Sündinud 1939

...

Ma hakkan jõudma lõpule.

Selle raamatuga.

Pole vale ütlemine: igal asjal oma aeg.

Mul on see raamat riiulis ikka nii mõnedki aastad olnud.

Riiulis olnud, aga lugenud polnud.

"Kes ma olen?"
304 lehekülge + artiklid ja arvustused juurde.

Ilmunud 1999.
Aastal, mil Klas sai 60-aastaseks.

Nüüd siis.

Eri Klas, sündinud 7. juuni 1939, suri 26. veebruar 2016

Alustasin lugemisega reedel, 26. veebruaril.

Täna lõpetan.

Tema, kes ta elas raamatusse kirjutatud elu 60 aastat, ja mina, kes neelasin selle läbi kolme päevaga.

Mõnda lugu ma ta elust ja loomingust teadsin.

Teadagi.

Raadio, tv, ajakirjandus.

Eks mujaltki.

Aga kõik see muu, lugematud heliloojad, dirigendid, pillimehed ja muidu asjamehed, üle 500 nime isikunimede registris raamatu lõpus.

Muusiku kaasteelised läbi aastakümnete.

Tema enda elutöö.

Kõik ühte tervikusse sisse kirjutatud.

Viljakat aega jagus Eri Klasil veel hulk aastaid peale raamatu ilmutamist.

Ehk keegi kunagi kirjutab need jätku-aastad.

Ja lõpu-aastad.

Või kui ei, siis tv-s ja raadios kuuldut-nähtut on võimalik tänapäeval uuesti kuulata ja üle vaadata.

Aga muidu... mõtteid raamatust.

On kaks päeva, mis on võrdlemisi tulutud. Üks on eilne päev, sest see on juba olnud, ja teine  on homne päev, sest sellest ei tea sa midagi.

Sõbralik läbisaamine kõikide inimestega on igas ametis üks tähtsamaid eeldusi, kui sa tahad üldse midagi saavutada. See ei ole kavaldamine - see on olemine ise ja osasaamine teise iseolemisest.

Ma ei ole kurbadest asjadest eriti rääkinud...

Siin, selles raamatus.

Aga üht-teist siiski.

Nüüd ei ole enam Vihalemma, ei ole Peedo Taimret, aga Ants ja mina oleme olemas ja elu läheb oma rada edasi.

Ja nüüd... ei ole enam ka Eri Klasi ning Ants Antson... mõned kuud tagasi suri temagi.

Nemad, kes nad neljakesi põlevast majast asju välja vedasid. Vana voodi puhul kõhklesid, et kas viia või mitte viia. Vedasid sellegi. Pärast peremees kiitis, et kõige tähtsam, et voodi ikka välja sai, seal sees oli kogu tema raha, nüüd saab siia uue maja ehitada.

Neid mehi enam ei ole.

Aga mis on? 

Hauatagune elu?

Nüüd nägime äkki Schnittkega, et John (Neumeier) avaldas meie saladuse. Kogu see tegevus toimus aegluubis ja seal ei olnud muud lummust, kui et see oli elu pärast surma.

...

Mullegi heidetakse ette, et ma puhkavat vähe. Ma ei tahagi puhata. Jõuan hauas puhata küll. Saan palju suurema elamuse sellest, kui teen tööd ja see töö õnnestub. 

...

Aprill 1999

Olevik muutub minevikuks. Olin ligi 60 aastat otsinud isa, ja nüüd kaotanud ema!

Olen rahulik, sest tunnetan, et ema elurong on jõudnud lõppjaama. Oleme kahekesi. Tunnen sidet selle hingega, mis oli tema sees, seepärast olengi rahulik. 

 

Läheme teele, kaugele teele, sina kus taevas on laskunud veele...

Viimane peatus. Fermaat. Paus. 

Igavik...

...