...
Kõige hullem oli, kui sain 30. Ma pole elusees end kunagi nii vanana tundnud kui siis.
Ema muidugi oli seks ajaks hoopiski “tudi”. Mäletan, et teadvustasin seda ja läksin appi tema 55ndat sünnipäevapidu korraldama. Ma ei tea, mida ema mõtles, aga selle “vana inimese” rolli oskas ta minu rõõmuks hästi välja mängida. Seda enam, et järgmisest päevast oli ta juba pensionär.
Aga minul endal läks edasi kuidagi hoopis lõbusamaks.
Kui aastat 5+ tagasi kõrgkooli lõpetasin, polnud vanadusest haisugi. Isegi aktusel käisin, kus siis üks tänane minister (ja tollane rektor) kätt surus ja mulle diplomi pihku pistis.
Ja nüüd mu teine sõber minister (see, kellega mul kirjavahetus on) pakkus raadios, et pensioni-iga võiks kerkida nii näiteks 67nda eluaastani.
Noor nagu ma olen, seda annab kaua oodata.
Ma ei tea, kes minu 55ndat sünnipäeva korraldada aitab, aga kaasa arvas, et tema ema 85 võiks küll minu hooleks jääda.
Tegelikult poleks mul midagi selle vastu, kui mul ka lubataks vana olla.
Tehtaks pidu ja saadetaks pensionile.
Aga nüüd pole muud, kui ole aga noor edasi.
...
ps Fotol siis kaart vanaemale tema vennalt Canadast, jaanuar 1993.
Vanaema oli siis 83 ja Volli 81.
...
2 kommentaari:
Küll mõtlesin, aga välja mõtlesin - endine rektor, praegune minister- Jaak Aaviksoo?
Aga muidu jah, nooruse ja vanaduse mõiste väga suhteline küll!
Olen oma ema vanuse juba ületanud!
Aaviksoo jah. Eesti lihtsalt on nii pisike, et kõik on kõigiga mingit niitipidi seotud. Mõnikord jääb see niit küll avastamata, aga olen peaaegu kindel, et kui otsida, siis olemas ta on.
Postita kommentaar