Hiirejaht

 ...

Kõik sai alguse sellest, et ühel öösel köögis kuulen: keegi krabistab. Olin küll kõikvõimalikud sissepääsud sulgenud, aga kuskil kraanikausialuses sügavikus on torustik, mille juurde sukelduma ma hästi ei mahu. 

Otsustasin, et see aasta ma mürki* ei pane. Kassi nagunii ei võta... järelikult tuleb ise hakkama saada. Pealegi on mul seinas ultraheliga töötav hiirepeletaja.

Aga kodus on ka 4 hiirelõksu ja võin kinnitada: 2 varem ostetut tõõtavad laitmatult, 2 hilisemat polnud seni suutnud ühtegi hiirt kätte saada. Silmaga nähtav vahe on selles, et esimesel paaril on juba tootmise käigus sisse pandud söödalaadne materjal, uuematele olen ise samasse kohta toitu pannud. Samas olen kindel, et erinevusi on veel, ühed on lihtsalt tundlikumad kui teised. Kusjuures, kui ma ise neid näpin, on kõik 4 varmad mind ründama, õnneks ma veel lõksu pole jäänud.

See oli nüüd sissejuhatus.

Panin lõksu üles ja varsti oligi hiir sees. Selline väiksemamõõduline, igatahes oli mul tast kahju.  Lootsin, et juhuslik seikleja, ja et mure murtud. Aga... läks jälle mõned päevad, ja keegi krabistab. Kuna paar lõksu olid igaks juhuks ootele jäänud, õnnestus mul veel üks hiir kätte saada. 

Edasi oli tükk aega vaikus majas.

Nüüd paar nädalat hiljem tekkis ootamatu olukord. Saan aru, et keegi toimetab, aga lõksu jäänud ei ole. Vinnastasin siis kõik neli, kahes uuemas Merevaik söödaks sees. Hommikul vaatan: keegi on käinud, juust on läinud, aga väga peen töö, ükski lõks kinni pole. 

Järgmisena mudisin tavalisest juustust kuulikese ja toppisin selle suht kättesaamatusse kohta lõksu südamikus. Kõik neli lõksu said täidetud. 

Kui esimesed paar hiirt olid pigem lapsukesed, kes lõksus oma elu kaotasid,  siis nüüd on mul väikeste vahedega õnnestunud juba mitu täiskasvanud isendit kätte saada. Ja funktsioneerivad ka need lõksud, mis algul mõttetutena tundusid. 

No ja kui tõde tunnistada, siis mõni loom on lõksus veel üsna elujõuline. Lahti ta sealt muidugi ei pääse. 

Kui mul algul olid süümekad looma uputada, siis pärast seda, kui üks isend sai endale nime**, mind enam südametunnistus ei piina. 

Kõige rohkem kardan, et ühel hetkel saab siiber ja siis lähen poest mürki varuma.

...

* Kuigi tänapäeval mürgitatud hiir ei pidavat lehkama, on minul teistsugused kogemused.

** Nimesid nimetamata, aga on juba I ja II ja III... 

...

Seotud tooted

 ...

Hiired otsivad kodusooja... mitte et me kodu ülemäära soe oleks, aga ikka mõni kraad rohkem kui õues. Igatahes näen neid toimetamas. 

Hiiri siis.

Mitte küll massiliselt, aga ühel päeval kuulen krabinat ja teisel päeval näritud õun. 

Ei ole tore. 

Mürki panna ei taha, laibad kuskil kapi taga on veel vähem tore.

Aga-aga, mul on kaks väga head hiirelõksu ja kaks viletsamat hiirelõksu ja kaks suht kasutut hiirelõksu, nii et kuigi ma mõne olen kätte ka saanud, ilmselgelt võiks rohkem.

Ma siis tuulasin e-kaubanduses, et millist toodet nemad pakuvad.

Leidsin päris asjaliku lõksu. 

Tõhus, ohutu, hügieeniline, hõlpsasti kasutatav. Suletud ümbrisega ja varustatud vajaliku kangiga, et laibast vabaneda.

Aga-aga... müügiartikli all on lisainfo.

Seotud tooted:

hauaküünal 

kõrvaklapid

Absoluutselt seotud tooted. Kõrvaklapid päris vajalikud, sest mida ei näe ja mida ei kuule, seda pole olemas. No ja küünal, kui juba maetud, on vaja ka mälestada.

Hea, et reklaam tähelepanu juhtis, nüüd siis tean, et kui kobedamad hiirelõksud tellin, ei jää need seotud tooted tellimata.

Suvel on lihtsam, suvel on abiks võõrtööjõud.

...

Mus musculus

 ...

Muttidest on juba räägitud, räägime siis sedapuhku hiirtest. 

Koduhiirtest.

Mu ladina keele õppimine on vahepeal unarusse jäänud, aga võtsin end täna kokku. Vähe sellest, et käisin kõndimas, ma õppisin täna ka uue sõna.

Mus Musculus.

Koduhiir.

Kõik sai alguse sellest, et keegi krabistas. Köögis, suures papist kastis. 

Mul on juba kogemusi, kolisin koos kastiga trepile ja sulgesin kõik võimalikud sissepääsud majja. No tegelikult... välisukse panin kinni. Igaks juhuks. Et äkki on hiir kiirem kui mina.

Mul on kogemusi, et leidub neid, kes minust kiiremad.

Seekord läks õnneks.

Ja mis edasi? 

Kõigepealt määrasid ära, kellega tegu.

Koduhiir.

Siis lugesin soovitusi.

Meelita hiir eluspüügi lõksu.

Juba tehtud!

Vii kaugele ja püüa mitte mõelda, mis temast edasi saab.

Viisin... metsa...  aga ei saanud mitte mõelda. 

Loogiline, et tuleb tagasi.

Oleks pidanud ära rõngastama, siis vähemasti teaks, kui tagasi tuleb.

Nagunii panen ju lõksud üles...

Ma olen end päris korralikult varustanud igasugu hiiretõrjevahenditega. Poes oli ootamatult suur valik, mul tuli lausa hasart sisse, kui Espak'i sattusin.

Kõige põnevam jäi miskipärast ostmata.

Närilisi peletav lakk Big Cheese. 600 ml.

Mõeldud nende pindade töötlemiseks, mida hiired ja rotid kipuvad närima.

Lase lakki juhtme peale, pole mõeldud inimpeale!

See pole minu kommentaar, see on väljavõte kasutusõpetusest.

Kõlab ju armsasti!

Sama armsasti kui see Mus Musculus.

Aru ma ei saa, miks ma neid hiiri toas ei talu! Ometi on nad ise ka nii nunnud.

...