Vana aja muuseum

...

Pliks, 7 aastat vana, otsustas vanavanemate maja muuseumiks kohandada.

Tõstis asju siit sinna ja sealt siia, laotas linu ja linikuid, lõikas pilte ja sättis kompositsioone.

Tahtis terve elamise muuseumiks muuta, aga vanavanem hakkas tõrkuma.

Et muuseum avalik koht, tema tahaks vähemasti magamistoas privaatsust.

Läbirääkimised peetud, ei kulunudki kes teab kui kaua aega, kui juba kutsuti külastama.

Kõigepealt oli vaja ankeet täita: nimi, vanus, amet, töökoht, elukoht, hobid, õed ja vennad, e-mail ja kui mitu korda on enne muuseumites käidud.

Ja kuigi kavandatud muuseum oleks pidanud verandasse ära mahtuma, viis noor giid oma vanavanema ikka pikemale ringkäigule. Näitas kuuri ja saunaesist, tööriistu ja muidu pudi-padi.

Ja muidugi verandat.

Ise aina seletas, et mis on mis ja kes on kus. 

Isegi vanad kelgud ja titekäru leidis kuuri alt üles.

Lõpuks, kui ringiga verandas tagasi, ütles noor ekskursioonijuht mittemidagi ütleva hääletooniga: tegelikult on meil siia majja jäänud kolm vana aja inimest ka.  Kas soovite vaadata?

Ei soovinud ma midagi.

Nii vana aja inimene ma nüüd ka pole, et mind peaks vaatamiseks välja panema.

Aga kui ma oma kodus ringi vaatan, siis tõsi mis tõsi: polegi see meie elamine muud kui üks vana aja muuseum täis igasugust vana aja eksponaate.

Alates esivanemate raamatutest ja lõpetades serviisiga, mis 40 + x aastat tagasi kingiti.

...