pühapäev, 3. märts 2019

Kõnelused iseendaga

...
ehk andke mu hääl tagasi.

Loogiline ju, et kõnelused iseendaga toimuvad hääletult, nii et mitte seepärast ma oma hääle pärast ei muretse. 
Vahet pole, on või ei ole.
Häält, ma mõtlen.

Tahan oma hääletusel antud häält tagasi.
Ei, kandidaadis ma pole pettunud.
Ma ikka selline naiste poolt hääletaja, nii ka seekord.

Erakond valmistas pettumuse.
Nende võimalik koalitsioonipartner.

Aga ega ma ei põe, kogu see poliitika on kui pudru ja kapsad. Vahet pole, kes kokku saavad, ebamugavaid otsuseid hakkavad nad nagunii tegema.

Rääkisin endaga läbi, las olla pealegi, kedagi teist hääletada ka ei taha.

Täna on mul endaga päris mitu kõnelust juba olnud.



Kõigepealt ma arutasin endaga, mis on naljakas.
Anu saadet vaadates ma küll ei naernud, kui soomlane arvas, et räägib nagu eestlane. Anu oleks võinud näidata hoopis seriaali "Sild", kus peategelased arvavad, et nemad räägivad nagu eestlased. Tõesõna, see on naljakas! Eriti veel, kui filmis tulid uudised, ma ei mäleta, kas raadiost või telerist. 
Reporter arvas ka, et ta räägib nagu eestlane!
Ainuüksi selle pärast tasus seda filmi vaadata... või siis hoopis mitte vaadata.

Anu saate taustal jagus mul juttu rohkemgi.
Ikka iseendaga.
See film "Mehed"... kui keegi hüüdis heleda häälega: "Vaadake, Tiit Sukk!"
No ja mis selles nii erilist on? Kui me suvilas käime, võiks iga teine-kolmas kord hõikuda. 
Et vaadake, Tiit Sukk.
Kas me karjuma? Loomulikult mitte.
Me kas sosistame.
Või vaatame vaikselt.

No siis see Sõõrumaa intervjuu. Et sportlasi ei saagi usaldada, sest kooliharidus neil lünklik, ja paljukest seda mõtlemistki on.  Ja nii edasi.
Appi, appi, appi!
Siin ma lausa lärman... ikka iseendas!
Kus lõpeb haridus ja algab haritus?
Aga muidu, too patustaja Karel oskas ootamatult hästi end kokku võtta ja sõnu seada. 

Loomulikult võtsin ma ise ka antud teemal sõna.
Või mis ise. Ikka võõrad sõnad analüüsimiseks.
25.02 Päevalehes oli artikkel (kommentaar) pealkirjaga "Kas Seefeldis tuleb Eesti kehvim MM"?
Lappasin vanu lehti vanapaberisse, siis sattus pihku.

Loomulikult oli mul tänaseks juba vastus käes.
Tuleb, tuleb... kuigi jah, alati võib hullemini minna!
...

1 kommentaar:

sjgelle ütles ...

Ma olin seekord valimisega püstihädas. Teadsin ainult, keda ma ilmtingimata ei vali. Ei tahtnud oma häält anda ka imetillukestele parteidele - mine tea siis, kuhu see lõpuks jääb. Tahaks ikka eestimeelset valitsust. Ei suuda üle elada neid kokkukukkumisi, mis meie väikest maad on tabanud või tabada võivad.
Kui filmi oled ära vaadanud, siis kirjuta muljeid.