...
Eks see vähe imelik on, et ma seda vana teemat heietan, aga mis teha, kui asi täiega sisse sõidab. Või kui täpsemalt öelda, siis ma ikka ise järjekordselt samasse auku astun.
Kusjuures, mulle kunagi üks inimene muljetas, kuidas ta raudteejaamas jalgapidi sinna peldikuauku libiseski. Peldik oli ehtne nõuka-aegne peldik, auk põrandas ja inimene pidi kükitama. Kui ikka suht räpane, ju siis libe ka. Ega ma täpselt ei mäleta... õnneks.
Aga mina siin lõpetan Stig Rästa raamatut, ja mis ma näen, temal ka see kehakergendamine jutu teemaks, ikka paaril leheküljel. Kakateema ja peeruprobleemid. Sest kui on palverännak, siis peavad probleemid olema, muidu polegi see, mis olema peab. Peab olema valu ja nälg, kõhuhädad ja niisama ebamugav.
Muhelema ajas.
Ja tekkis tahtmine sekkuda jutusse, eriti seal, kus autor taanlastele kakamise nippe jagas.
Nii olulise asja jättis rääkimata.
Ma ütlen siin nüüd oma laused vahele.
Et kui sa ikka ei taha, et sinu järgi kempsus halvad aroomid hõljuma jäävad, seda enam, kui mitu inimest järjekorras, võta kaasa tops tikke ja põleta neist mõned enne kui ruumist välja tuled.
Täitsa toimib.
Aga muidu... läbi sai see raamat.
Minu Kennedy.
Millegipärast kulus selleks üksjagu aega.
Aga mul on hea meel, et lugesin. Eriti see palverännaku osa.
Oleme maailmas kõik omavahel seotud.
Mingitpidi.
Neid seotud kohti leidsin raamatus siit ja sealt, sugugi mitte oluliseimana see, millest alustasin.
Aga pilt... pilt on tehtud aastal 2009.
Koledaim koht, kus olen käinud.
Birkenau
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar