Hiirejaht

 ...

Nõrganärvilistel mitte lugeda. Hommikukohvi kõrvale ka ei soovita...

Kõik sai alguse sellest, et ühel öösel köögis kuulen: keegi krabistab. Olin küll kõikvõimalikud sissepääsud sulgenud, aga kuskil kraanikausialuses sügavikus on torustik, mille juurde sukelduma ma hästi ei mahu. 

Otsustasin, et see aasta ma mürki* ei pane. Kassi nagunii ei võta... järelikult tuleb ise hakkama saada. Pealegi on mul seinas ultraheliga töötav hiirepeletaja.

Aga kodus on ka 4 hiirelõksu ja võin kinnitada: 2 varem ostetut tõõtavad laitmatult, 2 hilisemat polnud seni suutnud ühtegi hiirt kätte saada. Silmaga nähtav vahe on selles, et esimesel paaril on juba tootmise käigus sisse pandud söödalaadne materjal, uuematele olen ise samasse kohta toitu pannud. Samas olen kindel, et erinevusi on veel, ühed on lihtsalt tundlikumad kui teised. Kusjuures, kui ma ise neid näpin, on kõik 4 varmad mind ründama, õnneks ma veel lõksu pole jäänud.

See oli nüüd sissejuhatus.

Panin lõksu üles ja varsti oligi hiir sees. Selline väiksemamõõduline, igatahes oli mul tast kahju.  Lootsin, et juhuslik seikleja, ja et mure murtud. Aga... läks jälle mõned päevad, ja keegi krabistab. Kuna paar lõksu olid igaks juhuks ootele jäänud, õnnestus mul veel üks hiir kätte saada. 

Edasi oli tükk aega vaikus majas.

Nüüd paar nädalat hiljem tekkis ootamatu olukord. Saan aru, et keegi toimetab, aga lõksu jäänud ei ole. Vinnastasin siis kõik neli, kahes uuemas Merevaik söödaks sees. Hommikul vaatan: keegi on käinud, juust on läinud, aga väga peen töö, ükski lõks kinni pole. 

Järgmisena mudisin tavalisest juustust kuulikese ja toppisin selle suht kättesaamatusse kohta lõksu südamikus. Kõik neli lõksu said täidetud. 

Kui esimesed paar hiirt olid pigem lapsukesed, kes lõksus oma elu kaotasid,  siis nüüd on mul väikeste vahedega õnnestunud juba mitu täiskasvanud isendit kätte saada. Ja funktsioneerivad ka need lõksud, mis algul mõttetutena tundusid. 

No ja kui tõde tunnistada, siis mõni loom on lõksus veel üsna elujõuline. Lahti ta sealt muidugi ei pääse. 

Kui mul algul olid süümekad looma uputada, siis pärast seda, kui üks isend sai endale nime**, mind enam südametunnistus ei piina. 

Kõige rohkem kardan, et ühel hetkel saab siiber ja siis lähen poest mürki varuma.

...

* Kuigi tänapäeval mürgitatud hiir ei pidavat lehkama, on minul teistsugused kogemused.

** Nimesid nimetamata, aga on juba I ja II ja III... Number läheneb kümnele.

...