Normaalne oleks alustada algusest, mina aga veeretan tagant ettepoole.
Kuidagi lihtsam ja loogilisem on meenutada.
Ehk jõuan algusesse välja.
Et kõigepealt see, kuidas tagasi tulin.
Ja nüüd see, et kohapeal olin ka. Napilt kaks päeva, aga päris kindlasti ühe terve öö.
Sundbybergis siis.
Kõik oli turvaline ja tuttav: hommikune kohvitamine ja õhtune campari apelsinimahlaga,
ahjukala peekoni ja spinatiga, salat avokaadoga, voodi a`la printsess herneteral (5 madratsit), tuttavad pildid klaveril ja tuttav vaip seinal.
...
Ja lähedane inimene, kellega meenutada ja kelle käest küsida.
Tegelikult oli ju nii, et 1. septembril ma juubelisünnipäevale ei jõudnud. Pidustustest ülevaade on küll olemas.
Ja veel sellest, kuidas heaoluühiskonnas sotsiaaltöötaja sünnipäevajärgselt kohal käis, väike uurimus, et millist abi eakale.
Sünniaasta jah 1928.
Ikka ise õues, poes ja turul, tugiraami ei vaja... kui 8 km jalutuskäik pole mingi probleem.
Loobuda on tulnud küll, autot enam juhtima ei kipu.
Ja pojale on lubatud, et enam püsti köögilauale ka ei roni, jäägu need laed pesemata.
Lõbus oli kõigil. Juubilaril. Ametnikul. Ja minul kuulata.
Meie käimistest siis ka. Solna centrumis. Åhléns`is. Drottningatanil. Nationalmuseumis.
Vahepeal oli küll tunne, et kas ikka jõuan kannul püsida. Õnneks ma veidi enne treenisin.
Sain hakkama.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar