88

...

Ilus number ju.

Helistasin täna Helvile, tal on sünnipäev.

88.

Helvi on minu lemmik-soomlane.

Kui võib nii öelda inimese kohta, kelle isa oli eestlane ja ema soome-rootslane.

Aga vahet pole, meie kohtumispaik on olnud Helsingi ja Tallinn.

Ilmselgelt räägib Helvi kolmest keelest kõige paremini just soome keelt.

Pilvile helistasin ka. Tema mäletas aega, kui Helvi sündis.

Ja kuidas tema muretses.

Et ei tea, kas titt haiget ei saanud, kui kurg ta Matjukse õue peale tõi.

Helvi koos ema ja isaga

Marta ja Leopold

Pilvi ema ja minu vanaema olid Leopoldi õed.

Leo tõi endale naise Soomemaalt.

Leo suri 1941. aastal ja paar aastat hiljem (1943) läks tema lesk koos kahe tütardega Soome, oma lähedaste juurde. 

Eestis oli elu läinud ärevaks, rannarahvas kasutas võimalust ja paadipõgenikke oli palju. 

Aasta hiljem läksid mitmed teised sugulased, Pilvi pere jõudis Rootsi.

Helvi ütles, et ootab täna külalisi. Pojanaine lubas koogi küpsetada ja koduabiline, rahvuselt eestlane, teeb kiluvõileibu, kui on koristamise lõpetanud.

Eesti leib ja Eesti kilu, ta spetsiaalselt tõi kaasa, kui nädalavahetusel Eestis käis.

Karbi "Kalevi" kommi ka, sünnipäevakingiks.

...

1940. aasta olümpiamängud

...

1940. aasta suveolümpiamängud oleks olnud XII kaasaegsed olümpiamängud, nende algne toimumiskoht pidi olema Tokio.
Tokyo.
Tōkyō

14. juuli 1938 teatas Jaapani haridusminister, et valitsus on otsustanud, et olümpiamängud jäävad Jaapanis pidamata, põhjuseks Hiina - Jaapani sõda.

Olümpialinnaks määrati Helsingi.

Sõnum võimalusest korraldada spordipidu võeti kogu Soomes vastu suure rõõmuga, lehed andsid välja erinumbreid, ja kuigi korraldamiseks jäi aega napilt, oli riik kindel, et saab sellega hakkama, kui teha mõningad piiramised mängude kavas, võtta lisaeelarvesse krediite ja ületada raskused olümpiakülaliste paigutamise küsimuses.

1938. aastalõpu noorsooajakiri "Viiking" on kirjutanud:
 "Praegu on käimas Soomes palavikuline ettevalmistus 1940. aasta olümpia suurvõistluseks Helsingis. Koos olümpia üldiste ettevalmistustöödega rajatakse juba vastavaid ehitisi ja võistlusradasid. 
Kibe töö käib olümpiastaadionil - staadionitribüüni laiendamine. Praegu mahutab tribüün 30 000 pealtvaatajat, kuid laiendamisega tahetakse seal ruumi teha  63 000 inimesele."

Staadionirada on 400 m pikk ja kaetud telliskivituhaga.
Suured harjutussaalid on poksijatele, maadlejatele, tõstjatele, korvpallimängijatele.
Kiire lift viib inimesed staadioni torni.
Staadioni lähedal asub ratsutamisrada.
Rajamisel on ujumisstaadion ja tribüün  15 000 pealtvaatajale.

Samal ajal, kui teised ehitavad, treenivad soome sportlased suure vaimustusega igaüks oma erialal, sest suurvõidud peavad jääma kodumaale.

"Nii keeb kõikjal suur töö ja ettevalmistus, mille lõpptulemused selguvad alles 1940. aasta suvel."

Nii arvati.
Aga 1939 aasta 1. septembril algas Teine maailmasõda, ja maailm ei olnud enam endine.
1940. aasta olümpiamängud jäid pidamata.

Nüüd, 80 aastat hiljem, on asjaolud taas segased.
Päris kindel on see, et 2020-ndal aastal olümpiamänge ei toimu.
Siiski... edasi lükatud, mitte tühistatud.

Toimuvad millalgi hiljem, esialgse plaani järgi 2021. aastal.

Toimumiskoht Tokio.
Tokyo.

Kirjeldus

Tōkyō.

Kirjel

Tõenäoliselt.

Kuigi maailm ei pruugi enam endine olla.
...

Lemmiksoomlane

...

Ma ei jõudnudki oma lemmiksoomlast pakkuda, isegi kümne enampakutu hulgast jäi lemmik valimata. Ei teagi, mille kaela ajada... kas penskaril on kogu aeg kiire või on mälu lahjaks jäänud. Mõlemad põhjused sobivad: mul kipub olema nii, et kui on meeles, siis pole aega, ja kui on aega, siis pole meeles.

Aga mul on ilmselgelt olemas lemmiksoomlane.

Helvi.

Helvi on selline omamoodi soomlane, tema isa oli eestlane ja ema soomerootslane. Varsti pärast seda, kui isa Leopold aastal 1941 suri, läks ema kahe väikese tütrega tagasi Soome.

Helvi on elanud enamuse oma pikast elust Soomes, oma elu on jaganud ta Soome mehega ja tema laps on soomlane. 

Aga et Helvi polnud kümne populaarsema soomlase nimekirjas, siis arvestades valikuvõimalust, oleks ma hääletanud Sibeliuse poolt. 

Kõige suurem lähedus... arvan ma. 

Kohtusime veel nõuka-ajal!

1989. aastal käisin ma esimest korda Soomes, koos emaga. Õigem oleks öelda, et olime läbisõidul, teel Rootsi. Ööbisime Helvi juures ja koos temaga jätkasime järgmisel päeval oma reisi. 

Ja siis käisime Sibeliuse monumendi juures. 

Helvi, ema ja mina.

1989

Selleks ajaks oli ema ikka mitmeid kordi Soomes käinud. Ja Helvi Eestis külas. 

Suhtlemine välismaa sugulastega taastus kuskil 50ndatel, ja kuidagi juhtus, et 60ndatel avanes emal võimalus Soome sõita. 

1967

Mulle meeldib lause: Helvi tundis mu ära!

Nojah, viimasest kohtumisest oli möödunud 25 aastat!

Selline siis saadetud postkaart... ja suur ratas, millega ema sõitmas käis.

Palju õnne, põhjanaabrid!

Te olete olulised!

...

Esimest korda Rootsis (1989)

...
Olen selle loo blogisse juba pannud.
Millalgi.
7 aastat tagasi, ja kahes osas.
Aga tookord jäi pooleli, kolmas osa jäi kirjutamata.
Panen nüüd terviku, enam-vähem sellisel kujul, kui aastal 1990 valmis kirjutasin.
Põhjuse, miks blogisse panna, tõstsin üle esimese osa juurest.

Leidsin oma vanade ja väärtuslike asjade hulgast ühe vana ja väärtusliku ajalehe. Kohaliku kolhoosi kobruleht aastast 1990. Ja seal sees minu jutuke reisimuljetest. Minu esimesest välisreisist aastal 1989. 

Panen need mäletused siia üles, nagunii kaotan ajalehe x ajaks jälle ära.

14 päeva Rootsimaal

oktoober-november 1989

Tahaksin väga jagada teiega reisimuljeid, kuid kõike seda, mida nägin ja tundsin, on raske paberile panna. Nii panen kirja vaid mõned mõtted, mõned tunded, mõned mälestused.

Nüüd sai mulle selgeks, miks meie ühiskonnas soositakse sõite ida suunas, ekskursioonid Soome ja Rootsi on aga tunduvalt haruldasemad.

Asi on lihtne – see on ainus võimalus näidata, et me siiski elame hästi, sest nii saame ennast võrrelda mõne lõplikult laostunud Venemaa piirkonnaga. Selleks, et aru saada, kuidas me tegelikult elame, on päris kasulik Soomes või Rootsis ära käia.

Et see käimine liiga lihtne ei oleks, selle eest kantakse hoolt. Kui minu kahe ja poole kuu palga vastu (80+80+40=200 rubla) anti pärast pikka ja pingsat võitlust välispangast 2000 Rootsi krooni, siis alates 1. novembrist langes rubla väärtus 10 korda ja praegused vahetajad saavad oma 2000 krooni kätte alles siis, kui on lauale panna 2000 rubla. Mina pean selleks 2 aastat tööd tegema ja seejuures kogu oma palga kõrvale panema. Minu tuttav Rootsis, erialalt pedagoog, sai palka 8000 SEK kuus. Nagu ta ütles, pole see eriti kõrge palk. Aga needsamad 2000 krooni saab tema nädal aega tehtud töö eest! Eks katsu siis sellele “roiskuvale kapitalismile” ülalt alla vaadata! Ja ise uskuda, et laste kasvatamine ka meie ühiskonnas väga vajalik töö on.

Ei maksa arvata, et käisin võõrsil negatiivseid emotsioone otsimas. Neid anti mulle siit kapaga kaasa. Seal ei võetud mind vastu nagu vaest sugulast ja ka ise ei tundnud ma end sellena. Ma lihtsalt elasin, olin ja tundsin end väga koduselt.

Nüüd mõned sõnad reisist.

Esialgu “Georg Otsal ” Helsingisse.

Kõik tundus nii huvitav, suur ja ilus olevat. Juba teenindati ja müüdi valuuta eest. Mõned tunnis sõitu ja meid võttis vastu tuledes särav Helsingi ning kodune hing võõras sadamas. Arvan, et see üks päev, mille ma Helsingis veetsin, lisaks öö sugulaste juures, annavad mulle õiguse öelda, et olen käinud ka Soomes. 

Helsingi oma kaljurahnudega keset linna, puhtuse, korra ja rahulikkusega jättis väga meeldivad ja kaunid mälestused. Tuttavad näitasid meile (reisisin koos emaga) oma kodulinna ja tema vaatamisväärsusi. Kaljukirik looduslikus kaljukoopas, Sibeliuse monument, autosõit läbi kesklinna ja hetk seisakut Kekkoneni haual.

Need olid meeldejäävad tunnid, mille lõpetas pidulik lõuna Soome kodus.

Milline lõuna, milline kodu ja millised inimesed!

Ees ootas 14 tundi laevasõitu ühest põhjamaisest pealinnast teise. “Silvia Regina” oli tõeline luksuslaev.

Baarid, kohvikud, restoranid, mängunurk lastele, mänguautomaadid, kauplused ja luksuskajutid – kõik mõeldud neile, kes valuutas maksavad.

Stockholm võttis meid vastu päikesesärava karge sügisilmaga. Sadamas ootasid inimesed, kauged, kuid siiski nii lähedased. Järgnes 14 tihedat, tegude-, käimis- ja kohtumisterohket päeva. Iga päev oli kui kaunis kingitus. Stockholm ise on tõeline suurlinn, selline, nagu neid seni vaid välismaistes filmides näha olen saanud. Kummaline on, et keset seda elutempot, keset võõrast keelt ja võõras ühiskonnas ei tundnud ma end sugugi võõrana. Kui su ümber on inimesed, kes on valmis sulle iga hetk naeratama, kui ei ole trügimist, karjumist, järjekordi, kui kauplused on kaupa täis – siis sa lihtsalt pead end hästi tundma.

Pikalt võiks kirjutada Stockholmi vanalinnast, kirikutest, vahtkonnavahetusest kuningalossi juures, kuninglikust perekonnast, Eesti majast Stockholmis, Rootsi Riigipäevast, Põhjamaade muuseumist või oma 500 km pikkusest rongisõidust Stockholm – Göteborg. Nägin Rootsimaa linnu, nägin loodust, nägin inimesi. käisin Palme mõrvakohal, seisatasin hetke ka kalmu juures. Haual lihtne maakivi, ainsaks lisandiks vaid nimi kivil.

Oli palju kokkusaamisi vanade tuttavatega, oli esmakordseid kohtumisi sugulastega. Need tunnid jäävad alatiseks meelde ja ma võin tõsimeeli öelda: see oli külaskäik lähedaste juurde.

Milline ta siis on, see väliseestlase kodu? Väga lihtne, väga mugav, väga praktiline ja meeldivalt avar. Igas kodus põlesid küünlad, laual olid banaanid, apelsinid, viinamarjad. Kohv tehti meeldivalt kange, toidud olid tervislikud ja maitsvad. Ja muidugi pisut omapärased. Näiteks salat, mille üheks põhikomponendiks oli keedetud mais. Pitsa mingite meremolluskitega. Krabid, vähid, silmud. Palju söödi kala, ise küpsetati leiba. Magustoiduks tort või jäätis, üks maitsvam kui teine.

Pisut ka kaubandusest. Kõige rängemad muljed sain toiduainete kaupluses. Missugune masendav kontrast meiega. Ühes pisikeses toidupoes lugesin kokku 12 erinevat konservi koertele ja teist sama palju kassidele.

Millised delikatessid, karbid, pudelid, mahlad, puuviljad, vorstid-juustud, tordid, jäätised jne inimestele mõeldud olid, sellest ei maksa rääkidagi.

Kauplused olid kui näitused: mööbel, majapidamistarbed, mänguasjad, tehnika, jalanõud, lastekaubad, riided, sporditarbed - võid lõpmatuseni käia ja lõpmatuseni vaadata.

Kirjutan ka mõne sõna hindadest. Numbrid on üsna keskmised ja ümardatud, sest oli ikka väga kalleid kohti, samas oli ka kohti, kus kauba odavamalt kätte võis saada.

Hinnad siis Rootsi kroonides.

Kingapaar 500 krooni, saapad 1000 krooni, pluus 300-400, seelik sama palju. Kallis oli laste kaup: potased 200 krooni, spordidress sama palju.

Toiduhinnad jäid võõramaks, meie toitlustamisega tegeles pererahvas. Lõunasöök neljale Stockholmi Eesti majas maksis 140 krooni, pitsa, mille ühes kaubamajas sõin, oli 45 krooni.

Nüüd on kojutulekust juba hulk aega möödas, aitäh kolleegidele, kes võimaldasid mul võtta puhkuse ja tegid ära minu töö.

Suvel on laulupidu ja Eestisse on tulemas palju väliseestlasi. Tulevad minugi sugulased.  Kuna turistide liikumisvabadust enam nii palju ei piirata, siis on võimalik, et tulevad ka minu meie kodukanti külastama.

...
Aasta oli siis 1989... kes mäletab, see mäletab.
Et elu Eestis, milline see oli.
...

Minu Stockholm ja Helsingi

...

Raamatu sain läbi.

"Minu Stockholm"

Esimene kord jäi pooleli, ju tulid kiiremad asjad vahele. Nüüd oli algus juba ähmastunud, nii et otsast peale ja võiduka lõpuni.

Hea raamat. 

Sain paar huvitavat mõtet ka. Et kuhu minna, kui järgmine kord Stockholmis olen. Muidu juba tekib tunne, et kõik olulised kohad on üle vaadatud või läbi käidud

Helsingis pole ma kodunenud, orienteerumine käis ikka nii, et kaart peos ja siht silmade ees. Mõningate ekslemistega leidsime üles nii Kaljukiriku ja Senativäljaku.

Metro-peatus oli raudteejaama juures ja meie sihtjaam kandis kaht nime.

Soome keeles Mellunmäen metroasema ja rootsi keeles Mellungsbacka metrostation.

Mine maha, kummas tahad.

Valikuvõimalust pakkus iga peatus.

Siilitie või Igelkottsvägen.

 

...

Metrooga läks hästi, tänavat oli juba raskem leida.

Mõned valesuunalised otsused, aga kohale me jõudsime.

Kohtumised ja lahkumised.

Meenutused.

Vanad pildialbumid ja ülestähendatud mälestused.

Minu vanaema venna tütar... emapoolt rootslane, isa poolt eestlane, laps soomlane. 

Kõike tuleb elus ette. 

Tore oli üle mitme aasta taas kohtuda.

...

 Tore ei olnud selle ühepäevase jooksmise tagajärjel kaks päeva kangetel jalgadel komberdada.

Nii on, kui enam ei pea hommikul bussi peale jooksma, juba ihu nõder.

Nädal tagasi, 3. juulil.

...