esmaspäev, 11. märts 2019

Ikka mina

...
Nüüd, kus suurest sünnipäevast juba mõni nädal möödas, võin kindlast öelda: ei ole hullu! Vahet pole, oled sa aastakese noorem või vanem.

Mina olen mina.
Ja kõik see hea ja halb, mis minus ajapikku küpsenud.

Kunagi olin ma ikka väga tubli.
Hästi kasvatatud.

1962

Siis, kui ma olin algaja koolilaps.

Klassijuhataja saatis emale naistepäevatervituse.

...
Kolm aastat varem oli ema oma mõtted kaustikusse kirjutanud.

Tupsu sünnipäev läks hästi. Hommikul ootas teda sünnipäeva laud kingitustega, tordiga, viie küünlaga, mis põlesid. Suusad, Pöial-Liisi, värvipliiatsid, uus kleit, ämber ja kastekann. Maiustused, munaalune, nukukleit, väike vanker kahe hobusega...
Kallis Tups, soovin sulle palju, palju õnne! Palun söö ilusti, ruttu. Kuula sõna , täida käsku... Ole hea laps.

1959

Siis oli minu elu esimene juubel.

Loomulikul olin ma koolimineku ajaks juba natukene paremaks kasvanud!
...
Veel ajas tagasi.
Ema kiri.
Vana kiri... sept 1957

Algame otsast peale. Kuni Märjamaani Nupuke magas peaaegu kogu aeg. Peale Märjamaa peatust oli aga hoolega huvitatud, kas me varsti Pärnu jõuame ja kuna ta sõidust tüdines, siis hakkas kasutama mulle vana tuttavat nõksu - tahan pissile. Ma püüdsin aga olla läbinägelik mamma ja tõrjusin tal need katsed tagasi, sest ta just 5-10 min tagasi käis. 

Olime lõpuks jõudnud umbes 5 km kaugusele Pärnust, kui järsku - tee püsti! Suur krusa oli veel suurema rongi rööbastelt välja sõitnud, otse veduri sisse otsaga. Kaubarong oli siis terve pikkusega teel, vedur ja esimene vagun otsapidi kraavis ja veomasin teistpidi kraavis. Läbi minna oli võimatu. Selle suure õnnetuse juures ei olevat siiski inimohvreid olnud - õnneks. 

Niisiis tuli ümber pöörata ja uut teed otsida. See oli küll juba isegi teine tee, nn Sauga tee, kuna Pärnu - Tallinna maamnteel oli Nurme silla parandamine ja tee selletõttu kinni. Tuli siis järelikult otsida kolmas tee.

Osa asjatundjaid soovitasid minna üht otsemat teed, et vältida 50 - 60 kilomeetrist ümbersõitu Tori kaudu. Hakkasime siis minema. Meie kannul sõitis kogu aeg üks venelaste veomasin, mis püüdis Riiga sõita, ja kuna nad teed ei tundnud, joondusid meie järele.

Niisiis alustasime minekut otsemat teed, kus jäi umbes paarkümmend kilomeetrit Pärnuni. Kuid juba tee alguses vajus meie masin sisse. Ja venelaste masin tagant järele. Nemad, kes on harjunud Venemaal hullude teedega, said peagi välja ja tagasi pööratud, kuna meie Elmar aga püüdis pöörda ja jäi veel kõvemini sisse ja lõpuks riks-raks ja masin katki.

Veomasina juht küsis, kes on huvitatud veomasinal Pärnu sõitmisest, kuna meie masin võis ehk jäädagi sinna istuma. Olin kahevahel ja meeleheitel. Enamus rahvast otsustas krusaga sõita. Kartsin, et veomasinas võib hirmsasti külmetada, kuid teistpidi seisvas bussis, mis taevas teab kui kaua veel seisab, võib samuti külm hakata. 

Otsustasin veomasina kasuks. Õnneks oli siiski pealt kinnine masin ja veel suuremaks õnneks võttis Heino Tölp Nupukese enda sülle, ette, sest ta jäi teejuhiks. Mina aga võtsin kandekoti ja tüdruku mantlid ja ronisin üles, kus me rattakummide, bensiinivaatide, heinte ja ei tea veel, mis kottide vahel tundsime endid täielike sõjapõgenikena.  Kuid siiski peaasi, et edasi sai! Nupukese pärast küll süda valutas, kartsin, et tal läheb ehk väsimusest süda pahaks, kuid nagu pärast selgus, oli ta väga lõbus olnud. 

Osa meie rahvast jäi bussi, jätsin oma pakid nende hooleks. Mehed asusid masinat remontima, kuid nagu pärast selgus - tulemusteta. 

Meie aga sõitsime. Osa seltskonda läks veel jala ühte lühemat teed mööda, umbes 6 kilomeetrit. Meie sõit läks aga 50 km ringi üle Tori silla. Kuid seal, kus tee keeras Riia poole, pandi meid maha, kuna autojuht edasi ei tahtnud sõita, sest neil oli veel pikk tee ees - Riiga, ja siis Ukrainasse. Olime jällegi jalamehed, Sindi teeotsas. Sealt veel umbes 9 - 10 km minna. 

Ei midagi, ühtegi masinat liikumas polnud, hakkasime astuma. Heino võttis Nupu sülle ja läks lahti. Vahepeal kõndis tüdruk jala ja oli tõesti vahva, heas tujus ja uljas. Vahepeal kandis teda Kees ja siis jälle kõndis ise. Meie kamp oli 5 inimest ja Nupp - Lia, Olli, Kees, Tölp ja mina.

Kui me umbes pool teed olime ära käinud, päästis meid üks takso ja väga tore ning lõbus taksojuht ütles - et suruge endid kõik sisse, pakid lükkasime ka peale ja aidaa! Öine seiklus! Ning täpselt kolmveerand kaks marssisime Nupuga uksest sisse.

Ats oli juba suikunud. Ta oli meile ahjukartuleid küpsetanud, piima toonud ja toa soojaks kütnud. Muidugi, kohver jäi bussi peale, nii veetsime esimese öö paljaste tekkide vahel, mina diivanil, Nupuke tugitoolidel. Alles teisel päeval saime asjad kätte. Kuid meeleolu oli meil hea ja tüdruk oli vapper kui väike emalõvi! Võitis kõikide tunnustuse.

Ikka mina!

Ja ema ikka  ka!

Pluss-miinus kuuskümmend aastat tagasi.
...

4 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

Õnne sünnipäevaks, Tegelinski!


Mulle väga meeldib selliseid "oma aja lugusid" lugeda. Mõnetine äratundmisrõõm lisaks. Täna kõnetas mind vanker kahe hobusega. Kas üleskeeratav? Kui oli seesama, plekist, kirjut värvi ja hobuste jalad liikusid (enne, kui ma pidin ikka uurima, mis moodi ja siis loomulikult enam ei liikunud)
Sul oli väga rikkalikult kingitusi selle aja kohta.

tegelinski ütles ...

No näed, seda vankrit kahe hobusega mina küll meenutada ei suutnud. Pöial-Liisi oli kindlasti see mänguasi, kus mingi kang tuli sisse lükata, siis läksid vesiroosi lehed lahti.
Aga jah, kingitusi oli tõesti hulgem.
Isegi tort ja küünlad!

helle ütles ...

Palju õnne!
Märjamaa on minu elus olulisel kohal olnud. Olin seal pärast ülikooli õpetaja 6 aastat.
Ja nüüd siis Pärnu. Justkui ring täis?

See, et vanasti tunnustati rohkem nii lapsi kui nende vanemaid, on nii ilus.

tegelinski ütles ...

Aitäh!
Nii ta on, aastaringid ja muud ringid.
Minul algas Pärnus nii lasteaia- kui ka kooliaeg.
Iga kord soe tunne, kui jälle Pärnus!