laupäev, 14. oktoober 2017

Mind on ahistatud

...
Mõni seik elus, hoolimata ajast aastakümned tagasi, on meeles.
Mõni ebameeldiv kogemus. 

Kõnealune lugu juhtus, kui olin ehk napilt 20. Igatahes mitte abielus.  

Ma ei usu, et see mu elus mingit tähtsust omab või et seepärast mul mõni kompleks oleks tekkinud. Aga näe, mäletan.

Sõitsin mina ükspäev bussis, maalt linna. Ees paaritunnine sõit.

Tol ajal oli bussides päris palju sõitjaid, linna oli ikka asja, autosid igas külas ehk nii palju, kui tänapäeval veidi suuremas peres.

Mitte et kaasreisijate hulgas tuttavaid oleks olnud.

Sõitjaid oli parasjagu palju, aga vabu kohti bussis piisavalt, et üksi pingis istuda. Oli vabu kohti, oli vabu pinkegi.

Ja siis kuskil poolel teel tuli bussi purjus meesterahvas. Keskealine või vanemapoolne, kes sellisest õieti arugi saab. Igatahes ilmselgelt purjus ja ebameeldiva olemisega.

Tuli ja istus minu kõrvale. 
Ja tahtis suhelda.

Mina ei tahtnud. 

Tahtsin püsti tõusta ja mujale istuda, aga ei saanud temast mööda. Mees oli suur, istmetevahe kitsas. 

Mina istusin bussis suht eesotsas, oli võimalik bussijuhiga kontakteeruda.  Ütlesin oma kõva häälega, et ma ei soovi selle inimese kõrval istuda. See, et mees purjus oli, pidi olema selge ka juhile, kes talle just pileti oli müünud.

Ma olin nii kindel, et mind aidatakse. See oleks olnud ju lihtne. Buss hetkeks kinni pidada ja meesterahvale märku anda.  Paluda tal mujale istuda. Või mind mööda lasta.

Aga bussijuht vaatas ainult peeglisse ja sõitis edasi.
Ja kõik need inimesed bussis, mitte keegi ei reageerinud.

Ma ei tea, mida nad mõtlesid.
Et mis see plika pirtsutab?
Mehel on ju pilet, miks ta ei või istuda, kus ta tahab?
Ongi hea, et ta seal istub, muidu tuleb äkki minu kõrvale, haisev purjus joodik?
Kes viitsib sellise tüütusega oma närve rikkuda?
Ma tõesti ei tea, mida inimesed mõtlesid.

Minu sõnavõtust oli nii palju kasu, et joodik tukkus omaette, mind ei torkinud.
Mina ülejäänud aja bussisõitu ainult nutsin. 

Mitte niivõrd seepärast, et pidin räpase purjus vanamehega tund aega külg külje kõrval istuma. 
Nutsin, et olen jõuetu olukorda muutma. 

Ja et mitte keegi mind ei aidanud.

Mis ma praegu teisiti oleks teinud?  Ma ei tea. Purjus inimene on ettearvamatu, ja kuna kaasreisijad tema suhtes nii sallivad olid, olin ma oma võitluses täiesti üksi. 


Imelik, et see mul praegu meelde tuli.
...

2 kommentaari:

Rents ütles ...

Pats-pats. Meil on kõigil sarnaseid lugusid, aga mulle tõsiselt tundub, et asjad on selles mõttes paremaks läinud, et inimesed astuvad rohkem vahele. Mäletan, et lapsena pidasin oma vanaema täielikuks kangelaseks, sest ükskord olime bussis, kui üks purjus mees tuli peale ja hakkas 10aastasele tüdrukukesele lolli juttu ajama - kõik teised vaatasid piinlikkust tundes aknast välja, aga mu vanaema käratas talle:"Jätke laps rahule!" Nii vähe oli vaja, et seda last aidata, aga minu vanaema oli ainus, kes seda tegi. Ja selle pärast on mul maailma parim vanaema. :) Tänapäeval juba sekkutakse natuke rohkem, ma loodan.

tegelinski ütles ...

Mulle meeldib su vanaema!
Ise loodan ka, et sallivust on tegelikult rohkem. Ja inimesed julgevad sekkuda. Seda tehaksegi, on ju juhuseid, mis jõuavad meediasse. Kahjuks need kipuvad olema sellised, kus sekkuja on tõsiselt kannatada saanud. Need lood lähevad ikka väga hinge.
Aga mõnikord on tõesti vaja vaid üht julget (vanaema), kes oma arvamuse välja ütleb, ja olukord laheneb.