et ta jugapuu all endale asenduskodu on leidnud! 

Välejalg selline, siuhti siia, siuhti sinna. Alles ma teda suunasin, et ta õiges suunas hüppaks, viiks nüüd veidi kaugemale? 

Selgus, et polegi nii lihtne*, ja et mul parasjagu tubase kohvipausi aeg, süvenesin teemasse ja küsisin AI käest nõu. Umbes nii, et viiks konna (eelnevalt sai liik kindlaks tehtud - Rana temporaria* -  kaugemale, aga kuhu ja kuidas.

Sain sellised soovitused.

Mõttekas on võimalikud konna varjumiskohad niita aiakääridega.

Trimmeriga kasuta kõrgelt madalamale niitmist, see annab konnale võimaluse ära hüpata. 

Enne niitma asumist kasuta hirmutamistaktikat.

Jäta platsile nö konnapäästepeenar.

Konna transpordiks kasuta ämbrit, sest sinu käsi on konna jaoks liiga kuum.

Seekord läks topsikusse ja heinamaale  😉 

Teispool maja mul tegelikult lapike karikakraid veel täies õieilus, kui hoolega otsida, leiab sealt sibulat, tilli ja kartulit ka! 

Ja vägagi võimalik, et veel mõne konna.

11.07.2026

...

* ehk on kuritöö aastakümnetega aegunud? Praegu vist ei tohiks... konnadega liivakastis mängida.

* ilmnes konna oskus hetkega näppude vahelt välja libistuda.

* Rana Temporaria ... rõhk sõnal tempo ;) Aga tegelikult rohukonn oli.

...

Lendamise võimalikkusest

 ...

Ämbris põrandapesu vesi, läksin trepile. Et mis ma siin ikka vetsupotti kallan, parem juba trepi kõrvale murule. Mitu päeva kuumust, las saavad veidi janu kustutada. Valge ristik ja karikakrad näiteks.

Välisuks jäi irvakile, kui mina trepi serval veidi kummardasin ja kallasin. 

Ja siis tuli jõuline tuulehoog. Ja siis ma sain paraja patsu vastu tagumikku. Ikka nii paraja, et sisetunne ütles: nüüd sa lendad!

Õnneks suutsin tasakaalu tagasi saada, seekord ei valmistanud näitlikku õppetundi "Tuult tiibadesse".

Järgmine kord, kui kummarduda tahan, astun trepil sammu allapoole, sinna uks ei ulatu 😉

...

Appi, rünnatakse

 ...

Elu toob kaasa ootamatusi, ei aita siin midagi, et aastakümneid kogemusi kukil, ikka midagi uut. Mäletan mingit kevadist ütlemist: tänavu on iga sääse kohta kaks puuki. Lohutavalt just ei kõla, nii sääsed kui puugid on igavene nuhtlus. 

Aga paar päeva tagas ründasid mind mesilased! Mina ütlesin, et maamesilased, aga teadjamad teavad, et tegu on pigem kimalastega (ja siis edasi rahvakeeli maamesilane või metsmesilane). 

Kõik sai alguse projektist Sabiina kadakas. Laiutab, ja alumised oksad vastu maad, olen aeg-ajalt ikka ringi peale teinud, oksi lõiganud ja okste alust umbrohust puhastanud. Ja siis trimmeriga suuremale ringile. 

Seekord trimmerini ei jõudnud, kui ma taimejääke rehaga kokku tõmbasin, sikutasin lahti ka ühe priske tüki samblast pinnakatet. No ja seal all oli elurikkus!... ilmselgelt lisaks putukatele nende munad ja nukud. Panin küll katte kähku tagasi, aga see ei päästnud, Päris kindlasti oli see koomiline, kui lõigutud ja kokku kogutud taimne materjal kaenlas, metsa poole kiirustasin, suunaks kompostihunnik ;) Need sadakond sammu mind ei päästnud, tiivulised olid kannul. Hääle järgi tuvastasin, nii et järgmised 100 sammu kappasin juba toa poole. 

Õnneks läks õnneks, ühtegi ampsu minust ei hammustatud. Wikipeedia ütleb, et ohu korral ründab kimalane vaenlast raevukalt ja erinevalt meemesilasest nemad pärast nõelamist ei sure, nii et võivad vabalt järgmise rünnaku korraldada. Mul vedas, tõenäoliselt olin piisavalt turvaliselt riides ja ehk aitas ka see puugitõrjevahend, mida olin just enne oma riietele pihustanud. Ehk ei tundunud ma piisavalt isuäratav.

Samas, eile õhtused kihulased nende arvamust ei jaganud, neid oli massiliselt ja kõik tahtsid ampsu saada, tõenäoliselt korduvalt. Ehk oleks jaanitulele lähemal veidi rahulikum olnud, ma ei tea, mulle meeldib tuld kaugemalt vaadata. 

Prillid ees, on pilt eriti selge.

Kui nüüd keegi vaatab, et ma miski imelik... no ei ole ju! 😉 Mul oli neist kihulastest täielik siiber, terve näonahk juba valutas. Nii me tundlikumad vahepeal varjusime, samal ajal kui noored tuiskasid ringi ja neil oli täitsa suva, on kihulased/ei ole kihulasi. 

...

Hommikused raputused

 ...

Mul on viimasel ajal mingid hommikused selged unenäod, nii et ärgates lausa meeles.

Mitte et ma neid praegu enam mäletaks. Aga tänane veel täitsa olemas!

Avastan, et mu rahakott on tühi. Münditasku ja sularahasahtel, ja kadunud kõik mu kümmekond kaarti. Kliendikaardid, sõidukaardid, pangakaart, ID kaart ja tervisekindlustus. 

Ainult mu lemmikmees, Karl Ernst von Bear ja Eesti 2kroonine on alles. 

Kõige hullem, ma ei suuda meenutada, millal viimati rahakotti kasutasin. 

Armas Jumal, tee nii, et see oleks unenägu!

Hakkan ennast äratama, raputan pead nii et kael on valus. Ja siis otsin rahakoti uuesti läbi. 

Ainult von Baer endiselt, vaatab altkulmu.

Aga ehk ma ei suutnud ennast äratada? 

Hakkan uuesti pead raputama... kõik kordub. Kael valus, rahakott tühi, Baer ehk on veidi kaastundlikuma pilguga. 

Paanika on suur, aga ma sunnin ennast uuesti lootma: äkki ikka on uni, äkki ma ei ärganud. 

Kael on siiani kange, rahakott oli käekotis, sisse ei vaadanud, sisetunne ütles, et kõik on alles. Ei hakanud kontrollima, ei tahtnud Baerile enam silma vaadata.

...

Kulutatud kokkuhoid

 ...

Kui päevi pole poes käinud, siis loogiline, et ostukorvi summa on ikka arvestatava suurusega. 

Ei olnud ainult toit, jook oli ka, mõni kommikarp ja muud nänni, kodutarvet, majapidamisvahendeid ja hügieenitarbeid.

Selveri arve 78.02 eurot (ja säästetud summa 15.39... vanuseline 10% ja lisaks mõned allahindlused. 

Edasi Coop, arve 72.57, sääst 8.09. 

Kokku säästetud 23.48. Pole paha. Kõige õigem on kohe ära kulutada!

Espakis ostsin mutilõksu, 6 eurot maksis. 

Oleks võinud ostmata jätta, esiteks minu käed ei jaksa seda vinnastada ja teiseks, meestööjõudu abiks kasutanud, sealt edasi stardivalmis lõks mullas mingit tulemust ei saavutanud. Komplektis kaks lõksu, mõlemad õnnestus muttidel kinni joosta, üks esimesel ja teine teisel päeval, ainult saak sisse kinni ei jäänud.

Säästurahast 6 eurot vastu taevast. 

No ja siis see šokolaad, mis teel kassa kõrvalt koju köögilauale õnnestus ära kaotada, see maksis 1.55. Kuna senini välja pole tulnud, siis ilmselt võib lõplikult kadunuks kuulutada. Jälle mõttetu ost. Nagu need maitsetaimed till ja roheline sibul, no maitset oli vähevõitu. Kui viriseda tahaks, siis ütleks, et olematu. 2.39 ja sama mõttetu kui mutilõks mutiaugus. 

Kiire arvutus, kokkuhoiust mõttetult kulutatud 9.94. Kui nii võtta, polegi väga hull, veel jagub kokkuhoidu, tervenisti 13 eurot ja 54 senti  🙃.

Teel poest koju.

15.04.2026

...

Sekeldused köögis

 ...

Mõni päev peale kaasa sünnipäeva tühjendasin ma külmkappi. Midagi sõin ise, midagi söötsin kaasale, midagi olin juba külalistele kaasa pannud. Midagi läks sügavkülma ja midagi komposti. 

No ja siis see pakk vahukoort, pidustustest oli juba nädal möödas, isegi koore säilivusaeg 3 päeva üle. Tasapisi tilkhaaval olin pannud koort hommikuti kohvi sisse, ikka seks, et kallis kraam raisku ei läheks. Iga kord, kui lusikatäie tilgutasin, süda värises sees, ega koor kohvi peal tükki ei tõmba. 

Kuni ühel hommikul otsustasin, et valan potti ja keedan läbi. Ega seda seal enam eriti palju polnud, aga paarsada milliliitrit ehk ikkagi. Pliidi all oli tuli, nii et keema minemine võttis aega, mitte nagu elektripliidil, et hops! ja valmis. Igatahes jõudsin juba koore ära unustada... kui ükskord meelde tuli (elektripliit oleks ammu ise meelde tuletanud), siis üle ei olnud keenud, aga ära oli keenud küll.

Ilmselgelt poole vähemaks. 

Tõstsin ära, maitsesin, jummaluke kui hea! Nii magus kui koorekomm! Kummaline küll, aga ma polnud sinna grammigi suhkrut lisanud. Eriti huvitavaks läks, kui ära jahtus, siis läks paksuks ka. Nii ma sain oma 3 hommikut maiustada, ikka lusikatäis kohvi sisse ja teine kohe suhu. 

Parim magus suupiste viimasel ajal 🙃

Täiesti teistmoodi kogemus oli täna köögis. Tegin hommikul endale pudru valmis, jätsin potiga pliidi servale. Kuna külmkapis olid karbis x ajast jäänud mõned maitserohelisega juustusnäkid, viskasin need ka sinna sisse. Et las natuke hauduvad ja segunevad.

Muidugi unustasin. Kui ma mingi aeg hiljem nälga tundsin, tuli meelde, et söök söömata.

Mina olen see, kes sööb soolast putru, kodujuust lisanditega kõrval. 

Nii ma siis söön ja tunnen, et midagi nätsket ja venivat on hamba all. Igaks juhuks rohkem ei nätsutanud, poetasin kahvliga taldriku servale ja uurisin elu. 

Midagi kahtlaselt heledat. Õnneks ei liigutanud.

Väkk... peaaegu oleks söömise lõpetanud, aga surusin ebamugavustunde maha (no ei saa ju midagi ohtlikku olla 😉) ja sõin putru edasi. Järgmine kahvlitorge - tõste - ja mingid venivad ribad. 

Oeh, kergem hakkas: juust tuli meelde.

...

Kõnelused teleriga

 ...

Ega see ometi kummaline ei tundu? AI kõlbab vestlemiseks, miks siis mitte telekas.

Telerile saab vastu vaielda ka... AI-ga mul kogemus puudub. 

Et millest me vestleme?

Telekas: "Hulk eakaid elab rohkem kui neljakroonilise haigusega."

Mina: "Lõpeta ära, meil on juba ammu euro!"

...

Molutamise päev

 ...

Kuidagi tuleb ju tähistada? Koorisin kartuleid ja mõtlesin... kas täna oleks pidanud äkki koorega kartuleid keetma? No nii, molutamise mõttes.

Täpselt seitse kartulit oli. Justnagu 7 päkapikku. 

Huvitav, kas päkapikud peavad just poisid olema? Ma paneks esimesele päkapikule hoopis Krõõt nimeks. Kasvõi selle tähistamiseks, et Krõõt* sattus tänasele päevale ja oli suurepärane molutamise koht, kolm raamatut viisin ära ja kolm võtsin.

No kui esimene kartul (ptüi...päkapikk ikka) sai nimeks Krõõt, siis järgmisele paneks nimeks Fred. Tänase päeva nimikangelane ikkagist 😀 

No ja järgmine võiks olla Ene. Laenutasin Ene Hioni raamatu "Viimased märkmed". 

Kolm kartulit kooritud... juba neljas käes. Selline kena ja ümmargune... justnagu täiskuu. Talle võikski nimeks Kuu panna... tulin kella 2 paiku tagasi koju ja kuu oli taevas! ok, ta veel täis ei olnud, aga pole hullu, aega on, jõuab jääda. Homme, ülehomme... igatahes varsti.

Midagi looduslikku võiks veel olla? Järgmist kartulit koorides sain aru, kui külm ta tegelikult on. Nagu lumi. Mul juba näpud külmetavad. 

Lumi sobiks vist päkapikule ka nimeks? Lumi ja Kuu... suured sõbrad kahekesi.

Jõudsin koju, Kati helistas. Priske pooltund lobisesime... molutamisest, söömisest ja siis sellest, mida sobib kinkida, kas milli või lilli. Pakendikeskus annab nõu ;)

Loogiline, et kuues sai nimeks Kati.

Ja kuna mul ühtegi tuttavat nimega Valter ei ole, siis tänase nimepäeva ära märkimiseks saagu seitsmendale päkapikule nimeks Valter.

Või tulid need nimed ikka kartulitele... kes seda enam mäletab. Mälu on molutamispäeva tähistamise käigus täieliselt hangunud.

Aga mulle sobib. Isegi armatuuri küljes olevaid jõuluehteid ei hakka täna veel maha võtma.

Ilusat molutamist teilegi ;)

...

Molutamise päev... liitu algatusega* :)

Krõõt* on raamatukogubuss Tammsaare-mail.

...

Möödarääkimine

 ...

Tulime poeringilt ja hakkasin toidukraami külmkappi panema. Üht-teist vana aasta varudest vaatas vastu. Kõik tundus ok, aga jõulude aegne piimatilk koorekannus oli ilmselgelt kahtlane. Mitte väljanägemine ega lõhn, lihtsalt ajaliselt liiga vana. Äkki jõulu teine püha? Oleks võinud ju kohe ära kallata, aga automaatselt pisut maitsesin. Väkk! Minu lapsepõlves öeldi, et piim on tilgastanud. Olen kuulnud, et mõni ütleb: piim on müre. Mina nii ei räägi, aga ma tean, mida sõna müre tähendab. 

No täna, kui seda maitset tundsin, sain otsekohe aru: see piim on müre! Ei mingit tilgastamist! 

Peale seda üht ja ainsamat koroonat on mu maitsemeel veidi kummaliseks muutunud, nüüd koostöös ajuga tehti asi selgeks! Müre piim on väga vastik! Tilgastanud piima pole viimasel ajal suhu sattunud 😉

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Esimene pood sihtkohas oli Grossi pood. Ma ei armasta tegelikult 5. kuupäeval poes käia, aga teele jäi Omniva pakiautomaat, kus pakk mind juba kolmandat päeva ootas. Loomulikult kasulik sama soojaga* poes ka ära käia,  nädal aega ostu-pausi peetud!

Ma teadsin, et ma pean ostma ka tikke. Ja kui juba, siis terve paki. Vanainimese värk, maksin kauba* eest ja siis meenus! Tikud! Pakk tikke, palun. Kui sendid välja otsisin, nägin, et kassapidaja oli mulle ühe topsi tikke pannud, ja kassast läbi ka juba löönud. Ma ei tea, ma ju küsisin pakki tikke? Ok, nagunii olin talle lisatüli teinud, abiks see üks topski.

Ilmselgelt on mälu ja mõtlemisvõime tuhmuma hakanud. Järgmises poes kordus sama. Maksin arve ära... ja siis meenus! Tikud! 

Ma oleks võinud juba arukam olla ja aru saada, et küsima peab õigesti. Aga mina küsisin jälle üht pakki tikke. Ja sain jälle ühe topsi. 

Praegu mõtlen, et minu jaoks pole tilgastanud ja müre üks ja seesama. Kuigi tean, et on.

Mõlemad noored kassapidajad, neile on tops ja pakk üks ja seesama. Võimalik, et nii ongi, lihtsalt mina olen jälle see, kes kiiksuga  mõtleb. 

Ega vist poleks probleemi tekkinud, kui ma õigel ajal oleks küsinud, aga mõlemal korral meenus alles siis, kui arve makstud oli ja ma asju kotti ladusin.  

Ei ole kerge nende vanuritega!

...

* no tegelikult oli väljas juba 18 kraadi külma...

* terve kärutäis kaupa 51 eurot, Grossi pood on parim ;) 

...

Viskan ära paberit

 ...

Ega keegi ei märka, et olen 50+ mittevajalikku pabarit tänase päeva jooksul ahju visanud, aga ise tean, ja eks see ongi oluline. Kõige vanemad tulid sellest ema heledast kohvrist. Mõtlesin, et saan hakkama: 2 kohvri asemel tekitan trepi alla vaid üheainsa. Tundub et see on võimalik, hoolimata tõsiasjast, et ühes kohvris on pigem riidekaup ja teises paber. 

Mõnda paberit kaalun, kuigi jah, asi pole grammides, vaid sisus. Ja olulisus pigem ajas. Ema kiri (õigemini mustand) kodustele aastast 1951, kui ta asus ametisse Pärnus oma esimesele töökohale. Mustandist on alles mingi osa ja seegi raskesti loetav. Aga ruumi see ju ei võta, eks keegi kunagi tegeleb revideerimisega. Nii et las jääb.

Ära viskan oma sügisel loetud ja välja kirjutatud mõtted/katkendid raamatust "Punane kuu", autor Rebecka Edgren Alden. Paber läheb ahju, aga read kirjutan siia 😉

 - Laev ei lähe põhja selle vee pärast, mis tal ümber on, vaid selle pärast, mis sisse lekib.  

- Kui emad surevad, kaob kompassilt üks ilmakaar.

- Sinna me olemegi jõudnud, et kõike, mida me ütleme, võib võtta mürginoolena.

- Samal hetkel turgatas mulle pähe, et unustasin lastele helistada, enne kui magama heitsime. Nagu ikka, tekivad peas katastroofilised mõtted. Ja nagu märguande peale mängib aju mulle ette filmi sellest, kui vilets ema ma olen.

Ma tean, mida tähendab ülemõtlemine, ehk toob leevendust, kui näen, et probleem võib olla ka teistel.

Et asi liiga süngeks ei kisuks, siis midagi näitan veel: paar sahtlist leitud mõttetera.

Ma seda esimest siiski ära ei viska,  mine tea, kus visandiraamatus seda kasutada saab. Praegu riputan siia.

Teine tegelikult polegi paber, oli paberpakendis külmkapimagnet. Pakendi viskasin ahju ;)

See alumine. 

Ülemist magnetit ei raatsinud pildi pealt välja lõigata...

...

Kes kuidas sööb

 ...

Talv on käes! Selles mõttes, et kalendris oli info.

Alustasin hooaega: hapukapsas (seekord tõesti eriti hea), peotäis kruupe ja sügavkülmast mõned lihaviilud, kõik koos ahjupotti, vesi peale ning ahju. 

Huvitav, miks sel aastal mu hooaeg nii hilja algas?

Aga nüüd on mul igatahes olemas arvestatav kogus lemmiksööki... lemmik juba alates lapsepõlvest*. 

Küsisin sõbrantsi käest, kas ma tatraputru ja hapukapsast võin kokku segada, mõlemad valmiskujul olemas. Sõbrants arvas, et mina võin, kuna ma sööngi igasugust kokku segatud sodi. 

Kus ta küll teab??

Igaks juhuks guugeldasin ka, sest mine tea, mis tabu teema see äkki on.

Õnneks täitsa retseptipõhine toit. Tatravorm hapukapsaga.

4 dl tatratangu

5 dl vesi

2 tk sibul

2 tk porgand

1 spl õli 

800 g hautatud kapsast

1,5 dl puljongit

Keeda tatar (10 min), hauta pannil porgand ja sibul. Pane koos hapukapsaga vormi, lisa peale võitükid. Kalla peale puljong. Küpseta ahjus 180 kraadi juures paarkümmend minutit.

Mina nii ei teinud, mul oli puder ja kapsas olemas, panin pannile ja segasin kokku. Väga maitsev segu tuli!

...

* Pärnus oli 1960ndatel kesklinnas söökla Võit, ja kui lapsevanemad vabadust vajasid, anti mulle raha ja saadeti sööklasse sööma. Ma sõin alati üht ja sama toitu: kartulid ja mulgikapsas. Maksis 27 kopikat, aga ma ei valinud seda odava hinna pärast, see lihtsalt oli parim. 

Hmmm... mitte ainult kapsas, tundub, et hapukapsahooaeg on mu lemmik-teema läbi aastate.

 2021 

2014

2012

2011

Sellepärast see mul nii enam-vähem hästi meeles ongi 🙂 

...

Teistmoodi kuusk

 ...

Kohalikud arvasid, et nende selle aasta jõulupuu jääb ehk oma väljanägemiselt alla varasematele kaunitaridele.

See on nüüd nii ja naa.

Kõigepealt, mina ei märganud kordagi, et kuusel midagi viga oleks. Vaatasin ainult, et ehitud väärikalt, pole üleliia ehtekuhja peal. 

18.12.2025

Aga kui öeldi, siis hakkasin kuuske vaatama. 

Mulle see hõredus tegelikult sobib. Iga oksa eripära ja graatsia tuleb esile. Üks sirutub kõrgustesse, teine üritab laiutada. Kuusk ise õrn ja habras, kuidagi tundlik ja nõtke seal oma valgustatud nurgas.

Mõtlesin, et vaatan, kuidas oli aasta tagasi. Nojah, teist stiili oli. Tugev ja jõuline, väärikas ja täiuslik.

06.12.2024

Nagu piltpostkaardilt avalikku ruumi ümber tõstetud.

Selle aasta kuusk tuli metsast, ilus ja eripärane.

Ma ei arva, et teised nii arvavad. Aga vahet pole ;)

...

Ilmselgelt on jõudu juurde tulnud

 ...

Tähelepanek elus enesest.

Paar aastat tagasi oli mul korduv kogemus, et bussiga lähimas toidupoes käies oli jõudu koju tuua 20 euro väärtuses kaupa. Tänaseks olen ilmselgelt tugevamaks muutunud. Kõik viimased poekorrad on jaksu tuua nii umbes/täpselt 30 euro ulatuses söögikraami. 

Ise ka olen üllatunud.

...

Detsembrikuu väljakutse

 ...

Taaskasutuses jäi näppu üks kolme aasta tagune ajakiri, kus sees ülalmainitud "Detsembrikuu väljakutse". Võiks ju proovida... mitte et maailm sellest paremaks muutuks või minu elu särama lööks. Aga väike vaheldus ikkagi.

Ma nüüd copy/paste päris ei tee, kõik punktid mulle ei sobigi. Nii et kohandatud variant. Äkki katsetaks, vahelduse mõttes.

1. Suhtle võõra inimesega olukorras, kus sa üldjuhul seda ei teeks. 

Siin võib olla takistuseks, et olen talviselt kodune, aga no nii päris ka pole, et üldse teise keskkonda ei satuks. Igatahes katsun meeles pidada sellised juhuslikud põnevad jutukaaslased. 

2. Kirjuta sõbrale või sugulasele kiri. Kohe selline, mille postkasti paned ja ära saadad, mitte mingi niisama jõulutervitus.

3. Helista inimesele, kelle number on sul telefonis, aga kellega sa pole juba mitu aastat suhelnud. Alati võib mingi põhjuse leida, miks sa talle helistad...  ja ikka tuleb mõni ammune tuttav meelde, kellega on olnud tore aega veeta.

4. Tee visioonitahvel. Või plaanide plakat. Kleebi, joonista, kirjuta. Jäta märk maha oma järgmise aasta plaanidest.

5. Leia grupp, millega liituda, kasvõi fb-s. Aga see grupp peaks andma sulle võimaluse tegeleda millegagi, mis sind huvitab.

6. Proovi vahelduseks teistmoodi päevarežiimi. Tõuse varem... või maga kauem. Mine kindlal kellaajal magama. Pane teadlikult paika üks kellaaeg mingi kindla toimingu jaoks. Mõtle, mis sinu päevaplaanis on, mida muuta või mida sinna lisada.

Teadagi... uue aasta lubadused on selleks, et neist mõelda, kas ka ellu viia... see on juba järgmine küsimus.

Mulle meenub mõne aasta tagune lubadus - kirjutan Päevaraamatusse 1 aasta jooksul iga päev lühikese kokkuvõtte oma päevast.

Kas ma kirjutasin?

Kirjutasin!! Isegi rohkem kui 1 aasta. Aga praegu mõtlen, et selle aastaga lõpetan. Nii et uued väljakutsed on teretulnud ;)

...

Tsiteerides klassikuid

 ...

Tegelikult pean alustama Tegelinski blogist, sest leidsin oma postituse "4 fotokat ja mina", tehtud 2011. aasta jaanuaris, kus ma olen enda kohta mitu märkamisväärset hinnangut andnud. 

Kui mõelda, kui kaugel ma ise olen täiuslikkusest, siis olen nõus kõige muu täiuslikkusekaugusele läbi sõrmede vaatama.

Iga*, kus miski/keski meessoost peab südamelähedane olema, olgu selleks siis või ühesilmne kaamera... (aeg, kui fotoaparaat ”Fed" sai nimeks Fred)

Mulle meeldib teha neid asju, mis mulle meeldivad.

Ühel hetkel on mul kahju, et ma ei suuda vanadest asjadest loobuda... ja järgmisel hetkel on mul kahju,  et olen neist loobunud. 

Tasakaal, see pole mu tugevaim külg. Aga ma teen endaga tööd,  isegi kui see mu muu elu tasakaalust välja lööb.

Tundub, et viimase 15 aasta jooksul ei ole ma oluliselt muutunud 😉

Kusjuures, tekkis küsimus, kas mu enesehinnang on ikka paigas.

...

Nüüd tuleb sissejuhatus... 

15 aasta taguse postituse juurde jõudsin tänu sellele, et otsisin varasemaid mõtteid ja lugusid oma vanadest fotokatest. Ja fotodest.

Ja otsima hakkasin sellepärast,  et otsustasin hakata korrastama ja tühjendama välisel kõvakettal olevaid kaustasid, kus fotod alates suvest 2008... aeg, kui olin ostnud oma esimese digi-seebikarbi. Antud lugu tundus kõige ülevaatlikum.

No ja pealkiri tuli umbes sama aja (see tähendab 2011) ajalehe artiklist... ma ei hakka lahti rääkima, miks ma seda lugesin või mida ma sealt otsisin. Katsun oma lobapidamatust kontrolli all hoida.

Päevas täita kümme rol­li, harva mängida võid lolli. 

Lohuta, et elustaarideks saavad siiski vaid vähesed. 

Tsiteerides asjatundjaid. **

...

Kui nüüd lõpuks asjast rääkida.

Minu esimene digipiltidega kaust kannab nime "Juuli 2008". Ja pildid seal sees on aparaadi poolt nummerdatud 001 - 018. 

Käisin naabrite juures, ja seal oli parasjagu häireolukord. 

Üks pisike lind oli aiaposti sisse pesa teinud, ja vähe sellest, ka pojad olid sees. 

Aiapost ise oli täitsa tavaline metallist toru.

Samas mõõdus, kui viltune aiapost viimasel pildil, aga mitte seesama, vaid värava poolt järgmine.

Kõlab uskumatuna... aga see lugu on TÕDE.

Kuidas emalinnul õnnestus pojad välja haududa, kuidas ta neid toitis... ei kujuta ette. Ja mis neist sai, enam ei mäleta. Aga küllap ema nad lõpuks "kraedpidi" välja sikutas.

Või suutsid naabritüdrukud päästeoperatsiooni korraldada.

...

* ilmselgelt võib see iga terve igaviku kesta.

** "Enesekehtestamine - ei või jah?"

...

Graafik loksub paika

 ...

Loodetavasti ei jää ma enam miinustesse.  Selles mõttes, et 20 postitust aasta lõpuni ja siis on miinimum-programm täidetud. 

Kõige viletsamad aastad on olnud 2010 ja 2022 (121 blogilugu), kõige viljakamad aastad on 2023 (168) ja 2021 (166). 

Rekordit püüdma ei lähe, aga aastaga 2025 viimasele kohale jääda ka ei taha. Mingis mõttes on see mul juubeliaasta, 2005. aasta mais alustasin blogimist Toidutares. Blogi enam alles pole, aga postitused ehk isegi on. Ma kirjutasin need algselt mustandina Word'i. 

Kõige lihtsam numbritega reele saada on #ajastagasi, #päevapilt, #lühijutud, sobivad igapäevaseks postitamiseks. Ja varsti võib juba ülepäeva. 

Päevapilt mul täna täitsa on.

13.11.2025

Kõks, mu lill! Järgmine hullumeelne... olen talle juba kaitsemüüri ümber ehitanud. Lillepoti ostsin, mulla ostsin, aga ümber istutada ei oska. Tal on laiusesse hulk tütartaimi tekkinud, või mis iganes nad on. Pean vist nõustaja koju kutsuma. 

...

Ja lugu lähiminevikust.

Kuidas ma oma haistmismeelt testisin. Täitsa juhuslikult.

Ükspäev panin kauplusest ostetud grill-liha tükid sooja... võileiva grilli. Kenasti küpsetuspaberi vahele keeratud. Ütleks, et päris hästi õnnestus. 

Päev hiljem, tegelesin jälle toitlustamisega. Panin masinasse paar viilu sepikut... ja tulin korraks köögist ära. Rõhk sõnal korraks. 

Järgmine hetk, mida mäletan, oli, et tundsin lõhna. Kõrbenud sepiku lõhna? Seda mitte. Tundsin mõnusat grill-liha lõhna. Kui vaatama läksin, leidsin kaks viilu kõrbenud sepikut. 

Jälle olin ma unustanud reegli, et köögist ei tohi korraks ära minna! Rõhk sõnal reegel.

Haistmisega, tundub, on kõik korras?

Aga et ei jääks mulje, et ainult minul juhtub, panen pildi ristsõnast, mille lahendamine erilist loomingulisust nõudis.

Ilmselgelt sõna Tatarstan pole see, millele küsimus vihjab.

...

Päevakillud

 ...

Eile näiteks, jutustasime kunagise pinginaabriga. Harva räägime, aga siis ikka pikalt. Pärast vaatasin telefonist... oleks paar sekundit kauem rääkinud, oleks 1.11.11 olnud. Ei saa jätta märkimata eilset kuupäeva. 11.11. Peaaegu täis komplekt!

No ja täna hommikul, nosin oma juustuleiba, kõrval suur toop kohvi piima, mee ja kardemoniga.  Mingi ajalehe sõnamäng ka. Paigutus, 21 sõna, üks peaks üle jääma. Mõtlesin, et võtan seda siis kui ennustust,  tänase päeva tähenduslikku sõna, mis sest, et leht eelmisest nädalast.

Tehtud see sai ja üks sõna jäigi üle. 

Õgardlus. 

Päris karm. Oli see nüüd hoiatus, soovitus või lihtsalt mõnitamisena mõeldud?

...

Kuidas keerata kella

 ...

Mobiil on mul selline valiv ja pirtsakas: kui väljamaale lähen, keerab ta end kenasti kohalikku aega, aga kui aeg talveaega minna, siis ootab, et mina asjaga tegeleksin.

Köögikellaga on jälle selline lugu, et see on nii kõrgel ja ma-ei-tea-mis-nipiga kinnitatud, seda ma ei puutu. Tellin kellakeeraja kohale!

Pliidikell õnnestus seekord minuti või paariga õigeks saada. Meil oli siin eelmine nädal vist elektrikatkestus, nii et tema vilkus kui kutsuv majakas juba mitu päeva. Ju tänu pikale ooteajale andus kohe.

No ja siis kaasa mobla... tellimust pole veel esitatud, nii et peremees on jonnakalt vanas ajas. Eks tal muidugi oli veidi keeruline oma hommikust tõusmisaega tuvastada, iga kell oli omas mullis. 

Kõige lihtsam oli seinakellaga. Kirjutasin § seadusest välja, fikseerisin olukorra ja lisasin ka põhjuse.

Et kõik ikka punktipealt selge oleks või siis ära ei ununeks.

Magama ei läinud enne kui õige aeg kukkust.

Oleks mul käokell, see oleks teinud kuku-kuku-kuku-kuku.

Aga tegelikult olin peaaegu hommikuni unetu, või vähemalt seni kuni kell neli kolmeks sai ja ma magama jäin. 

...

Rikutud mõtlemine

 ...

Hall oktoobrikuu hommik. Õnneks on sõbrad, kes annavad märku: elu on väärt elamist!

No kui aus olla, ei olnud viite tärni. Isegi konjakit ei olnud, aga ***** väärt kraam ikkagi ;)

Hommikul üritasin küll mõelda, kuidas öelda, et oleks ropp, aga kiitev.

Rikutud mõtlemine... aga mis teha-mis teha. Ma ennast nüüd muutma ka ei hakka!

...

* Kui kogustest rääkida, siis Kati kinkis mulle mõõteklaasi (fotol). Täpselt 2 supilusikatäit. Nii et kõik need, kellele olen kinnitanud, et kui endale õhtuse lõõgastuse luban, siis ainult ühe supilusikatäie... mind ei tasu uskuda ;)

...