...
Tegelikult läks silm niiskeks, kui täna kuulasin Vikerraadiost ülevaadet sündmustest 20 aastat tagasi lauluväljakul. Ärkamisaeg. See oli eriline. Need kõned ja sõnavõtud, uskumatult julged mõtted ja ideed sel segasel ajal. Hakkasidki juba mälestustes tuhmuma.
Ärkamisaeg ja märkamisaeg, eks oli selle aasta öölaulupidu sama vajalik uue põlvkonna noortele. Ise ma ei käinud, midagi on paigast loksunud, tundsin, et ei taha. Televiisorist vaatasin küll, ilus oli. Aga pisarat ei poetanud.
Ometi… meie ajalugu on olnud nutune.
Kõike on olnud
Rõõmupisaraid ja hingeliigutust. Hirmu ja ahastust.
Ühes oma kirjas meenutab Pilvi, mu sugulastest ja sõpradest vanim, esimese Eesti Wabariigi viimaseid päevi. Tema mälestused on väärt, et neid siia üles riputada.
…
Pilvi kiri siis.
Baasid tulid 1939.
Soome keeldus ja algas Talvesõda. Ema muidu ajaehte ei tellinud, liiga kallis. Siis aga mäletan, et meil oli iga päev leht kodus.
16 juunil 1940 sai Eesti ultimaatumi. Uus valitsus ja nõue et Sovjeti väed võisid vabalt Eestis liikuda. Muidu sõda.
Jüri Uluots andis sisse lahkumispalve kui peaminister.
Ise mäletan sellest nii palju, et külla tuli karm käsk: kõigil majadel pidi olema Vene lipp ja esialgu oli lubatud ka sini-must-valge. Lipp pidi lehvima teatud kuupäeval, muidu...
Mäletan, et Ida ja ema keetsid ja värvisid ja õmblesid ja mis jäi eriti meelde lapsele - nutsid ise kogu aeg.
Mäletan veel, et Eesti lipu suhe oli 7 - 11 , vene oma pikem ja kitsam. Need mõõdud olen nähtavasti tõrjunud ajust.
17. juulil 1940 sai uus peaminister Vares kuulda, et Eesti oli lõplikult ja loomulikult “vabatahtlikult” ühinenud Venemaaga.
Enne seda oli ka Päts kohapäält lahkunud ja paar päeva hiljem vangistatud ja Venemaale viidud.
Sama aasta septembris (1940) kolisime meie Tallinna ja elasime selle esimese sovjeti okupatsiooni aasta Hermanni tänaval koos Itty ja Õiega.
Siis oli juba Eesti lipp keelatud. Mäletan, et Itty oli oma peenerahakoti sisse kleepinud postmargi Pätsu pildiga .See oli tema protest.
Kui ema sügisel 1941 leidis selle Falkpargi tänava korteri, siis olid sakslased juba sees.
Kui Hitler kuulutas Stalinile sõja 1941 22. juunil, olin Pärispeal Ida ja Jüri juures. Nemad ei olnud kodus maganud juba mitu kuud, sellest peale, kui küüditamised käigus.
Heino sai mobiliseerimiskutse, aga peitis ennast metsas, kuni saksalased olid sees. See taluperemees, kes talle toitu tõi, lasti maha. Heino jäi tallu kuni sügiseni ja aitas lesel viljad koristada. Ta oli siis saanud 19.
…
Nutune ajalugu.
Ja õigustatud hirmud tänases päevas.
(fotol Pilvi kodumaja 1970ndatel)
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar