Vallalehed kui elurikkus

...

See oli mõni päev tagasi, kui Vikerraadios kuulasin arvamuslugu.

Rein S. vaidles vastu presidendile, kes vallalehti turusolkijaks oli nimetanud.

Täitsa leitav lugu.
Päevakommentaar.
Nii helis kui kirjas.

Mul ka oma arvamus, ja kus mujal kui blogis julgen välja öelda. Mitte et ma muidu kardaks, ma olen juba varasemas elus oma väljaütlemistega märkamist ja märkimist väärinud.  Keskkooliaegne klassijuhataja kirjutas iseloomustusse, et erialalt sobib advogaadiks. 

Kui peale keskkooli üritasin ülikooli sisse saada, tõmbas keegi vastuvõtukomisjonis ametile viitavale sõnale joone alla. 

Tõenäoliselt ei vaidlustanud ta sellega mu realiseerimata jäänud kutse-eeldusi ;)

Aga jah, see vallaleht.

Meil oli kunagi oma valla leht. Siis, kui meil oli OMA VALD.

Mul tekkis kohe huvi. Vedasin vanast kapist välja sinna kogunenud kuhja kohalikke uudiseid läbi aastakümnete.

30 aastat igapäevaelu.

Sekka meenutusi kaugemast ajast.

Kodukoha elu kajastav leht on tegelikult varasemast ajast kui vald, ja nimi oli tal siis ka teine.
"Vargamäe Veerud", esimene number ilmus aprillis 1989.
Tollase kolhoosi infoleht, esilehel kauaaegne esimees ja tema kokkuvõte kolhoosi 40aastasest eksisteerimisest.

40 aastat kolhoosikorda ja kümmekond teerajajat, mis aastate jooksul kokku üheks suureks majandiks said.
"Karastus", "Jüriöö", "Kuldne Kodu", "Leek", "Säde", "Tõde ja Õigus", "Uus Kevad", "Uus Kodu", "Ühel Jõul".

Leht on juubelivääriline, nimepidi kirjas alustajaliikmed aastast 1949.

Üle ühe tuttavad nimed mulle ka.

Jagati aunimetusi: "Teeneline kolhoosnik", "Aukolhoosnik"; asutajaliikmetele aukiri ja pensioni alammääraks 100 rubla.

Järgmine leht oli ka juubelihõnguline.

Töövõistluse tulemused olid välja toodud. 

Kelle vasikatel oli laudas ööpäevane kasvuiive 107 grammi, kelle emised olid ilmale toonud 702 põrsast. 

Bussijuht, kes oli vedanud 10 276 reisijat.

Ikka kõik nimeliselt.

Välja arvatud muidugi reisijad!

Need nimed küll, kes elu-oluga pahuksis olid.

Spidomeetri omavoliline lahtimuukimine.

Tööülesannete täitmatajätmine.

Omavoliliselt töölt ärajäämine.

No ja siis kõik muu.

Rubriik "Aeg ründab" tuletab meelde möödunut, taastab rahva kaotsi minevat ajaloolist mälu.

Vanad fotod, vanad dokumendid.

Õpilaste omaloomingut, sekka fotod taidlusest ja vabast ajast.

Üks pulmapilt, kaheksa nime 1989. aastal sündinud lapsi.

Juubilarid ja lahkunud.

Ikka tuttavad, mis sest et leht ilmus juba 30 aastat tagasi.

Ühe enda kirjutatud loo leidsin ka, "Neliteist päeva Rootsimaal", 1990.

Vallaleht tuli siis, kui tekkis vald.  Algul oli lihtsalt Valla Teataja.

Kevadkuul 1993 näiteks.

Volikogu koosolekust.

Koolist ja koolilastest.

Koolipiiga valimine.

Rahvamaja tegemistest.

Ikka jälle tuttavad nimed.

Sõbrantsi kirjutatud luuletus.

...Nukrad hetked, murekurded

kaardus üle jõe kui purded - 

mitte kuhugi ei kao nad, 

kuid ka õnn jääb meile alles!...

Mitmesugused teated.

No näiteks, et teisel aprillil on üldkoosolek, kolmandal huumoriõhtu.

Ja esimese aprilli olulised sündmused on, et kohalikus poes on odavate jookide laiendatud müük, Moe piiritus müügil kanistritega ning kohalikud degustaatorid saavad hinnata kohalikku metsakohinat.

"Metsakohinat"... millegipärast jutumärkides ;)

Leht siis 26 aastat tagasi.

Varsti sai leht uue nime.

Kodukaja... nime ja selle kujunduse mõtles välja ning vormistas... ikka Küllike!
Aasta siis oli 1993.

20 aastat tagasi, korra kuus jagas leht endiselt infot... leht nr 92, märts 1999.

Iseseisvuspäevast ja Jaak Mae saavutustest.

Volikogu istungist ja valla eelarvest.

Märtsiküüditamisest ja Seidla mõisa hetkeolukorrast.

Viktoriin Edgar Valteri loomingust.

Koolilastelood ja perearsti nõuanded.

Kuus soovitust... sobivad ka 30 aastat hiljem.

Söö tervislikult ja liiguta end iga päev.

Kirjuta konkreetselt üles järgmise päeva ülesanded.

Ära mõtle sellele, mis töö sind ees ootab. Mõtle sellele heale tundele, kui töö valmis on.

Veeda aega nendega, kes ei virise.

Ära ole tööori, isegi kui töö sulle meeldib.

Tee endale väike kingitus, kui oled midagi saavutanud.

Need, kes lahkunud.

Need, kes sündinud.
Lapsuke, kes tänaseks on 20aastane kaunis ja armas neiu.

Ma ei teagi, millal ilmus viimane Kodukaja, ehk umbkaudu aasta-poolteist tagasi.

Eks siis millalgi, kui Järva vald ametlikult eksisteerima hakkas, kaheksa omavalitsuse liitmisel.

Ma veetsin eile ja täna mitu tundi, lappasin lehti läbi kolme aastakümne, leidsin palju tuttavat... aga juba ununenut.
Täielik kroonika!
See just see, millest R.S. saates rääkis.

2017. aasta 1.septembri Kodukajas on sõna sekka kirjutanud 11 mulle isiklikult tuttavat inimest.

Nüüd, kui kaheksa valda koos, pole see enam see, pole see.
Leht pole enam kohaliku elu kajastaja.
Lood küll loetavad, aga tuttavaid nimesid vähe.
Õnnesoovide nimekirjas siiski, kahjuks ka lahkunute hulgas.
Mõne olulise info saab lehest kätte.
Proovisin otsida, kas lugude kirjutajaid ka tuttavaid on... mitte ühtegi ei leidnud.
Üks ajakirjanik, kelle nimi teada.

Ja paar-kolm tuttavat, kes lugudesse sisse sattunud.

Nii ma nüüd siis mõtlengi, et olen küll julge ütleja, aga antud olukorras nagu ei oskagi midagi öelda.

Selle arvamusega olen nõus.
Et vallaleht on võimalus.
Kasvõi selleks, et edastada olulist infot.

Aga et kohalikku elu kajastada, peaks olema kogukonnaleht.
Niikaua, kui kogukond veel eksisteerib.
...