Kui nüüd loogiliselt mõelda

 ...

Vanasti oli mul loogika tugevam kui mälu. 

Nüüd?

Täitsa lepiks sellega, kui nüüd vastupidi oleks... aga looda sa! Ma ei hakka rääkimagi, kuidas nüüd on ;) 

Aga, kui nüüd loogiliselt mõelda...

Ikka mitu aastat on olnud nii, et bussiga poes käies silmaga hindan ja käega tunnen, kas jaksan poekotiga need 250 sammu koju kõndida. Toidukorvi hind on heal juhul 20 eurot, halvemal juhul 30 eurot, aga enamasti kuskil seal vahepeal. 

Täna jälle bussiga poes. 

Katsusin olla arukas ja korvi pigem kerges kaalus hoida, et äkki ei saa oma teeotsas maha ja samme tuleb juurde, seepärast tundus 40eurone arve veidi üllatav. Et midagi nagu pole korvis teistmoodi kui tavapärane, ei midagi uut ja hinnalist. Nojah, see 0,5 l Saare Taar kaasale oleks ju võinud jääda ostmata, aga ennegi ostnud, uut polnud selleski midagi. Ka siis mitte, kui silmaga vaadata ja käega katsuda. Pole nagu loogiline.

Aga muidu läks kõik hästi, tee oli sõidetav, buss graafikus ja bussijuht sõbralik. 

Ainult see värk, et loogika on lonkama hakanud...

Vaatan lumememme skeletti... pole ju loogiline, et selline äbarik püsti püsib!

...

Iseoma mõtted ja tundmused

 ...

Teistes mõistame täiesti ainult iseoma mõtet, iseoma tundmust.

(A.H.Tammsaare)

Tähtpäevakalendrisse lisandus uus tähtpäev, eesmärgiga väärtustada kirjanike rolli Eesti kultuuris ja ühiskonnas.

Eesti kirjanduse päev.

Tammsaare 145. sünniaastapäev. Klassikaraadios sai laupäeval kuulata meenutusi aastast 1958, kus kõlasid tema sõprade ja sugulaste mõtted ja mälestused.

...

FB-s Rahvakalender tegi ettepaneku suunata täna oma mõtteid ja tegemisi.

Mis on su lapsepõlve lemmikraamat?

Püüa täna olla oma lemmikkangelase moodi... 

(Kui lemmikkangelast ei ole, siis vali mõni tegelane vabas valikus... aga see on juba minu mõte. Lähen varsti ahjupuid tooma ja mõtlen ennast Krõõda rolli, kui ta kaevust kaelkookudega vett majja tassis. Eile Prillitoosis vaatasin saatelõiku, mis Vargamäel tehtud)

Proovi täna lugeda vähemalt 1 lehekülg.

Vaata mõne kirjandusteose ekraniseeringut.

Mine sõbrale külla ja vii kingituseks raamat.

Mõtle täna jõululuuletuse kirjutamisele. 

(Minu mõte... et sel juhul jõululuuletus, kui luuletus sõbrapäevaks juba kirjutatud on!)

Valik põhimõttel, et oleks omad tegijad.

Raamatud korjasin riiulilt, kuhu ilma toolile ronimata ulatasin ;)  

..

Kuidas suunata mõtteid

 ...

Kuidas hoida mõtetel silma peal?

Üritan sellega tegeleda, sest ega ma oma mõtteid eriti ei suuna ega kontrolli. Ehk peaks. Muidu päev otsa mõte liigub kuidas jumal juhatab. 

Mõnikord on see ülemõtlemine, ja siis kaasneb paanikahoog. Aga ma tegelen ka sellega.

Mõnes mõttes on mõttekas mõtteid jagada, kasvõi iseendaga. Mõni mõte võiks ju kauemaks meelde jääda! Kõige parem võimalus selleks on oma mõtted üles kirjutada, et hiljem lugeda saan. 

Nii saigi näputäis viimase aja mõtetest.

Kolmapäevane "Vanemuise" teatri Filmimuusika kontsert kohalikus pealinnas pani mõtted jälle muusikalainel liikuma. Vaatasin, kuidas lavatäis muusikuid (seekord jah laval, tavaliselt on orkester lava sügavikku peidetud, aga väikese teatri võlu, et nii suurt auku ei ole ;) oma muusikariistu valdasid ja neist helisid välja võlusid. Imetlesin dirigenti, kes suhtles nii orkestri, publiku kui ka solistidega. 

Kuna filmimuusika, siis lisaks sellele, et kuulasin, mõtlesin ka äsja vaadatud filmile "Annette". Üks olulisi rolle seal oli Dirigendil. Nii mõnedki episoodid filmis olid tema kanda. Ja dirigeermine... kui see oli paroodia, siis oli see hea paroodia. Kui see oli tema kui dirigent, siis tõusen püsti ja aplodeerin.

Samas, ikka hüppavad mu mõtted omatahtsi. Teatris mõtlesin ka. Kui mina veel noor olin (jee! ära sain öelda... või on see nüüd tänitamine?), ma ei mäleta, et oleks olnud kommet iga etenduse lõpus aplodeerimiseks püsti tõusta. Mitte et ma selle vastu oleks, kollektiiv laval tegi suurepärase kontserdi. Nii mõnigi teatrietendus on väärt, et kogu lavastusele püsti seismisega austust avaldada. Aga see on nagu saanud traditsiooniks, et nii kui etendus lõpeb, siis kestvad ovatsioonid ja saalitäis rahvast seisab püsti. Tegelikult, mul oli ka istmik veidi hell, aga mingi trots tuli. Et miks ma ei või oma kiitust või lugupidamist istudes avaldada. Tegelikult polnud probleemi, kontsert oli tõesti väga hea, ja juba etenduse algul kiitis lavastaja ja konferansjee Rasmus Kull kohalikku publikut. Mõtlesin, et see tal teksti sisse kirjutatud, aga kui ta küsis nimeliselt, et kas-kes fännklubist ka saalis on, hõigati ja lehvitati rõõmsasti vastu. Neil ühised eelmise aasta mälestused ja kogemused. 

Aga minul on mure, kui kunagi midagi eriti võimsat kogen, ei oskagi olla ja rohkem vaimustust välja näidata. 

Üks kaaslane pärast jagas oma muljeid, et väga hea kontsert, aga tema oleks tahtnud rohkem eestikeelseid laule kuulda. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult kõige võimsamana kõlas ka minu kõrvas, kui Saara Nüganen laulis "Su silmad on kurvad..." filmist "Mis juhtus Andres Lapeteusega*?"

Aga loomulikult olid nad kõik head, nii Uku Suviste, Hanna-Liina Võsa. Rasmus Kull. Ja Saara Nüganen. Ja filmide hulk, mille muusika kõlas, märkimisväärne.

No ja siis mõtlesin ma, et kõlada oleks võinud ka muusika "Annettest". Et see mulle rohkem meelde jääks, kuulasin ja vaatasin ööl vastu tänast filmi uuesti, otsast lõpuni. Kuna alustasin pool tundi enne südaööd, siis otsast lõpuni ootamatult õnnestus.

Tegelikult oli eile viimane järelevaatamise päev. 

* Aga tänast lehte lapates jäi silma pikk artikkel Paul Kuusbergist, kelle surmast möödus nädal tagasi 20 aastat, ja kes on kirjutanud romaani "Andres Lapeteuse juhtum".

Nüüd hakkan lehte lugema, pärast mõtlen edasi ;) 

...

Müstiline beebi Annette

 ...

Film silmale vaadata ja kõrvale kuulata. Raskem on mõistmisega.

Kui märgistama peaks, siis jään hätta

Rock-ooper?  Igatahes film täis muusikat.

Tragöödia või paroodia? 

Erootikafilm või kriminull?

Kohati kui muinasjutt.

Beebi Annette, ta pole sellest ilmast.

Vikipeedia ütleb, et muusikaline romantiline draamafilm. Tootjad maad: Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, USA, Jaapan, Mehhiko, Šveits

"Annette" oli 74. Cannes'i filmifestivali avafilmiks, Prantsuse lavastaja Leos Carax' 2021. aastal valminud kinoteos.

R oma kirjas andis märksõnad, et märkaksin, kui otsustan filmi vaadata. Eva ja õun. Adam, Jumala ahv. Banaan. Madu. Seks.

Pildi joonistasin mõned päevad enne kui kirja sain. Enne, kui filmi vaatasin. Aga midagi haakub.

Filmi sisu ümber ei räägi, ega ei oskakski. Filmi mõtte ja pisidetailide märkamine oli kohati keeruline, ühest korrast vaatamisest tegelikult ei piisa. Vähemasti mul. Ja nii mõndagi märkamist ei oska seletada. Õhku jäävadki küsimused, millel vastust raske leida. Kui üldse vastust on. 

Üht ja teist noppisin välja. Natuke lugesin juurde. Aitäh, et R otsa lahti tegi ja soovitas vaadata. Film on võimsalt tehtud... mida pole ka imeks panna, filmitegijate nimed filmi lõpus jooksid ekraanil oma 10 minutit. 

Homme veel järelvaadatav, võimalus ülevaatamiseks.

...

Kümme mõtet

 ...

Või kui täpsemalt, 10+/- mõtet.

Misiganes see siis tähendab.

Rohkem või vähem.

Positiivset või negatiivset.

Lihtsalt mõned tänased mõtted paberile kribatud.

Palju muusikat täis päev. Aga mitte ainult.

1. Hommikused uudised rääkisid plaanist saata 110 kaitseväelast missioonile Iraaki. 

28.02 saab 19 aastat päevast, kui Iraagis hukkus üks meie kooli omadest. Lähedane laps oli, eks ta oli lapseohtu ka siis, kui läks. 21 aastat vana. Teisest küljest, teod ei küsi vanust. Aga kahjutunne ja kurbus jäävad, pikka aega oled nagu unustanud, siis äkki midagi, mis tuletab jälle meelde. Tänane kuuldud uudis näiteks.

2. No ja siis ma kuulasin uuesti lugu, mis õe saadetud lingil ja mõned korrad kuulatud. 

Laul "Videvik", kontsert "Laulud sõdurile" 2015.

3. Ja siis mõtlesin, mis laul mind kõige rohkem läbi aegade on kõnetanud. Ema lauldud unelaulud, mis tegelikult olid lisaks unelauludele ka kõike muud. Näiteks tema noorusaegsed, millest osa tänaseks Kaunimate Aastate Vennaskonna repertuaaris.

Aga kui kohe ja ühte laulu pean nimetama, siis pole mul vaja pikalt mõelda. 

Tõnis Mägi ja "Sind otsides". Usun, et laul on kõlanud juba 1970ndate algusest, ja usun, et just sel ajal ta mu hinge puges. Puges ja jäi.

Miks mõte Tõnise peale läks... lihtsalt Youtube lõpetas Riho Sibula lauluvideo ja läks sujuvalt üle Tõnis Mäe paaritunnisele kontserdile. Minu lemmiklaulu ta ei laulnud.

4. Aga hommik algas hoopis teistsuguse muusikaga. Tegelikult juba eilne kiri, see oli nagu sissejuhatus. Ma ei oleks osanud filmi vaadata, kui R poleks mõned asjad lahti rääkinud.

Esimesed 40 minutit ma nautisin. Ja kuigi ette aimatav, tuli ikkagi ootamatult. See, mis edasi tuli. Praegu on film poole peal... aga päev pole veel läbi. Ja kolm päeva on Jupiteris veel lubatud, et saan vaadata. Ma ei tea, kas ma tegin õigesti, et edasise sisuga tutvusin, aga keerulised asjad tulebki mulle ära rääkida. Päriselus ka.

5. Ma ei suutnud otsustada, kas ma tahan minna koolitusele. Loomulikult ma tahan, aga talvised sõidud pole minu lemmikud. Äkki oleme lumevangis, mina või buss. Või rongid ei sõida graafikus. Mis iganes. Nii kaua mõtlesin, kui grupp sai täis. 

Tore ju, ei pea rohkem pead vaevama. 

Täna igaks juhuks kontrollisin, ehk on mõni koht vabanenud... no siis oleks saanud jälle edasi mõelda ;) Kampsuni loovõmblemise. Midagi väga loomingulist! 

Vabu kohti ei olnud.

6. Aga üks huvitav pakkumine tuli. Kruiis, kuid mitte tavapärane. Tallinn-Helsingi-Turu-Stockholm. Kolm pikka tegusat päeva, kaks ööd laevas, palju huvitavaid turismiobjekte... ja Suveöö unenägu. Ehk teeks broneeringu. Või mõtleks veel...

7. Täna oli Väino sünnipäev. Päev otsa oli meeles, aga tervitused saatsin teele alles õhtul. Tal palju lähedasi lähedal, nii et õnnesoove on jagunud kindlasti terveks päevaks. Sündinud 1940. Kui numbritest rääkida.

8. Vaatasin eile kaupluses tekke ja mõtlesin, et peaks endale uue ostma. Kohevama ja soojema. Aga pigem mitte poest, valik e-kaubanduses suurem. Täna, üllatus-üllatus, hakkas internet mulle igasuguseid tekke pakkuma. Udusuletekk, stressivastane tekk, talvetekk, alpaka tekk. Kahju, et ma mõttes hinda paika ei pannud, oleks ehk sooduspakkumisi ka tulnud.

9. Pilti joonistades ei mõelnud ma midagi. Või noh, kui jooned kuju hakkasid võtma, siis mõtlesin küll. Et huvitav, mis sellest lõpuks välja tuleb.

10. Kell 23.45 läksin õue kõndima. 500 sammu edasi-tagasi... tõin lehe postkastist ära. Kellaaega ei sättinud, kogemata sattus.

...

23.01.23

 ...

Ilusad numbrid ju. 2023. aasta 23. päev.

Korjaks siia nüüd 23 ilusat mõtet. Eeee... 23 on vist liiga palju. 

Mida aasta edasi, seda aeglasemaks ma muutun. Mõtlemine sealhulgas. 

Aga proovida ju võiks.

1. See oli paar päeva tagasi. 21.01. Oli kummaline päev. Palju päikest ja palju udu. 

Eriti huvitavaks läks, kui päike hakkas metsa taha vajuma.

2. Üle pika aja suutsin sundida end, fotokas kaasas, väikesele kõnniringile minema. 

Nautisin!

21.01.23

3. Pühapäeval vaatasin Anu saadet. Vau, millise hulga raamatuid üks lugemishuviline inimene on suutnud aasta jooksul läbi lugeda! Mul on hea meel, et mina oma loetud raamatutest pole nimekirja teinud, vähemasti ei saa arvutada, mitu korda vähem mina lugesin.

4. Naabrimehel oli sünnipäev. Ta nüüd ka peaaegu pensioniealine. Peaaegu selles mõttes, et need, kel sünniaasta 1957, said pensionile 64. aastaselt. Tema, paar aastat hiljem sündinud, peab pool aastat veel tööl käima. Eriti tore muidugi, et temast 5 nädalat varem sünnipäeva tähistanud A sai vaid 3 kuud kohustuslikku lisaaega. Võib võtta kui kompensatsiooni selle eest, et sünniaastaid võrreldes A nagu aasta võrra vanem oleks. Selle üle on läbi aegade ikka nalja visatud... et kes on noor ja kes on vana ;)

Kes pärast naerab, naerab paremini!

5. Kui juba sünniaastatest rääkida, siis selle aasta lõpus saab tähistada ämma sajandat sünniaastapäeva. Sündinud 1923.

6. Vaatasin saadet "Kõige parem kaaslane" ja mõtlesin, kui tegus või saamatu mina selles vanuses olin. Üks moment tuli meelde, võisin olla vast nii 18-19. Väikese seltskonnaga olime restoranis söömas, usun, et "Szolnokis". Arvata võib, et praad oli suht kallis, ja kahtlustan, et mulle tehti välja. Ma ei mäleta, kuidas teised sõid, aga minule sai selgeks, et ma ei oska noa ja kahvliga korralikult süüa. Nii kaua, kui igaüks omaette nosis, sain kuidagi hakkama. Aga kui jäin viimasena oma pooliku praega, teiste näod ootavalt mulle suunatud, panin noa ja kahvli käest ning ütlesin, et aitäh, kõht täis. Siiamaani mäletan, et paremad palad jäid taldrikule. 

Kahetsusega mäletan.

Seda ka mäletan, et teised ei suutnud mind mõista. 

Praegu mõtlen, kuidas ma nii saamatu sain olla.

7. Olin kaotanud kontakti kahe olulise inimesega, eile võtsin kätte ja kirjutasin. Oli ka põhjust. Head uut aastat!... Kass või Jänes, misiganes aasta ta siis eile algas. 

Jänes on kuidagi suupärasem, aga Kass kuidagi krapsakam. Ja kass kukub alati käppadele. Üks mu lastest on Kassi aastal sündinud. Numbri järgi mitte, aga ta lihtsalt jõudis jaanuaris enne ära sündida, kui Kassi aasta lõppes.

Täna sain oma kirjale vastuse. Üks kahest on nõus minuga ikka veel suhtlema! Ilmselgelt märkimist väärt!

8. Temaga seoses tuleb mulle ka aastakümneid vana lugu meelde. Poiss käis koolis, ükspäev tuleb märkusega koju. "Teie pojal on raskusi vene keele hääldamisega". Isa, kõrgkooli õppejõud, kirjutas kohe päevikusse omapoolse märkuse. "Minul samuti". 

Ja allkiri. 

9. Kui nüüd nimedest rääkida.

Ma vist muudan oma kirjutaja-nime. 

Tegelinsky. 

-linski on liiga venepärane lõpuliide. 

Aga juhusõna tädilinski ja raamat "Tädi hakkab tuuleloheks" tunduvad  humoorikad. 

10. Nimi nimeks. Kes ei tahaks näidata teistele oma imelist tulikuuma bikiinikeha? Siin näiteks neiu K näitab enda oma. Aga ma vaatasin hoopis etv2-s üht dokumentaalfilmi kunstnikust ja feministist Mare Trallast. Ausõna, palju huvitavam oli, mis sest, et tema keha oli teistmoodi kõnekas, pigem jahe kui tulikuum.

11. Kui nüüd näitamisest rääkida. 

Mul on pisipildid väljas Jäneda raamatukogus. 

See pole mu eesmärk, aga juhtus nii, ja tore on, et juhtus. Näitus "Vähem on rohkem". Jäneda loss on imepärane koht ja raamatukogu sealsamas väga mõnus ja hubane paik.

Minu pildid on tavapäraselt minupärased. Aga-aga... kui ma muidu heameelega jagan oma pilte, kellel aga soovi on, mõnikord isegi neile, kes ei soovi, siis ükskord juhtus nii, et minult telliti! Pilt. Kingituseks. Kogemus oli huvitav. Pidin mitu tükki valmis tegema, enne kui tulemusega ise rahul olin. Kujunduse ja raamiga. Pildid ikka tavapärased.

...

23 oli tõesti liiga palju. Edaspidi piirdun kümnega. Hea mõte ju, korjata kokku mõtteid. Ei pea olema ilmtingimata ilusad.

Elul on ka pahupool.

#10+/-mõtet

...

Aga see pole veel kõik!

Punkt 12 tuleb ka!

Kel 23.23 (täitsa juhuslikult) läksin ja tõin kuurist homsed ahjupuud tuppa.

Punkt päevale!

...

Tali tuli tagasi

 ...

Tuleb tõde tunnistada, nüüd on meil talvega tõsi taga. Bussjuht koduses teeotsas enam  maha ei luba, et teeolud viletsad ja graafik hingab kuklasse. 30 aastat pole ilm sellist takistust teinud, ju siis on erakorraline talv. 

Sahk käis öösel, aitäh sahamehele, tegi minu töö kergemaks. Möödaminnes lükkas teeäärsed mutimullahunnikud kõik kasutamiskõlbulikuks. Kevadel panen sinna kartulid.

Öösel oli jänes käinud ja lumememme nina nahka pannud... Lumememm sai uue nina, kui kaob, süüdistan järgmisena oravat. Vaevalt et jänes käbist huvitatud on.

Mõned lapsukesed ei saanud eile kooli, sest voolu polnud. Lohutuseks anti kodutöö: lumememme tegemine.

Ühe tegi Maibritt ja teise Pärtel.

Et nüüd selle memmejutu otsad kokku tõmmata, joonistasin täna ühe pildi ka. 

Memmed lõpetavad, aga jänes nurgas ütleb, et Hiina kalendrile tuginedes saab ülehomme tähistada Jänese aasta saabumist. 

On, mida oodata.

...

Lumememmepäev

 ...

Ilmselgelt olulisem kui mistahes muu rahvusvaheline päev jaanuaris. 

18. jaanuaril siis.

Aga mitte igal aastal pole võimalik päeva lumememmede tegemisega tähistada. Isegi täna, hoolimata jaanuarikuistest soojakraadidest, polnud seda õnne igaühel. Kaupo näiteks näitas hoopis pilti mudamemmest. 

Mina võtsin end kokku ja tegin ära! Õnneks meil veel lund on. 

Tegelikult olen iga aasta ikka üritanud, aga kui nüüd pilte otsima hakkasin, selgus, et enamik memmesid, mis leidsin, polnud üldse mitte minu kätetöö.  Isegi mõned pildid mitte.

Aga tänase päeva märgistamine sai tehtud! Nii memm kui pilt!

 

Õhtul käisin veel ja tegin iluoperatsiooni. Nüüd on memm ninakas.

Huulte  vormimine ja värvimine jääb homseks ;) 

Kui ta selleks ajaks ära pole sulanud!

...

Aga kõige vanem lumememmepilt, mis leidsin, on aastast 1971 või 1972. 

Luban, et sel aastal ma seda Aarele enam sünnipäevaks ei saada ;) Kaua võib!

...

Tegelikult, lumememmed ja lapsed kuuluvad kokku.

Isegi kui memmele mõni vallatu täiskasvanu näo ja kuju on vorminud! 

Mitte mina! Kahtlustan naabritüdrukut.

2009

...

Eelmise talve memmed lähematelt ja kaugematelt naabritelt.

...

Memmemeister Mirt ja tema lumememmed.

...

Mõned oma memmed leidsin ka.

Selline lugu nende memmedega!

...

Päevad läevad

 ...

Veel päevad läevad. 

Veel hallust täis maa.

Veel raagus on puud.

Veel pikad on ööd.

Veel nukrus on hinges.

Laul selline, täna jäi silma ja kõrva.

Vaatasin välja, kas tõesti on asi nii hull.

Nojah, ega kiita pole midagi. 

Veel, kuigi külmad on tuuled

Kevadet kuulen ma kaugusest.

Veel pole sinine taevas

ja maa on kui vaevas.

Ma ootan veel.

No just! 

Ikka ootan. 

Aga täna on ülemaailmne lumememmepäev, ja seda kavatsen tähistada. Lund õues on piisavalt, peaasi, et päev enne otsa ei saaks!

Ma olen üldse tubli tähistaja. eile näiteks tähistasin kunsti sünnipäeva. On ikka huvitavaid ja kummalisi tähtpäevi jaanuaris. 

Suure kunstini ei jõudnud, aga joonistasin ühe pisipildi. Minupoolne panus ;)

...

Võrdlemisi

 ...

Kõigepealt võrdleks näiteks ilma. 

Ilmast rääkides saab alati suu soojaks rääkida ;)

Olen ühe olulise ilma ära tähistanud. 

18.02.2011

Sellest talvest ka üks pilt. Kuupäevad küll ei klapi, aga ega ma kuupäevi ei võrdlegi. Võrdleks näiteks... lumeolusid? Või külmakraade.

Õnneks veel talve jagub, jõuab rekordeid purustada ;)

07.01.2023... -14°

Raha on ka võrdlemisi kuum teema. Eriti kui veel kellegagi või millegagi võrrelda saab.

Eelmise kuu kulude (alapealkiri arved) alla läks solgiaugu tühjendus, 65 eurot. Nüüd peaks olema kevadeni hooleta, nii umbes 4 kuud. 

Eile tuli Õhtulehe pakkumine, soodukaga. 64 eurot. See ka nüüd neli kuud hooleta.

Kui nüüd võrrelda. Ühest küljest, täitsa tasakaalus ju. Teisest küljest... nagu ikka veidi tasakaalutu. Või mulle lihtsalt tundub nii?

Ja siit edasi. Eelmine kuu maksin elektri eest ka nii umbes 65 eurot, seekord küll rohkem, aga pole hullu, ikka veel täitsa taskukohane. Kuu aega kulutatud ka, iga päev ja mitmel otstarbel.

Tegelikult üks number veel,  eelmisel kolmapäeval kulutasin 63 eurot, kolmes toidupoes kokku. Nädal saab täis, homme-ülehomme peaks uuele ringile minema. Õnneks on see küll teema, millega saab venitada. Nagu kästud, paari nädala hädaabi toiduvaru ju kodus olemas, aastavahetuseks varutust rääkimata. 

Aga kui kestvust vaadata, siis tegelikult jagus napilt nädalaks.

Et kuhu ma oma jutuga jõuda tahan? No selleni, et kõik on kenasti tasakaalus, ja ega siis võrreldamatut paremini võrrelda ei saagi.

Muidugi, võrrelda võiks ka sissetulekuid ja väljaminekuid, et kas tasakaalus ja kui tasakaalus.

No sissetulekud sel kuul ju suurenesid! 

41.39

Selline ilus summa, jääb hästi meelde! Üks number on onunaise sünniaasta, teine number onu sünniaasta.

Mulle muidugi oleks rohkem meeldinud, kui minu sünniaastaga oleks arvestatud ;) 

Ja ikka esimesel kohal!

...

Tühi-tähi

 ...

Kui midagi olulist pole juhtunud, on ka mitteoluline omamoodi oluline. Mis sest, et tühi-tähi.

Näiteks väljavõte kahekõnest Messingeris. 

Minu eilne ja tänane kommentaar.

Tegelikult, nüüd juba üleeilne ja eilne.

-14°

+14°

Ega polegi pikka juttu vaja, kes sai aru, see sai aru.  See, kes aru sai, kirjutas: "Sama siin. Ära hakkab tüütama". 

Vingest tuulest me ei rääkinud, ei saa ju kõik teemad korraga läbi lapata ;) 

Tuult jagub, juba kolmandat päeva.

Kolm on kohtu seadus!  Kolm päeva olen pühendanud kriminullide vaatamisele. Arvasin küll, et mina kui truu krimi-reede fänn, olen kõik võimaliku ära näinud, aga selgus, et sugugi mitte. Oktoobris-novembris oli neli osa "Chelsea detektiivi", mille olin mõttes järelvaatamise nimekirja pannud. Ja detsembris ,,Dalgliesh", kolm osa. No ei tea, miks ma neid otse ei vaadanud. 

Kõndimas pole käinud, kuigi paar päeva olen juba täitsa terve. Aga mulle ei meeldi, kui tuul mu ajusid jahutab. Kuula oma keha! Mingi hulga samme teen puid tuppa tassides, harjutused seljale ja sabale ;) Lund kühveldan ka, pärast venitan igaks juhuks selga, sest aastaid tagasi, kui kontrollimatult radasid sisse rajasin, olin pärast paar nädalat töövõimetu. Nüüd teen armastusega, vähehaaval. 

Vähem on parem kui rohkem... üks mu viimase aja elutõdesid.

Natuke olen joonistanud. 

Jõulukingiks joonistasin suurtele poistele, nemad on nii omad, et kannatavad mind välja, kõigi mu kiiksudega ;)

Kiiksuga (jänestega) pildid jäid pildistamata, need niisama katsetused.

Jänestega sokid läksid ka kingikoti sisse.

Suurtele poistele ;) 

... 

Lõpud ja algused

 ...

2022. aastaga on nüüd lõpp. 

Kogu moos... nagu ütlesid juba vanad eestlased. Või vähemasti ütles nii minu vanaema. 

Ma ei tea, kas see nüüd hea ütlemine on, meil kipuvad küll moosipurgid külmkapis päris kaua vastu pidama ja nii mõnegi põhja olen lõpuks lihtsalt lusikaga välja kraapinud ja jäätmemajandusse lisanud.

Aga aastaga 2022 on nüüd lõpp.

Kogu moos!

Sama saab öelda ka raamatukogude aasta kohta. 

Tänaseks on käes uue aasta neljas päev.

2023... ja liikumisaasta. Nii nad räägivad.

Eelmise aasta lubadustest, niipalju kui mul neid üldse andsin, oli lubadus lugeda rohkem eesti kirjandust. Rohkem kui eelmistel aastatel ja rohkem kui välismaist.

Ma siis ikka lugesin, mitte just hulgi, aga igatahes rohkem kui välismaist. Ilmselgelt lugesin ma vähem kui oleks tahtnud, kuidagi raske oli otsale saada. Ja aasta viimased laenutatud raamatud on mõlemad alles lõpetamata. Alustasin ühega, vahepeal panin kõrvale ja võtsin teise, et siis sujuvalt esimese juurde jälle tagasi pöörduda.

"Katrin Karisma. Minu ilus elu" on see esimene.

Ma pole mingi teadlik laenutaja, ei eeltööd ega nimekirja, kui raamatukokku lähen. Valikute tegemisel usaldan sisetunnet.

Karisma raamat jäi silma, otsus laenutada tuli hetkega. Enne seda kerkis mälusopist killuke minevikku: 1970ndatel sõitsin Tartust Tallinna ja täiesti juhuslikult istus bussis mu kõrval Karisma. Ta oli lõbus reisikaaslane, juttu jagus ja naerda sai. Millest rääkisime... ei mäleta. 

Nüüd on mul raamatu algus läbi loetud. Selline tore, positiivne ja paljude piltidega. 

Vahepeal tuli paus, lihtsalt sattus pihku see teine aasta lõpus laenutatud raamat. 

Mae Lender "Ma nüüd lähen".

Selle laenutasin samuti sisetunde mõjutused. Et tuttav autor, blogituttav. Suvehiidlane. 

Sattus pihku ja lugesin läbi esimese loo nimega Üks. Lugesin ja sain aru, et mina kui sihtgrupp on vale. Pealegi, teismeliste elu ja probleemid, need võivad mõnikord päris valusad olla, juba see Üks oli kergelt ebamugav lugeda. 

No ja siis, mina, kes üldjuhul kunagi lõppu ette ära ei loe, läksin sujuvalt viimase loo juurde ja lugesin läbi. Tänu sellele küpses ka otsus, et ei jäta raamatut pooleli, mis sest, et pigem noortele mõeldud. 

Nüüd, kui raamat peaaegu läbi, kohendan ka veidi oma hinnangut. Tõesti, omamoodi mõtlemapanev raamat teismelistele, kellel käsil ajavahetus. Hüvasti lapsepõlv, teretulemast täiskasvanute maailma! Aga päris kindlasti sobiv lugemine ka nende teismeliste emadele ja isadele, miks mitte ka vanaemadele. Või vanaisadele.

Nii pikk jutt sai kokku, tegelikult lihtsalt mõned lõpud ja mõned algused.

Head uue aasta algust!

03.01.2023... hommikuks oli lumi maas.

...