...
Tegelikult pean alustama Tegelinski blogist, sest leidsin oma postituse "4 fotokat ja mina", tehtud 2011. aasta jaanuaris, kus ma olen enda kohta mitu märkamisväärset hinnangut andnud.
Kui mõelda, kui kaugel ma ise olen täiuslikkusest, siis olen nõus kõige muu täiuslikkusekaugusele läbi sõrmede vaatama.
Iga*, kus miski/keski meessoost peab südamelähedane olema, olgu selleks siis või ühesilmne kaamera... (aeg, kui fotoaparaat ”Fed" sai nimeks Fred)
Mulle meeldib teha neid asju, mis mulle meeldivad.
Ühel hetkel on mul kahju, et ma ei suuda vanadest asjadest loobuda... ja järgmisel hetkel on mul kahju, et olen neist loobunud.
Tasakaal, see pole mu tugevaim külg. Aga ma teen endaga tööd, isegi kui see mu muu elu tasakaalust välja lööb.
Tundub, et viimase 15 aasta jooksul ei ole ma oluliselt muutunud 😉
Kusjuures, tekkis küsimus, kas mu enesehinnang on ikka paigas.
...
Nüüd tuleb sissejuhatus...
15 aasta taguse postituse juurde jõudsin tänu sellele, et otsisin varasemaid mõtteid ja lugusid oma vanadest fotokatest. Ja fotodest.
Ja otsima hakkasin sellepärast, et otsustasin hakata korrastama ja tühjendama välisel kõvakettal olevaid kaustasid, kus fotod alates suvest 2008... aeg, kui olin ostnud oma esimese digi-seebikarbi. Antud lugu tundus kõige ülevaatlikum.
No ja pealkiri tuli umbes sama aja (see tähendab 2011) ajalehe artiklist... ma ei hakka lahti rääkima, miks ma seda lugesin või mida ma sealt otsisin. Katsun oma lobapidamatust kontrolli all hoida.
Päevas täita kümme rolli, harva mängida võid lolli.
Lohuta, et elustaarideks saavad siiski vaid vähesed.
Tsiteerides asjatundjaid. **
...
Kui nüüd lõpuks asjast rääkida.
Minu esimene digipiltidega kaust kannab nime "Juuli 2008". Ja pildid seal sees on nummerdatud 001 - 018.
Käisin naabrite juures, ja seal oli parasjagu häireolukord.
Üks pisike lind oli aiaposti sisse pesa teinud, ja vähe sellest, ka pojad olid sees.
Aiapost ise oli täitsa tavaline metallist toru.
Samas mõõdus, kui viltune aiapost viimasel pildil, aga mitte seesama, vaid värava poolt järgmine.
Kõlab uskumatuna... aga see lugu on TÕDE.
Kuidas emalinnul õnnestus pojad välja haududa, kuidas ta neid toitis... ei kujuta ette. Ja mis neist sai, enam ei mäleta. Aga küllap ema nad lõpuks "kraedpidi" välja sikutas.
Või suutsid naabritüdrukud päästeoperatsiooni korraldada.
...
* ilmselgelt võib see iga terve igaviku kesta.
** "Enesekehtestamine - ei või jah?"
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar