Keda valida

...

No nii loll ma ei ole, et valimislubadusi tõsiselt võtan.

Mitte et nad kõik, need poliitikud, ei tahaks, et elu Eestis paremaks läheb, nende elu sealhulgas. Ju nad ikka tahavad, aga fakt on see, et kõiki unistusi nagunii ellu viia ei saa.

Tammsaarelik tarkus, et tee tööd, siis tuleb armastus. 

Kahtlustan, alati tööga armastuseni ei jõua.

Rikkuseni ka mitte, unista, palju tahad. Vali keda tahes.

Ma ei arva, et poliitikute töö kerge on, eriti neil, kes südamega teevad... ja usun küll, et teevad. 

Need, kes teevad.

Ja siis on nad ju täiega rahva hammaste vahel, vahet pole, mida teed. Mõni ei ole sõnadega  rahul, teine tegudega, osadele ei meeldi tulemused, teisele osale välimus, kolmandad pole nagunii kunagi rahul.

Seepärast ma valimisi väga tõsiselt ei võta.
Kahte asja tean: valima ma lähen ja seda, keda ma ei vali, tean ka.

Nii et õhku jääb ikka küsimus: keda valida.

Praegune peaminister mulle meeldib, ok, partei on küll see, mida kunagi pole valinud, aga seekord ei välistaks.

Ja kohvi joon kruusist, mis haridusminister mõned aastad tagasi kinkis. Tuli kui Punamütsike, korv käes, maale vanaemale külla.

Küll ilma punase mütsita.

Korvitäis kruusikesi.

Nii ma mõtlesin.
Kuni eilseni.

Eile võtsin ühe valimislubadustega ajalehe.

Tõesõna, lubadusi ei lugenud, aga lubajad kõik toredad inimesed.

Mõtlesin, et lahe, ristsõna ka sees, õhtul enne magama minekut hea lahendada.

Ja täiega pettusin.

Lihtviisil, ma ei näinud kastikeses olevad sõnu. Tähed nii pisikesed ja lähestikku. Pingutasin ikka südamest.

Mina, kes ma poes isegi neid kõige pisemate tähtedega selgitusi, mis kaubale kinnitatud, suudan kokku lugeda.

Pidin öösel peaaegu juba külmkapi juurde minema, et kontrollida, kas ehk mu silmanägemine on ootamatult halvenenud. No et kas suudan tillukesi tähti pakendil lugeda.

Hommikul tegin ära... pole sel silmanägemisel häda midagi.

Kontrollisin ka ristsõna üle... nojah, päevavalgel ja looval lähenemisel, osa sõnu suutsin ära aimata. 

Veidi hakkasid silmad kipitama, aga pole hullu.

Aga pettunud olen ikka.

Tundub, et jätkan välistamistaktika kasutamist.

Keegi lõpuks ikka sõelale jääb.

Keegi, kes kasukat ei kanna. Ja tema erakond.

Keegi, kes avalikult ei räuska. Või tema erakonnakaaslased.

Keegi, kelle reklaamlehel on normaalne ristsõna.

Lühidalt: keegi, kes tundub normaalne ja kelle vaated on vastuvõetavad. Või mõni tema erakonnast.
...