reede, 3. mai 2019

14 aastat blogimist

...
Alustasin mais 2005... aga seda blogi enam ei eksisteeri. 
Haihtus mingil hetkel.
Õnneks on mul postitused alles, miski pool aastat on kuhugi kadunud. 

Kui otsin, ehk leian needki.

Aga 2005 maikuu on täitsa olemas.

Mõned nopped ajas 14 aastat tagasi.

5. mai 2005
Vanaema oli tark naine. Ta jagas kõik oma asjad  enne (paberil) laiali, kui teispoolsusesse läks. See jagamine oli tegelikult väga tore tegevus. Vanaema oli siis veel päris kõbus vanainimene.
Panime kahekesi kirja iga vidina ja arutasime, kellel mida vaja oleks. Parasjagu oli ühel lapselapsel uus tühi korter... loomulikult sobis kummut just sinna. 
Varandus, mis kummutis, läks jagamisele.
Keegi ei jäänud ilma... või kui siis... jagajale jäid näpud.

Kummut aastal 1959... koos minu õega

Mõni aasta hiljem (1995), kui vanaema suri, korjasime vanaema jäetud kingitused kokku.
Mis oli asja mõte?   Ühe hea inimese hing sai jagamisega rahu ja ei mingeid ütlemisi pärijate vahel.
Aga kui ma mõtlen praeguste laste peale… kas ka neid võiks mõni vana tööriista- või kummutisahtel nii köita? No ega tea... võimatu ju pole. 
Sahtlite koristamisele on nad kõik suure heameelega kaasa löönud ;)

Mina igatahes panin selle kummuti järgi oma blogile nime.
Tegelinski tuli sealt, et vanaema ütles  mulle mõnikord nii.
Oled ikka üks tegelinski...

9. mai 2005
Vaatasin uudiseid. AK-st. 
Moskvas on suured pidustused. Saluudid. Kauged kutsutud külalised, presidendid ja muu seltskond üle maailma. Aga et kummaline – Eesti presidenti nende hulgas pole. Ja seetõttu on eestlased Moskvas kohe tegijad.
Narva juubeldab ja laulab “Katjušat”.

Pronkssõdur valati punase värviga üle.
Otsereportaažid Punaselt väljakult, Tõnismäelt ja Peetri platsilt. Euroopa Päeva pidustused Tallinnas.
Kuskil napib raha. Aga kus seda ei napiks. Või siiski…mõnel ikka nagu on ka. Palts kergendab oma pangaarvet 1,2 miljoni (või 12 miljoni - vahet pole) krooni võrra.
Mina aga istun ja ootan. Teleri ees. Et mis siis Rüütel täna teeb. Aga ei mingit vihjet. Riigitelevisioon peaks nagu kajastama riigiga seotut. Boikott presidendile?
Mina siiski tean. President oma prouaga liikus ringi. Tallinnast kaugel, Eestimaa südames. Ühes tavalises vallas, üsna tavaliste inimeste hulgas. Rüütel oli põhjendanud oma Moskvasse mitte-minemist sellega, et pigem eelistab ta olla oma rahva hulgas. Ja kui edasi mõelda… ka presidendil on õigus privaatsusele ja eraelule. Igatahes oli ta oodatud külaline.
Homme on Arnold Rüütli sünnipäev. 

17. mai 2005
Vastikult külm
Ikka veel vastikult külm.
Õues on külm ja toas on külm.
Mõni räägib, et tema võtab päikest.
Teine paneb kartuleid ja külvab seemneid.
Nemad vaatavad kalendrit, et on juba maikuu keskpaik ja ju nüüd peab.
Mina unustasin öösel käe teki alt välja ja ärkasin selle peale, et näpud külmetasid. Kindaid tooma minna ei viitsinud … liiga külm oli, et teki alt välja pugeda.
Hommikul pesin juukseid ja need ei kuivanud ära. Õnneks ära ka ei jäätunud… tähendab, siiski veel plusskraadid. Vähemasti minu kambris. Ööseks lubas kohati öökülma. Peab vist ahju kütma hakkama.


20. mai 2005
Täna kuulsin kägu. Võimalik, et kukub juba ammu, aga mina kuulsin esimest korda.
Ja siis toodi mulle 3 l pahtlit ja 3 l valget laevärvi. Olen aru saanud, et kui mina ise ei tee, siis ei tee keegi. Võimalik ongi, et keegi ei tee… sest ega ma endas ka kindel pole. Aga sõbrants lubas õpetama tulla, tema oli ükskord küll ise teinud. Tal sellest ajast isegi tordilabidas kuurinurgas. Nii et riistad ja materjalid peaaegu olemas. Pahtlilabidas oleks ehk parem, aga tõenäoliselt olulist vahet ei ole. Hea, et ma temaga poe uksel kokku sain ja muret kurtsin.
Tema ise oli teel elektripirne ostma. Oli kodus analüüsinud, miks elektriarve äkki ootamatult väike oli. Sai põhjuse teada ja ostis 5 elektripirni.
Ja siis veel.. täna istusin esimest korda sel kevadel ratta selga. Lausa arusaamatu, miks mitte varem. Tõeliselt mõnus oli.

22. mai 2005
Koristasin siin natuke. Ja leidsin sahtlipõhjast käsikirjalise lehekese ELUJUHISED. Mitte ei mäleta, kelle elu parasjagu juhtisin. Igatahes mitte enda oma, sest mõne punkti oleks siis küll kirjutamata jätnud. Igal juhul on need kuskilt välja nopitud, minu vaimusünnitus see ei ole.
Aga tegelikult tasuks juhinduda. Mul endal ka.
ELUJUHISED
1.Ütle iga päev kolmele inimesele midagi ilusat.
2.Vaata vähemalt üks kord aastas päikesetõusu.
3.Suru kätt kindlalt.
4.Vaata inimesele silma.
5.Ole vastutulelikum kui hädavajalik.
6.Ära kaota usku kellessegi – imesid juhtub iga päev.
7.Püüa halbadest olukordadest leida midagi head.
8.Tee nii, et ilusad hetked kestaksid võimalikult kaua.
9.Vali elukaaslast hoolikalt. Ühest otsusest sõltub 90protsendiliselt Sinu õnn või õnnetus.
10.Hoolitse selle eest, et Sul oleks alati võimalik vaadata midagi ilusat, isegi kui see on ainult karikakar moosipurgis.
11.Naerata tihti. See ei maksa midagi ja sel on hindamatu väärtus.
12.Õpi kuulama. Mõnikord koputab võimalus õige vaikselt.
13.Püüdle headuse, mitte täiuslikkuse poole.
14.Väldi inimesi, kes näevad kõiges ainult halba.

29. mai 2005
Viieaastase elu
Mina oma viieaastase elu eriti ei mäleta. 
Aga pisut siiski. 
Tänaval oli pump, seal pumbati üles-alla-üles-alla vett ja toodi ämbriga koju. Ja võis juhtuda, et vesi köögis oli hommikuks jääs. Pesema pidi ennast ikka, mõnikord ka selle jääkülma veega. Siis kui elektrit polnud ja elektripliit osutus tarbetuks.
Naabritüdrukuid mäletan, üks oli Anne ja teine Helle. Agulilapsed olime.. ütleks praegu. 
Muu seltskond oli ka vastav. Selline siseõu, kus kogu majarahva elu kui peo peal. Ja edasi lähebki kõik segamini. Mis on kild minu lapsepõlvest, mis Oskar Lutsu jutustusest “Tagahoovis”.

Mul on foto ka... tehtud tunduvalt hiljem, kui blogis kirjutasin. 
Rääkimata ajast, kui seal elasin.
Siseõu... aastal 2014


...
Nüüd on mul siin üks 5aastane. Täielik pärlike. Poeb põue ja otsib kallistusi, aga iidoliks on Ämblikmees. Kannatab välja multikaid, mis üks jubedam kui teine... aga solvub juba pisut kõvema hääletooni puhul. Kuulab hard rocki ja mängib arvutimänge. Aga üks jama ka .. alumine hammas tuli Lego klotse lahti tehes ära. See on lausa mure, sest laps tuleb homme emmele üle anda... nüüd jupid küljest ära.
Eks keerame paberisse ja anname kaasa.
Mai 2005
...

9 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Tõeline veteran, medal sulle rindu!:)

helle ütles ...

Palju õnne! Sa oled üks stabiilsemaid blogijaid veteranide klassis.
Elujuhised kõlbavad ka täna, kuigi jah...midagi on ikka ajas kaotsi läinud.Ja sellest on kahju.

Indigoaalane ütles ...

Palju õnne!!!!! ja jaksu jätkamiseks :)

Emmeliina ütles ...

Sul on sellised mõnusad lood. Tõesti nagu kummutist võetud, veidi ravimtaimelõhnalised - teraapilised.

Linda Järve ütles ...

Sünnipäevaks:
et see blogi ikka kestaks,
Tegelinski juttu vestaks!

killuke ütles ...

Elujuhised peaks lausa seinale kinnitama 🙂 Aga blogimiseindu edaspidiseks!

tegelinski ütles ...

Aitäh, et külas käite! Aitäh õnnesoovide eest... ja häid soove jagan teiega ;) Et ikka jaksu blogida!

Udo ütles ...

Sa tundud tõepoolest üllatavalt stabiilne blogija, kuid ilma ülepingutatud stabiilsuseta. Mumeelest on Sul väga hea tasakaal asjade vahel mis on justkui väikesed, igapäevaselt väga lähedal, ja asjade vahel mis on väga väga suured. Asjad mis on väikesed kuid olulised võivad oma väiksuse pärast tõesti kahe silma vahele jääda ja siis on hea kui nad on kirja pandud, nii nagu Sina seda teed. Ja tihtipeale ütled Sa väikeste sõnadega mõtteid mis on suured ja jäävad kõlama, nagu hüüatus kanjonisse.
Tänan selle stabiilsuse eest. See paneb nägema et kuigi aegajalt tundub et on maailmalõpp ja universum laguneb pisikesteks tükikesteks, siis maailm on tegelikult üllatavalt jätkusuutlik. Jälle tuleb päike pilve tagant välja ja lilled hakkavad õitsema.

tegelinski ütles ...

Mina tänan... nii palju häid sõnu :)