Kadunud Mõmmi ja 70 kükki

...

28.11.2023

Käisin teisipäeval Grossi poes ja kui nägin, et Mesikäpa vahvlikommid olid suht soodukad (1.88), ostsin koju ühe paki tagavaraks. Tagavaraks selles mõttes, et eelmisel päeval olin Coopi poes samasuguse paki eest 61 senti rohkem maksnud. 

Viimasel ajal ma ostangi enamasti vahvlikomme, selleks on kaks arvestatavat põhjust.

1. Kaasale vahvlikommid maitsevad... ja ta oskab magusa söömisega piiri pidada.

2. Mulle vahvlikommid eriti ei maitse... aga igasuguse söömisega on mul raske piiri pidada. 

Nii et kirik keset küla, või et siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku.

Ainult nende odavamate kommidega läks küll nii, et keskpõrandale kokku nad ei jõudnud! Juba järgmisel päeval avastasin, et sahtlis oli ainult see hinnalisem pakk (avatud), uut ja soodukaga ostetut seal ei olnud. 

Panin pea tööle ja mõtlesin võimalikud olukorrad läbi. 

Jätsin ostukärusse? Pillasin pimedas kotte autosse pannes maha? Jäi autosse? Panin koos toiduga külmkappi? 

Mida kõike võib üks inimene, olles autopiloodil, korda saata!

Autost vaatasin, rohkem eriti ei otsinud. Kui pole, siis pole. Kui on, tuleb ise lõpuks välja! Sest just viimastel päevadel on mitu asja lõpuks ise välja tulnud. 

Minu villased sokid... ühe leidsin üles sealt, kuhu nad jätsin, teine tuli hiljem ise välja. 

Või mustad kindad... kaasa juhendamisel ühe leidsin üles, teine veel ootab väljatulekuga. 

Aga küll ta tuleb! 

Mul ükskord tulid võtmed välja, kui lumi kevadel õue pealt ära sulas. Tol aastal tuli lumi maha juba 1. novembril, mäletan seepärast nii hästi, et tulime sel õhtul, kui võtmed kadusid, isa sünnipäevalt. Ja talv oli pikk, lumi sulas ära alles kevadel.

Mõmmi-kommi-pakk tuli täna ise välja. Ei olnud kuivainetega koos keskmises sahtlis, oli igasugu köögitarvete juures alumises. 

Aga 70 kükki? 

Nii on kirjas paki peal: 1 komm 70 kükki.

Täna avastasin. 

Arvan, et edaspidi söön pool kommi päevas. 

Ega nad mulle eriti ei maitse ka ;)

...

Üks kits läks üle tee

 ...

Sõidame kaasaga Tallinna poole. Ootamatult üks kitseke, tuleb metsast, jõuab maantee äärde. Seisatab. Vaatab enne vasakule, heidab pilgu paremale. Teadvustab, et lähenev auto on hoo maha võtnud... ja siis läheb otse üle. Rahulikult.

Meie ka, rahulikult, liigume Tallinna poole. Nüüd juba suurel maanteel, kus tingimused absoluutselt loomasõbralikumad. 

Ja autosõbralikumad. 

Kodus panen pildi kohalikest teeoludest.

Eile oli meil lihtsalt ilus! 

Samas, eile olid isegi metsateed täiesti sõidetavad.

...

Mutijutud

 ...

Mul on mustandites ootel 333 jätkamist-lõpetamist-alustamist postituse pealkirja, aga jee ma sealt midagi võtsin. 

Ehk saab see olema mu järgmine projekt - 33 ammu alustatud blogijuttu nüüd lõpuni! 

Et miks just 33?  No siis jääb ju alles kena ümmargune summa... 300. 

Aga mutijutud tuli pähe siis, kui püüdsin meenutada oma kooliaegseid õpetajaid. Kahte me lausa otse (aga ikkagi tagaselja) kutsusimegi muttidele. Xxxxx-mutt õpetas 5. klassis ja Yyyyy-mutt põhikooli lõpupoole. Xxxxx-mutist sai räägitud tagaselja, et tõmbab abielumeestega ringi, ühe klassiõe ema sõbranna sõbranna oli teadnud rääkida. Ju ta siis ikka noorepoolne mutt oli. Teine mutt, see õp.Yyyyy, õpetas eesti keelt. Oli selline käreda häälega nõudlik tädi, nii palju, kui mul emakeele oskusi on, on kõik tänu talle. Hilisema kooliaja lasin liugu vana rasva peal.

Xxxxx-mutt võis olla vast vanuses 30+, aga see teine oli ikka puhta vanainimene. Võimalik, et 50 täis juba! Tema on mul ühel lõpupildil ka, täitsa tegus proua... kui ma nüüd oma hägusa vanainimese pilguga vaatan ;) 

Aga oma esimese klassijuhataja nime võiks juba isegi nimetada. Oleks ma teadnud, et talle nii palju eluaastaid (90) ja pikk pensionäri põli antud oli, oleksin ta isegi ehk mingil ajahetkel Pärnus üles otsinud. Aga kui ma kooli läksin, oli tema 36 aastane. Mul on sellest ajast ainult üks klassipilt, ja kuna oleme seal, "kaltsud" kaelas, siis tõenäoliselt IV klass. Seal oli õpetaja Leida ikka juba natuke memme moodi. No siis 40 ringis.  Ma pilti näidata ei saa, mul kaelarätt viltu kaelas ja muidu ka sellise lohaka olemisega. 

Õpetaja Leidast tean ma tänaseks päris palju. Temast on Digaris pikka artikkel (2010, Pärnu Postimees) ja ta ise on kirjutanud oma loo raamatusse "Eesti rahva elulood". 

Pärit Musta mere äärest, on ta oma mälestustes kirjutanud: Minu esivanemad (mitmeid põlvkondi puhastverd eestlased), kes pärinesid Põhja-Eestist Kuusalu kihelkonnast, leidsid 1884. aastal uue juurdumispaiga Abhaasias Musta mere rannikul... Seal, Salme külas, sündisid mu vanemad. ... Lapsepõlv oli kaunis, kuni 1930. aastate lõpus arreteeriti kolhoosi mitteastunud isa Aleksander ja seejärel kehvikpere ema Amalie. Lapsed ei näinud kumbagi vanemat enam kunagi.  Ega elu edasi kerge ei olnud. Hiljem jõudsid nad mehega Eestisse, algul tööle Kilingi-Nõmme, siis Pärnu I Keskkooli. Seal, olles klassijuhataja ametis, olime meie talle järjekorras teised.

Esimene õpetaja on see, kes kõige paremini meelde jääb. Mul valikuline mälu, palju ei mäleta, aga seda, et laulu Suliko õppisime laulma gruusia keeles, seda ma mäletan. Ma võiks seda kasvõi täna ette laulda... kui ma viisi peaks. Nii et avalikult ei esine!

Gruusia keeles oskan ma veel öelda: tere kallid sõbrad! Mitte et mul seda oskust elus vaja oleks läinud....  Usun, et need teadmised tulid tänu õp Leida Gruusias elatud aastatele.

Kui nüüd keska-aegsetest õpetajatest rääkida, siis pole siingi põhjust nuriseda. Pigem vastupidi. Me ikka olime päris tüütud tegelased, tekitasime nii mõnegi segase olukorra. Jõululaupäeval näiteks põles igal pingil küünal, vist just klassijuhataja tunni ootel. See oli aeg, kus isegi sõna Jõulud ei sobinud kõva häälega välja öelda. 

Kusjuures, meil oli keskkooli ajal tüdrukute klass, õmbluskallakuga. Ma ei mäleta, kas ma kooli ajal endale midagi õmblesin, aga hilisemas elus olen sellel alal isegi palgatööd teinud. 

Keskkooli lõpus anti koos lõputunnistusega kaasa ka iseloomustus. Klassijuhataja, lisaks muidu suhteliselt positiivsele hinnangule, oli sinna soovituslikult kirjutanud: õpitavaks ametiks sobib näiteks advogaat. Joon iseloomustuses tõmmati alla TRÜ vastuvõtukomisjonis. Nemad lugesid seal välja... seda, mida nemad lugesid. 

Täna mina arvan, et eks ma vist üks tüütu vastuvaidleja ja tõenõudja olin. Õigusteaduskond sõnakasutuses oleks muidugi kindla peale minek olnud... mitte et ma sinna õppima oleks läinud. Aga klassijuhataja oli reaalainete õpetaja, vist füüsika.

Lõpetuseks ütlen, et olen õppinud kahes koolis Pärnus ja kahes Tallinna keskkoolis, aga ühelgi klassi- ega koolikokkutulekul ma käinud pole, ja pärast seda, kui kursusevanemast kursavend elust lahkuda otsustas, pole meil neid kokku saamisi ka enam olnud. 

Sellised muti meenutused.

Lisaks tänane  päevapilt. Enne suure lume tulekut vedasin kõik mutimullahunnikud aiamaale või ajasin laiali... aga täna, üllatus-üllatus. 

26.11.23

...

Mitu numbrit peale koma

 ...

Ühes selle nädala mälumängus oli küsimus 14. märtsil tähistatava tähtpäeva kohta, millel on seos Kreeka tähestikuga.

Ma ei tea, kuidas see mul järsku kuskilt ajusopist välja kerkis, ju päkapikud tulid appi ;) 

Pii päev! 

Kes siis piid ei tea! 3,14 ... nii et 14. märts, mida mõnes piirkonnas kirjutatakse 3/14, on väga loogiline kuupäev. 

Guugeldasin ja täiendasin Wikipedia abil teadmisi. Loodetavasti jääb meelde, et pii päeval on oluline pirukaid (pie) süüa.

Aga nüüd kohe kontrollin, mitu kohta peale koma mul arvust π meelde jäi ;) 

20 kohta... oleks ju hea tulemus küll!

3,1415 9265 3589 7932 3846

Kontrollisin ja parandasin... üks viga oli sees :( 

Kui nüüd keegi arvab, et mul on miski eriline numbrimälu... No ei ole! Mul on lihtsalt suur suguvõsa ja väga paljud sünniaastad on meeles. Tuli vaid inimesed ritta seada ;) 

....

Päevad tähistamiseks

 ...

Uudishimupäev on Vabariigi Presidendi algatus aasta tagasi 17. novembril. Pole just pika ajalooga ega massidesse juurdunud, aga kõlab hästi.

Nüüd takka järgi, päris raske on Päevapilt nr 112 päeva teemaga kokku viia, aga kui pingutada, siis midagi kuidagi ehk ikka.

Pole tingimata tarvis suurelt ega pidulikult.

Igaüks saab küsida just seda, mis talle meeldib.

Küllike võiks muinasjutu kirjutada, tal tulevad need kodukandilood hästi välja.

Mina käisin lihtsalt kõndimas, õhtul naabrinaiselt küsisin, mis kokkuhoiupoliitika tal seal teeääres on.

17.11.23

...

Aga päevi oli teisigi.

19. november oli Rahvusvaheline meestepäev.

Üks põhieesmärkidest: tunnustada meeste panust ühiskonda, abiellu, pereellu...

Ma siis tunnustasin: tegin abikaasale pannkooke. 

19.11.23

Aitäh tütrekesele, kes päeva meelde tuletas ;)

...

Aga 21. novembril oli rahvusvaheline televisioonipäev.

Siia sobib pilt meie pere televiisorist, aasta siis oli 1975. 

Seltskond teleka ees on täiesti juhuslik ja üksteisele võõrad.

Kokku sattusid lihtsalt ühel pühal üritusel.

Aga tänu selle tähtpäeva märkamisele 21.11 jäi mulle raadiost kõrvu küsimus, kust on pärit sõna televisor. Kõik muidugi teavad, et sõna tele on tulnud kreeka keelest ja tähendab kaugele, sõna vision aga ladina keelest... visio ja nägemine. 

Nii lihtne see ongi... mitte et mina oleks küsimusele kohe vastata osanud ;) 

....

Tehniline taip

 ...

See on midagi sellist, mida mul ei ole. 

Läbi aegade on arusaamine tehnikast olnud nigelavõitu. Isegi autoga sõitmisest ei hooli, kuigi kehtivad load mul on. 

Ja see, kuidas on võimalik, et telekas pilti näitab, on mul algusaastatest alates arusaamatu olnud. Algusest alates selles mõttes, et meie koju tuli telekas 1960ndate lõpupoole, enne mingit Eurovisiooni. Pakun, ehk oli see 1967? Kui esinejaid vaatasin, siis nimi Vicky Leandros tuli küll väga tuttav ette. 

Teda oli nüüd üle pikkade aastate põnev vaadata ja kuulata. Et kõigepealt nimi tuttav ja siis laul.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ikka kodusest tehnikast.

Paar aastat tagasi tekkis tahvlil tõrge, aku ei allunud laadimiskäsule. Mõnikord tuli paari tunniga vaid mõned loetud protsendid juurde, samas mõnikord aga käitus korralikult, paar tundi ja aku täis. 

See mõjus väsitavat. 

Kunagi polnud kindel, ja mõnikord oli kiire. 

No ja siis ükskord poja katsetas uue juhtmega, see toimis. Uus juhe oli silmale ka ilus, roheline tuluke vaatas vastu, kui laadimine öisele ajale juhtus.

Kaks aastat hooleta, oli vana viga tagasi: mõnikord laadis, mõnikord mitte. Ju olen mina liig vägivaldne tehnikaga ümber käimisel, miks muidu need jamad. 

Mõtlesin siis, et ostaks uue juhtme, saaks normaalset elu edasi elada. Kui eelmist korda meenutada.

Äris oli leti taga kena, tegus ja osavõtlik IT poiss, tema oli päris kindel, et mul ei tasu oma raha (9.50) raisata, katsetas kohapeal mu kaasa võetud juhet, tundus ok olema. Kinnitasin, et kodus sama, mõnikord on, aga mõnikord ei ole. Enamasti ei ole, aga kui on, siis olen selle paigaldamisega enne palju vaeva näinud.

Tema hoopis soovitas lasta tahvel üle vaadata, andis isegi aadressi, kust abi võiks saada. Ütlesin küll, et usuks teda 100 %, aga mul kogemus, mis paneb kahtlema.

See oli kohalikus väikelinnas nädalat paar-kolm tagasi.

Juhe jäi ostmata, aga remondi-abi ka otsima ei läinud. Kodus katsetasin natuke, et kumb juhtmeots siis tegelikult jukerdab, kas tahvlipoolne või see, mis  laadijasse panen.  

Paari päevaga oli asi kindel: ei ole see ots, mis tahvlisse torgatav. Laadijat ennast ma ei kahtlustanud, mul pulsikella laeb  probleemideta.

No igatahes, eile, kui Tallinna minek, pistsin probleemse juhtme jälle kotti. Et lähen ja ostan uue.

21.11.23

Noormees letis küsis kahtlevalt, et miks ma juhet kahtlustan, näeb nii uus välja. Aga enam ei lasknud ma end mõjutada, ütlesin, et asi on testitud ja otsus tehtud. Aga ostan ainult siis, kui alla 10 euro maksab. No maksis 10.90.... nii et mingi järeleandmise ma siiski tegin.

Kodus panin uue juhtme laadijasse... kohe hakkas protsente kogunema!

Aga vana juhe on jumalast uus ja ilus, võin ära kinkida. Ehk aitab, kui kuskilt natuke tangidega näpistada, saaks ehk töökordagi.

Räägib mina, ilma tehnilise taibuta, aga niisama nutikas ;) 

...

Ei saa hakkama

 ...

Tänases Õhtulehes oli ilmekas lugu iseteenindusest. Kas valik või kohustus?

Autor toob välja mitu seika elust enesest. Vanahärra iseteeninduskassas kurdab, et poes saab veel hakkama, aga kinos on asi lausa lootusetu.

Lapsed, kel pangakaarti ei ole, ei saanud ka kinno, sest sularaha eest nutikassa piletit ei müünud, peale robotiga suhtlemise aga kino muud võimalust ei pakkunud.

Raamatupoes vanaproua otsis ja valis (tark inimene mõtleb juba jõulude peale), aga kui kassasse maksma läks, siis müüjannad ei lasknud oma jutuajamist segada. Et palun, iseteenindus on seal.

Proua oli viisakas, otsis riiulites õige koha ja ladus kauba tagasi.

Mina oleks letile jätnud ja minema jalutanud. 

Või kui eriti hea kaup, siis pigem mitte. Mina oleks suhelnud.

Esimene võimalus: tee hästi loll nägu pähe (mõnel see ehk ei õnnestu) ja ütle, et aparaadid on saatanast, mina neid ei puutu! Olen katsetanud, toimib! Loll nägu siis,  mida ma täpselt ütlesin, enam ei mäleta. Seda mäletan, et raamatupoes.

Toidupoes käin korra nädalas suure käruga, ja kui kaupa nii umbes 50 - 70 euro eest, jee ma siis iseteenindusse lähen. Ok, kui sel juhul makstes 5 - 10 % allahindlust saaks, siis ma ehk mõtlesin kõigepealt... aga tõenäoliselt isegi siis mitte.

Siit siis teine võimalus: seisa seal iseteeninduse läheduses (mõni töötaja seal ikka on) ja hakka omaette kõva häälega rääkima. Et mina pole mingi kassapidaja, mina ei oska ja mina jätan käru siia ja mina lähen ise minema. Loll nägu juurde tuleb alati kasuks ;)  

Jee ma neid asju tagasi laduma hakkan. 

Tundub, et ma kiusan kaupluse töötajaid? Võimalik. Aga ilmselgelt kiusab kauplus mind. Ükskord vist olen käru jätnudki, aga enamasti tuleb mõni töötaja kassasse. Kui tõesti vähe kaupa, siis toimetab mu kaubaga iseteeninduses, kui rohkem, meeldib neile ka päris kassas kaup läbi lasta. 

Masinad tagavat kokkuhoiu? Kindel see. Aga mitte minu pealt! 

Olen varemgi oma streikimisest kirjutanud. 

Aga mitte ainult nutikassas, ma ei saa muidu ka enam hästi hakkama. Järsku on tunne, et enam ei oska jäätmeid sorteerida. Vanasti teadsin, et vanapaber läheb sinisesse kasti. Nüüd seisin ja vaatasin ja mõtlesin ja ei suutnud otsustada. Kas ma võin oma vanad ajalehed siia panna või pigem mitte?  

Aru ma ei saa, kas lugemisoskuse puudumine või ealised iseärasused.

Viskasin siiski kasti, aga lapselast hoiatasin. Lehed ju kõik nimelised, kui selgub, et vale kast, siis tema sukeldub ja sorteerib välja!

Täna kritiseeris Rein Sikk Vikerraadios ühis-saunade kinni panemisest ja selle tegevuse kummalist põhjendamist... Et kellele neid vaja on, seal käivad ainult vanainimesed! 

Rein Sikk, suur sauna-aasta propageerija, oli päris turris... aga siiski positiivne. Kolm kahtlast kohta nimetas, kus avalike saunadega pigem jätkatakse. 

Nagu näete.. kõik puha vanainimeste(ga) mured.

Ei saa hakkama!

...

Jagatud numbrid

 ...

Mulle numbrid meeldivad! Miks mitte jagada ;) 

Selline lühike sissejuhatus seekord.

Kui ma teen selle aasta jooksul veel vähemalt 20 postitust, siis määran endale preemia: see oleks mu blogi 15 eluaasta rekord. Tasub pingutada!

Pühapäeva õhtul üritasin ka... pingutada.

Saates "Ma näen su häält" läks mul ennustamisega suhtkoht hästi. Olin Laulukirjutaja, kes Hanna-Liina Võsaga lõpuks duetti laulis, oma lehel lauljaks arvanud, samuti nagu Numbrimehe, viimase väljalangeja, kes tõesti ka hästi laulis. Kolmas, kellele kohe saate algul plussi panin, oli Noorpoliitik. No tema ei laulnud! Mu meelest poliitikud nagu muidu ikka laulavad! Kirjutavad raamatuid. Luuletavad. Või teevad niisama tsirkust. 

Aga pidin ju numbritest rääkima. Kui seitsmest kolm õigesti ennustasin, teeb see kõvasti alla 50%. Samas, keda mina lauljaks pakkusin, oli 3. Neist kaks laulsid.... mis teeb ligi 70%. Nagu polekski kõige lootusetum. 

Siiski, saatesse ma ikka ei kipu! 

Mul koduski tegemist küll.

Päevapilt 14.11.2023

Projektis Päevapilt on lüngad sees, aga pole hullu. Kuna mu pisipiltidel mõnikord kuupäev tagaküljel puudub, siis minu valikuline mälu ja mõtlemine suudavad selle kindlasti nii tuvastada, et projekt ikka katkematu oleks. 

27.10.23

Ega neid puuduvaid pilte eriti palju pole, mingi klõpsu teen peaaegu iga päev. Ükspäev näiteks roomasin kempsus torude piirkonnas ja üritasin hiireauku pildistada. 

Aga mul vist jälle kipub jutt metsa minema .. numbreid ju tõesti ei olnud. Või kui, siis see 1 hiir, kes lõksuga kätte õnnestus saada. 

Kui kodustest tegemistest rääkida.

Ma olen ju väikest viisi raamatupidaja ka. Kirjutan üles sissetulekud ja väljaminekud. Kunagi abielu alguses tegin seda, aga kui nägin, et väljaminekud olid pidevalt suuremad kui sissetulekud, kadus huvi ära. Hakka veel pärast selgitama, kust see lisaraha tuli! 

Nüüd, kus ma enam tööl ei käi, olen rahaasju juba mitu aastat kirja pannud. Väga tore hobi, ja odav ka, need mõned kaustikud pole märkimist väärt.

Ma olen täpselt 323 nädalat oma RAHA MAHA - MAHA RAHA raamatusse kõik ostud, ka vähe olulised, kirja pannud. Tundub mõttetu? Kui tõtt tunnistada, siis mulle ka! Aga igatahes palju sisukam, kui nõude pesemine, tubade koristamine või ahjude kütmine. Numbrid mulle meeldivad, nii et väike vaheldus igapäevatöödele ;) Ja nüüd on mul mitu kausta, kus palju-palju numbreid sees. Mõnikord lehitsen, tore ju vaadata, kuidas numbrid järjekindlalt suuremaks lähevad. Elektriarved näiteks.... aga mitte ainult. 

Aga tore on ka avastada, et on numbreid, mis ajale vastu pannud või isegi pigem kahanenud. Näiteks? Kuu aega tagasi ostsin kaasale poest õltsi, tema lemmik, Saare Taar. Maksin 1.49 purgi eest, pluss taara hind juurde. Kui nüüd kahanemisest rääkida, eelmise nädala poeringil ostsin ka seda Saare Taari, maksis ainult 1.20, ja seda koos taaraga. Lihtsalt tuleb märgata!

Projektide juurde tagasi tulles... üks hakkab läbi saama, kuskil jaanuari algupoolel alustasin oma päevaraamatuga "Minu lobisemise koht", eile tegin sissekande nr 305. Ma ei viitsi praegu arvutada, kui suur % projektist läbitud on, aga nii umbes 1/6 on veel ees. Siis võivad järeltulevad põlved kunagi välja anda mu eluaastaraamatu. Mitte et see eriti huvitav on, lihtsa inimese igav elu... samas hea võimalus midagi sugulastele kinkida. Kõik loevad põnevusega, kas nemad ka sisse on kirjutatud. ;) 

Veel ei ole... aga ma peangi sellele mõtlema! 60 päeva veel ees! 

Kiiresti pean mõtlema, sest aeg läheb ruttu.

Mitte ainult päevad.

Täna on isa 10. surma-aastapäev. 

Aga surmast vist ei ole hea komme rääkida. 

Eile oli FB vanade fotode grupis postitus, kus foto lähedase inimese matustest aastal 1961, ja kohe oli näppu viibutav kommentaar all. Et selliseid pilte siin küll näha ei taha. Taevas hoidku, pane siis silmad kinni, mitte ära süüdista adminne, et nad oma tööd halvasti teevad. 

Olen oma Päevaraamatusse just äsja kirjutanud "... keegi ei sure lõplikult enne, kui on veel elus ükski inimene, kes teda elavana mäletab " (Jaan Isotamm, "Undi-jutud", lk 116).

Mina mõtlesin seda pilti vaadates hoopis, et minu isa oli mulle antud 50+ aastat kauemaks.

Sellised lood siis, ma ei tea, kas mul õnnestus igasse lõiku number sisse kirjutada, aga on nagu on.

Paar numbrit tuli veel meelde. Mul on nüüd kolme kuu jooksul 10 luuletust välja kirjutatud ja pähe õpitud. Olen rahul! 

Ilusad luuletused ilusal paberil.

Tundub, et mälu on ka paremaks läinud ;) ... seda küll niivõrd-kuivõrd, eile ei suutnud jälle kaht nime meenutada, neid mis mälumängus "15 küsimust" küsiti. Üks oleks andnud 2 punkti (Lauri Hussar) ja teine 1 punkti (Evelin Samuel). 

Pilt tuli kohe silme ette, aga näe, nimi ei tule meelde!

Tean, et tean, aga meelde ei tule! Siis pole ime, et luuletusi lugedes ikka natuke spikerdama pean. 

Mõne salmi esimest sõna näiteks. 

Aga hommikul helistas sõbranna aastast 1963. Rääkisime 32 minutit. 

Polnudki juba tükk aega rääkinud... viimati 3. oktoobril. Et kus ma nii hästi mäletan? No kes siis aastakümneid kehtinud sünnipäeva ei mäletaks! 

Aga kui juba 3. oktoobrist rääkida... sellel päeval on lisaks 3 tuttavale sünnipäevale veel ka isa nimepäev. 

Mul lihtsalt on mõned numbrid mälu-kalendrisse kirjutatud. Peaasi, et nad seal omavahel segamini ei lähe ega tülli ei kipu!

...

Alavainu, Afanasjev, Unt

 ...

Nad lihtsalt ise tulid minu juurde.

Alavainu tuli tänu luulegrupile, see oli juba päris ammu, ehk kuu aega tagasi. 

Ma ei leidnud kodus ühtegi tema raamatut ega luuletust, aga just siis astusin läbi Uuskasutuskeskusest ja ilma oluliselt aega raiskamata (keegi ootas väljas autos) jäi silma ja sattus näppu.

ELA '87 ja ELA '88 '89

Kokku luuletusi rohkem kui sajalt luuletajalt.

Alavainult ka, mõlemas kogumikus.

Naljakas mõelda, et paigal ei püsi

aeg ühtki viivu, kas palu või käsi.

Ta täidab su päevad, ta tükib su unne,

sa tunned ta kulgu ka siis, kui ei tunne.

(1987)

Aga pähe õppimiseks võtsin hoopis teise luuletuse. 

Kuidas nüüd öelda... Päris peas ei ole, aga kui paar korda pilk peale heita, siis peaaegu et mälus olemas.

Sama kaua kui mälutrenn, täitis see luuletus mul teistmoodi aega.

November, hingedeaeg. 

Silma jäid saatesõnad. HR mälestuseks 10.03.88

See tekitas küsimusi. Nimi ja daatum. Kas lahkumine oli ette aimatav? Nii nad räägivad. Suur põleng oli peaaegu kuu aega hiljem. Või viga arvudes? Minu mõtlemises ja arusaamises?

Lugesin, kuidas ajakirjandus juhtunut kajastas, ja nii mõnigi rida luuletusest omandas tähenduse. Minu jaoks. Ma ei tea, mida mõtles luuletaja.

Aga nii ta kirjutas:

Mis täna teha tuleb,

tuleb teha täna.

Mis kohe ellu viia,

viia ellu kohe.

Kes ära kutsutakse, kutsutakse ära - 

see juhtuda võib otse

otsekohe.

...

Seepärast pole aega

ega viita - 

mis teha, tuleb teha 

kohe ära.

Sest keegi juba tassib 

halge riita 

ja keegi juba nutab

meie pärast ...

(1988)

Sest keegi juba tassib halge riita....

...

Aga Afanasjev ja Unt?

Ja hunt.

Nemad tulid mu öökapiraamatutena hiljem. 

Vahur Afanasjev "Hõbehundi laulud" 2020

Kirjutan ka hiljem. 

Kui kirjutan.

Poolikuid ootel teisigi.

....

Ajaloolised toidutegemised

 ...

Alustaks sedapuhku ämmast. 

Tema jagatud retsepti oleme Ritaga mõlemad kasutanud. Mul kahjuks pole õrna aimugi, mis aastal see kiri minuni jõudis, aga usun, et vähemasti 30 aastat tagasi küll. 

Ümber kirjutama ei hakka, ainult vajalikud koostisosad kirjutan siia, et kõik oluline materjal ikka olemas oleks.

Seened, porgand, sibul, tomat, toiduõli, äädikas. Sool, suhkur, pipar. 

Mu meelest Rita sel sügisel isegi tegi, käis veel spetsiaalselt selle pärast metsas seenel. Oleks mul siis retsept meeles olnud, oleks ehk ka seenele läinud.

Vana-Marta seenesalat siis.

...

Kui vanuse järgi, oleks pidanud hoopis vanaema retseptist alustama, ainult sellel polnud pühendust juurde kirjutatud, usun, et retsept jõudis minu kätte alles vanaema igavikuteedele minemise järgsel ajal, 1995 või hiljemgi. 

Tõenäoliselt kasutas tema seda retsepti hoopiski varem, aga ikka ka nõuka-aja kitsastes tingimustes.

Koostisosad: sai, munad, piim, tomat. Sool.

Mina ilmselt teeks juurde seda röstitud tomatite variandi.

Tiiukese munahüüve saiakuubikute ja (röstitud) tomatitega.

Head isu!

...

Kolmas retsept, mis leidsin, on ema käekirjaga kirjutatud. Tema neist kolmest kodukokast kõige noorem... aga kõige varasem lahkuja. 

Nii et retsept ajast 35-45 aastat tagasi.

Jahu, piim, või, pärm.
Tomat, vorst, riivitud juust.
Maitseained ja maitsetaimed.

Õie pitsaretsept. Tegelikult kolmes variandis.

...

Oh neid mehi küll!

 ...

Hakkasin olulisi asju ajades tuttavale ametnikule tagasi helistama. Kena naisterahvas on, just hommikul helistas, küsis, selgitas ja juhendas. 

Aga vahepeal ilmnesid uued asjaolud.

Võtsin ja helistasin viimasele sissetulnud numbrile... hoopis üks meeldiv meeshääl vastas. Et "Tere Külli!"... enne kui ma midagi ütelda jõudsin. 

Siis mul muidugi plahvatas! Just see hääl oli eelmine helistaja. Meil oli kunagi pool aastat tagasi kokkulepe, et räägime edaspidi erametsa majandamise küsimustes. Nüüd ta helistas ja me rääkisime. 

Nii umbes tund või kaks tagasi.

No mul oli veidi piinlik... kõige rohkem selle pärast, et nii sümpaatne hääl, isegi mu nimi tema telefonis, aga mul ainult number, nimi ammu meelest läinud. Ei saanud seekord ka kirja panna, imelik küsida. Et tere-tere, helistasin tagasi jah, ütle oma nimi kah ;)

19.09.2023

Valerile oli palju toredam helistada.  Surmkindlalt teadsin, et tema on mul nime ja numbriga telefonis sees. "Tere, Valeri! Kas saaks solgiaugu tühjendust tellida?" "Eeee... mis mõttes?" küsis tema. Siis ma tundsin hääle ära. Ei olnud see Valeri, oli hoopis teine Valeri. Ka väga sümpaatne mees, ja nime ja numbriga mul telefonis. 

Polnudki temaga oma kümmekond aastat rääkinud.

Aga loo järeldus: on sul nimega number või nimeta number, ikka oskad ämbrisse astuda!

...

Laupäeval sai kino

 ...

Tõesti hea vahelduseks filmi suurel ekraanil vaadata! 

Kohalikus pealinnas on muusika- ja teatrimaja, küllap päris kinos on veel suurem ekraan, aga kuna kodus vaatasin viimati Jupiterist mingit seriaali, pilk tahvelarvuti ekraanil, siis laupäevane kino oli ikka kordades suurem.

Teaks mõõtmeid, arvutaks välja, kuimitu korda...

Mäletan, kui vanaemale Adamsonisse telekas osteti, oli arutelu, kas valida ekraan suurusega 2 postkaarti või 4 postkaarti. See võis 70ndatel äkki olla? Või veelgi hiljem. Peaks onu käest küsima, nemad sellega vist tegelesid. Igatahes tulemus oli märkamist väärt. 

Punane ja 4 postkaarti!

Suveks viidi teler maale, kuigi elektrit tol ajal seal ei olnud. Elekter tuli nende maakodusse tunduvalt hiljem, siis kui onu nr 3 seal toimetama hakkas, 90ndate algupoolel. 

Aga vanaisa oli tehnikainimene, kuigi elektrit polnud, oli majas valgus sees. Minu ajal laaditi aidas mingeid akusid, ema nooruses kasutati tuule energiat. Aga isegi petrooli-lampi mäletan.

Vist märk sellest, et majas on elekter sees? 

Pean Ennult küsima...

Kui nüüd ekraanide juurde tagasi tulla... minu tahvli ekraan on vast 2,5 postkaardi suurust, mis on ilmselgelt väiksem kui oli seda vanaema televiisori oma. 

Kinolinast rääkimata. 

Ah et mis kino laupäeval sai? 

"Vigaseid pruute" käisin vaatamas. 

Oli küll natuke teistsugune kui mina viimasest lavastusest mäletasin, aga ehk just selle võrra ilusam ja lõbusam. Vahepeal läks isegi silm märjaks... aga see võis olla ka muudest meeleoludest.

...

Minevikku kadumas

 ...

Minevikku on kadumas inimesed, kes tundsid inimesi, kes on sündinud ülemöödunud sajandil.*

Mina olen see, kes natuke teab ja mäletab. 

Saaremaa vanaema... tema sündis 1893. aastal. Elas pika elu, suri aastal 1984.

Tema mehe tapsid venelased Kuressaare lossihoovis 1941. aastal, teda ma tean, aga ei tundnud.

Emapoolne vanavanaema (sünd 1878) suri Rootsis 1968. aastal, aga temaga ma ei kohtunud.  

1968

Mina olen temaga ainult kirja teel suhelnud.

Rohkem nagu ei mäletagi üle-eelmisest sajandist inimesi. Küllap mõned kokkupuuted olid, aga mälestusi ei ole.

Küünal aknal kaugetele esivanematele.

 ...

* Kuskilt silma või kõrva jäänud lause

...

Surmast ei räägita

 ...

Sain vasta näppe, kui luuleklubis teemasse "Haiku, pähe õppimiseks" otsustasin oma haiku sisse tuua. Foto sobimatu, haiku sünge, ja üldse, see pole see koht, kus omaloominguga esineda. 

Ei vaielnud vastu, jutt jumalast õige. Ega ma mõni luuletaja ei ole, et tuntud haiku-autorite (haikuistide) kõrvale end sätin. Korjasin kiiresti vaimusünnituse kokku. 

Aga ega siis väärt kaupa saa kaotsi lasta minna ;)

Selline sissejuhatus siis. 

Mu blogipostitusi iseloomustav tunnus: pikaleveninud sissejuhatused. Aga proovigu keegi kritiseerida!

Ma ikka veel... juhatan sisse.

Sügis on sattunud mitmete lähedaste inimeste igavikuteedele mineku ajaks. Ema ja isa surma-kuupäevade vahe on 17 päeva (ja 21 aastat), äial-ämmal 5 päeva vähem kui 31 aastat. Oktoobri lõpp - novembri algus mõlemas peres.

Aga surnuaeda tuleb sügis juba varem. Kui poest kanarbikud ostsin, mõtlesin sellele. Et mitte kalender ei pane aega paika. 

Sealt mu haiku tuligi.

Kanarbik haual

annab märku suvele:

sinu aeg on täis.

25.09.2023

Või on tõesti nii, et surmast ei tohi rääkida?

Ei räägigi ju. Mõtlen neile, kes lahkunud.

Täna on hingedepäev. 

Küünal annab märku kõigile, kelle lähedus kunagi nii oluline on olnud.

Ei ole nad nüüdki kadunud ega kaugeks jäänud. Koos oldud aeg paar-kolmkümmend aastat tagasi oleks nagu just alles olnud.

...

Igaks juhuks

 ...

Mul on igaks juhuks 2 paari prille. 

Loen korraga kahte raamatut. 

Kotis on kaks pastakat. 

Pangakaarte on kaks tükki. 

Sokke ostan samuti, ikka igaks juhuks, kaks paari korraga. 

Kõik selleks, et kui üks kadunud, siis teine ehk käepärast. 

Prillipühkimise lappe on ka kaks, üks sinine ja teine punane. Tumepunane ;) 

Olin kindel, et ühe lapi pistsin käekotti, kui kodunt tulema hakkasime.

Eilne ilmateade lubas ilusat ilma, seepärast vist hakkasingi kotist oma olulist klaasipuhastuskaltsu otsima. No auto aknast oli jumalast hall väljavaade. Ehk on prillides viga?

Mida ei ole, seda ei ole. Abivahendit prillide puhastamiseks siis.

Aga, aga... midagi ma leidsin. Kahjuks ei saanud oma rõõmu roolis istuva kaasaga jagada. Mida ta minust arvaks!

Leidsin kilekotis ühe nutsaka. Lähemal vaatamisel meenus. Olin paar nädalat tagasi omale uued trussad ostnud, kotti pistnud. Ja sinna unustanud.

Nüüd vähemalt tean, kui kuskil küla peal olen ja puhast pesu vaja on, kust otsida. 

Las nad pealegi olla Rieker-käekotis (kasutusel olevaid käekotte on mul ka kaks tükki), igaks juhuks. 

Mine tea, millal vaja võib minna.

...