...
...
Bussini oli vaid 2-3 minutit aega.
Kui ta mind peatas ja ühte eurot küsis, reageerisin ma kiiresti.
"Taskus on vaid peotäis metalli bussisõiduks."
Ma olengi selline kiirreageerimisrühmast, enne tulistan ja siis vaatan, kas ikka oli vaja.
Tulistada.
Tol päeval oli taskus tõesti ainult peenraha.
Taskus küll, kotis on tavaliselt ikka natukene rohkem.
Aga ma polnud kindel, et tahan anda.
Et kui läheb ja ostab pudeli õlut... minu raha eest...
Aga siis lõi tuluke põlema.
See pole ju minu raha, kui ma olen selle talle andnud.
Mis vahet see on, pudel õlut või päts leiba, rohkemaks sellest nagunii ei jagu.
See on ju kõigest üks euro, see ei tee mind vaesemaks ega teda rikkamaks.
Ju seda raha oli hetkel lihtsalt väga vaja.
Mees oli käinud vahepeal poes ja astus oma rahulikul moel mööda teed edasi.
Võib-olla ta sealgi küsis.
Küsis, ja jäi ilma.
Tundsin, et see jääb mind piinama.
Pidin kiiresti reageerima, iga sekundiga jõudis ta järjest kaugemale.
Selline tavaline mees. Mitte noor, aga ka mitte vana.
Omamoodi väärikas oma jutu ja olemisega.
Siis ma hüüdsin.
"Noormees, ma leidsin."
Ma ei kisendanud, ma lihtsalt hõikasin.
Ta oli juba päris kaugel, aga ta kuulis.
Tuli tagasi, ütles, et tal on pikk tee minna - Tallinna - aga suur janu vaevab, ja et nüüd ta läheb tagasi poodi.
Meilt Tallinna on oma 70 km.
Pakkusin, et ta võiks ju bussi peale tulla, isegi 1 euroga saab juba tükk maad edasi.
Ta raputas pead, seletada ei saanudki, sest buss tuli.
Kui ma poleks talle seda raha andnud, oleks see jäänud piinama.
Aga ma poleks teadnud temast midagi, ja oleks ehk varsti unustanud.
Nüüd ju ikka piinab, sest nüüd ma tean.
Samahästi oleks ma võinud anda ka 5 eurot.
Kui ikka nii pikk tee ees.
Mõnikord ei oska ma siiski piisavalt kiiresti reageerida.
Aeg-ajalt mõtlen tema peale.
Kes ta oli, kust tuli
Tegelikult oli see hiljuti, alles eelmisel nädalal.
Nipernaadi... keset talve.
...
8 kommentaari:
Minu käest küsis ka ükskord 1 mees raha ja põhjendas ilusasti, et nii paha on olla ja tahaks 1 pudeli õlut osta, aga raha pole. Ausa ülestunnistuse eest ma loomulikult andsin.
jep, ja tegelikult on ju nii, et kui juba küsiti, siis on ikka tõesti vaja...
Mina annan ka raha pigem ausa ülestunnistuse eest kui vale eest, et rahakott kadus ära ja ei saa bussiga koju sõita. Kui inimesel juba on see viinaviga, siis on hilja teda raha mitteandmisega kasvatada. Mitte et see võimatu oleks, aga see on juba pikem lugu, ise peab tahtama, keegi peab toetama ja mingi stiimul peab olema.
Aga millal ma kerjajale raha annan, millal mitte, sõltub juba meeleolust, müntide olemasolust, mu käes olevate pakkide hulgast jne jne. Aga ühele kerjusele turuhoone ees ei anna ma põhimõtteliselt. Üks eideke, kes haleda häälega küsib, et hea inimene, anna leivaraha. Puhas, kaine, no mis siis temal viga on, võib küsida. Lihtsalt kuna tean, et tal on meie vallas talu, pension nagu igal teisel. Et leivarahas ju asi pole. Võib-olla on tal tõesti joodikust poeg või mingi muu häda, aga ikkagi on selline kerjamine silmakirjalikkus minu meelest. Aga kuigi ma ei anna talle raha, ei hakka ma teda ka kunagi sõimama. Ega ka kerjavaid joodikuid, et mine tööle, ära joo. Igaühe elu on tema valik, minu valik on, kas annetada või mitte.
nii ongi, minu valik on see, kas ma annan või mitte. Ja see sõltub paljudest pisiasjadest.
Nagunii kõigile anda ei jõua.
Aga miskipärast jäi see lugu piinamas, turuhoone ees olevast kerjusest läheb mööda sadu inimesi, nii et erilist vahet pole, väikese külapoe ees 5-6 inimest ehk tunni aja jooksul.
Ega maailma parandada suuda, kuidagi sisetunde mõjul tulevad otsused.
mina annan külmade ilmadega oma kortermaja prügikastiklientidele taarakoti ja mingi raha ka. nagu lunastaksin enda head ja turvalist elu väikse palve ja meeldetuletusega.
Viimasel korral Tallinna bussijaamas mind isegi ähvardati ja löödi selga sõnadega "paha inimeseloom", kuna keeldusin noorele, kapuutsi kandvale meesisendile, raha andmast. Väga vastik olukord oli.
Tartu turukerjust mäletan, pole kunagi süda härdaks läinud.
tegelikult on suur vahe, kas küsib või kerjab. Ma usun, et kerjused on üpriski rikkad inimesed.
Too mees lihtsalt küsis. Kusjuures, ma olen ise ka ükskord küsinud, olin miski 14 ehk. Olin rongi peale läinud, ja enne seda ostnud oma viimase raha eest jäätise. Rongipilet oli olemas, aga mul polnud meeles, et viimased 7-8 km tuleb bussiga sõita, ja see pilet maksab 15 kopikat. See oli aeg, kui leivapäts maksis 14 kopikat. Siis ma küsisin ühe mehe käest... ja ta ei tundunud üldsegi mitte rikas, nii et terve nädalavahetuse mul süda valutas, et ehk minu pärast jäi tal leib ostmata. Juhuslikult nägin teda linna sõites uuesti ja maksin oma võla ära.
Imelik, et see mul nüüd äkki meelde tuli...
Leidsin yles oma vana kirja söbrale aastast 2002. Jäi kummitama see teema.
Tookord andsin kyllalt suure summa (siis meie kehva olukorra juures oli 80 EEK mitte väike raha), sest tyyp pettis mind oma jutu ja välimusega pöhjalikult ära. Maanaine, puhas ja korralik, tagasihoidlik ja häbenev, valged villased sokid saabastest paistmas...
Aga oli tavaline kerjusmutt, ylbe pealekauba, kes mul jrg päev näo täis söimas, sest kysis uuesti kogemata minult, mind ära tundmata. Ma siis omakorda kysisin, et kas raha juba otsas...
See kiri oli lausa ilukirjandus söbra jutu järgi, vb ma panen yhel päeval blogisse, praegu pole selleks tuju-
Nii on, et mõnikord saame petta. Aga kui jälle tekib olukord, kus aidata saab, siis ikka...
Postita kommentaar