Neljane kajut

......

Kui sul on pilet neljases kajutis nii sõiduks Stockholmi kui ka tagasi, võid arvestada, et kokku jagad kajutit 6 võõra inimesega.

Sedapuhku sõitsin ma esimese otsa reisist uhkes üksinduses. See oli mõnus.

Tagasi tulles oli üks kajutikaaslane.
Polnud ka paha.
Huvitav inimene sattus olema. Venelanna. 73 aastat vana.
Minu vene keele oskus on nii nagu ta on, rääkida ei oska, aga aru saan. Seega tänuväärne kuulaja. Ja miks mitte kuulata, ikka ja jälle saan kinnitust, kui värvikad ja huvitavad võivad olla elulood. Viie põlvkonna lugu, igas põlvkonnas ainult üks esindaja alles. Või siis lihtsalt ainukesena olemas.

…

Roza siis, 73 aastat vana. Ma pole päris kindel, kas ta ikka oli Roza, aga vahet pole.

Roza tuli Põhja-Rootsist tütretütre juurest. Juba teist või kolmandat aastat käib ta seal pisikest 4 aastast lapselapse-last hoidmas. Aga et pisikese poiss seal polaaröös päris ära ei närtsiks, sõitis ema nüüd temaga 2 nädalaks Kanaari saartele ja Roza läks Tallinnasse, kus on tema kodu. Algul oli väike Dan ka Eestis, aga kuna ta igatses väga oma ema järele, otsustas perekond, et last ei tohi emast lahus hoida ja vanavanaema Roza võib küll käia abiks. Mis see siis minna, laevaga Rootsi, sealt 800 km edasi põhja poole.

Roza ise on õppinud kuskil Venemaal pedagoogilises koolis, töötanud Narvas lasteaiakasvatajana ja hiljem muusikaõpetajana. Tema mees, kes küll ema poolt venelane, oli sündinud ja üles kasvanud Rootsis.

Et kuidas Roza oma pool-rootslasest mehega kokku sai? Kui poiss oli 16-17 aastat vana, läks ta maailma seiklema. See oli kuskil 50ndatel.

Reisis Rootsist Kanadasse, esialgu oli plaan, et ka ema-isa tulevad järgi ja sinna rajatakse uus kodu.

Aga seal sattus ta seltskonda, kus tehti poisikesele põhjalik ajupesu. Mis, sa oled venelane, sinu kodumaa on Venemaa. Seal on vabadus, kõik on seal võrdsed, ilus elu jne.

Nii põrutas nooruk na rodinu, sattus kohe vene sõjaväkke, ja hiljem miskit moodi Narva ehitustöödele. Tantsupeol nad siis Rozaga kohtusid.

Mees ei suutnud eluga nõukogude ühiskonnas harjuda, igatses vanemate järgi, hakkas jooma, abielu lahutati. Ja siis ta suri, nende ainuke tütar oli vaid mõne aastane.

…

Edasi mehe ema, 90 aastat vana. Suguvõsa vanim liige. Venelanna. Tema nime ma ei tea. Kuskil 30ndatel Soome kaudu Rootsi läinud ja elanud seal oma 60 aastat.

Elas Rootsis, abiellus rootslasega, peres oli üks laps, poeg. Roza mees siis.

Ämm käis mõned korrad Eestis poega vaatamas, aga kui too suri, siis sidemed katkesid. Matustel ta veel oli. Kuskil 1965ndal. Roza tütar oli umbes 4aastane.

Siis oli pikk vaheaeg.

Ligi 15 aastat hiljem otsis ämm aga sugulased Eestis (ikkagi tema ainuke lapselaps) uuesti üles. Ajad olid vabamad, võimalus külas käia veidi lihtsam. See oli 80ndate algusaastatel. Tema mees oli surnud ja teisi sugulasi tal ei olnud.

10 aastat tagasi (1998 siis) tuli ämm veidi pikemaks ajaks Eestisse, et Rozat peale rasket operatsiooni (rinnavähk) toetada. Aga sai siin olles insuldi ja Eestisse ta jäi. Roza ütles lihtsal moel, et meil, venelastel, pole kommet oma vanureid vanadekodusse paigutada. Rootsi poolelt käidi ja räägiti küll, millised võimalused kõik on. Aga ei taha ta meie juurest ära minna, las olla perekonnas, ega ta ju võõras pole. Ikkagi ämm.

Nüüd, kui Roza Rootsis tütretütre juures on, hooldab Roza tütar oma pimedat vanaema.

…

Roza tütar Marina. Temast ma tean nagu kõige vähem. 47 aastat vana. Lahutatud, eksabikaasa elab Venemaal. Ise töötab Tallinnas. Ja hoolitseb oma 90aastase vanaema eest. Tema tütar Tanja on 27 aastat vana.

…

Roza tütretütar (27) lõpetas ingliskeelse kõrgkooli. Aga kuna erialane eesti keel pole suus, siis sobivat tööd Eestis ei leidnud. Interneti kaudu leidis koha Põhja-Rootsis, kus oli võimalik töö ja rootsi keele õpe. Nii ta siis läks, 1-aastane poeg jäi vanaema ja vanavanaema hoolde.

Aasta või kaks töötas, siis alustas õpinguid sealses kõrgkoolis. Selleks ajaks oli poeg ka juba tema juures. Nüüd käib väikemees rootsikeelses lasteaias, muul ajal on vanavanaema hooldada. Elamiseks on neil üks väiksemat sorti maja, millele rootslasest peremees hooldajat otsis ja kellegi soovitusel ettepaneku Tanjale tegi. Üüri pole vaja maksta, ka elekter on peremehe kulul. Mõnikord käib ise kohal, aga mitte just liiga tihti.

Nüüd, kui Roza Eestisse tuli ja Tanja Kanaaridele lendas, sõitis Roza tütar Rootsi, et maja tühjaks ja hooldamata ei jääks.

…

Ja lõpuks lapselaps Dan. Ainus meessoost esindaja selles põlvkondade ahelas. Tema on eriline.

Iga väike laps on omamoodi eriline.

Aga Dani on kasvatanud 4 naist, nelja erineva põlvkonna esindajat. Ehk selle kaudu on lapseni jõudnud esiemade ürgne tarkus?

Roza ütles, et väikestel lastel on võime ette näha sündmusi. Enamasti see oskus ajapikku kaob, aga Dan on nagu väike selgeltnägija. Ja see kohutab.

Näiteks see, kui nad puhkusereisil paadisõitu tegid. Ja poisike vaatas vette ning ütles, et keegi nutab siin. Ei, need on ainult lained, seletati talle. Aga poiss oli kõigutamatu, vaatas vette ja ütles, et siin nutab üks väike tüdruk.

Hiljem, nende küsimise peale, seletati, et üsna hiljuti uppus seal väike tüdrukuke.

…

Veel sain Rozalt ühe retsepti… et kuidas teha adžikat.

Ja õpetuse, kuidas hoida oma valutavaid liigeseid kontrolli all.

Ta oli veidi pettunud, kui lükkasin tagasi ettepaneku, et tema tuttav võtab ka mind auto peale ja viib ära bussijaama.

Aga ma tõesti ei tahtnud teha tüli.

...