...
Otsisin internetist materjali küla kohta, kus pärit mu esivanemad. Ja sattusin lausa kriminaalsele ajaleheartiklile.
Ajaleht ja artikkel minevikust.
Kui soolaveo pärast tapeti randrüütlid*... Päewaleht 1938.
Rannarahvas tappis piirivalvurid ja uputas merepõhja. Toimus see veelgi kaugemas minevikus, juuni 1851.
Esimene juurdlus oli 9.juulil, kuulati üle terve küla rahvas.
Aga küla ise.
Päewaleht iseloomustab seda nii: igivana viikingite ja mereröövlite asula kitsal maasiilakal keset avamerd. Läbi põlvede on siinsed elanikud pidanud võitlust karmi looduse, aga ka ühiskondliku korraga. Kord, mis püüab suruda vaba randlase tegevust hariliku elu raamidesse. Vabal merel ja kehval rannaliival kasvanud looduslapsed ei kohku oma tegevusvabaduse nimel tagasi ka veretööst.
Kusagilt mujalt olen selle sama ajajärgu kohta välja noppinud fakte.
30.juuni 1851 tapsid soolavedajad Odakivi rannas 2 randrüütlit. Tapjad jäävad avastamata ja laibad leidmata. Kohtuprotsess kestab kolm aastat ja sellest võtavad osa enamik täisealisi külakodanikke.
1850. aasta revisjonikirjade järgi on külas 132 meest ja 153 naist, lisaks sõjaväelasi koos pereliikmetega umbes 10 inimest.
Uurimine jookseb mitu korda ummikusse. Kõigepealt on Hara külatüdruk M.Rüngas valmis tõtt tunnistama, kui talle kubernerilt linnas elamiseks pass muretsetakse, sest tagasi tema enam minna ei julge.
Randrüütlid võtnud rannast paadi ja pannud relvad sinna sisse, et vastu sõuda.
Passisid soolavedajaid.
Seal jooksnud juurde külamehed, kes randrüütlid kaigastega maha lõid, koos relvadega oheliku abil kokku köitsid ja eemal merel kivide abil põhja heitsid.
Tunnistaja on valmis vandega kinnitama, et soolapaadi tühjendamist külaelanike poolt nägi ta oma silmaga.
Juurdlusvõimud on kindlad, et neil on käes õiged andmed.
Esimesed Pärispealased satuvad sunnitöölise märgi alla. Kolm meest vangistatakse ja viiakse uurimise vanglasse Toompeale.
Kes seda teab, mis vanglas toimus, aga juba järgmisel päeval andis üks kinnipeetav üllatava tunnistuse, nimetades hoopis teised nimed, kes olla kuritööga seotud.
Nimetas 4 tapjat ja 2 pealtnägijat.
Hakati siis neid mehi otsima, aga kätte neid ei saadud.
Jälle külas uus ülekuulamine, ja kuna mehed kadunud, võeti ette naised. Sõna siit ja teine sealt, mõned nimed, mõned kuuldud jutud.
Võimud lahkuvad Pärispealt, aga ainult selleks, et Loksal ööd oodata ja siis ootamatult külla tagasi minna.
Seegi otsimine jäi tagajärjetuks.
Kohtul nüüd kaks täiesti erinevat tunnistust, üks, mille andis noor naine Maria Rüngas ja teine Kopli Joosepilt, keda M.R. süüdlaseks oli kinnitanud.
Kuusalu kirikuõpetaja avaldab arvamust M.Rüngase kohta: 34 aastat vana, mitte 29, nagu ta ise kinnitas. Kehvade usuliste teadmistega. Ja halbade elukommetega, ajab randrüütlitega ümber... aga sohilapsi tal ei ole.
Tunnistus, mis Marialt saadud, tundub kahtlane, seda enam, et mõnigi esitatud fakt kontrollimisel valeks osutub.
Mehed, keda oli Kopli Joosep Lolender nimetanud, tabati 1852. ja 1853. aastal, Madikse Volmar oli näiteks oma toa lakas, Madikse Jaan saadi kätte Soomes. Oma redus olekut põhjendasid nad hirmuga, sest haagreht ähvardas eeluurimisvangla ja peksuga.
Uurimine jookseb ummikusse, sest mõni, kes midagi rääkinud on, ei saa vannet anda, kuna on asjaosaline või selle lähem sugulane. Teised jälle löövad kõhklema, et täpselt ei mäleta.
Vankumatuid tõendeid napib ja ka laibad on leidmata, nii pääsevad süüdistatavad võrdlemisi kergelt. Väiksemate eksimuste eest (passita Soomes elamine, võõra passi kasutamine) määratakse Teedo Tõnisele ja Madikse Jaanile 60 kepihoopi pluss kõigi eriliste õiguste kaotamine. Vallavanem, kes meeste peidukohti teadis, vallandatakse. Enamik mehi vabastatakse kahtlusest süütõendite puudumise tõttu, Madikse Volmer Maalbergi surma tõttu süüdistus tema vastu lõpetatakse.
Toimikus on 531 lehte, sellest 350 kirjeldavad protsessi käiku.
Mis seal rannas siis tegelikult toimus?
Kes seda enam teab, aga jutud ju ikka liikusid.
Kuna Venemaal oli sool kõrge riigimaksu tõttu kallis, veeti seda salakaubana riiki sisse.
Saatuslikul laupäeval seisis üks soolapaat küla lähistel ankrus. Külarahvas sõitis oma paatidega soola saama, ja need, kes pärast lähemale randusid, said kokku paate passivate randrüütlitega (piirivalvega). Randrüütlid kaotasid oma elu, laibad uputati. Ja kuigi hetkeks olid kõik jäljed kaotatud, uhtus vesi hiljem surnukehad kaldale, kus nad sügavale liiva sisse said maetud.
Rahu nad seal pole saanud, rahvas räägib, et Odakivi kandis võib kuuvalgetel öödel hulkuvaid kooljaid näha.
Ei jäänud need mehed ainsateks.
31.07.1880 tapeti kohaliku piirivalve kordoni ülema poolt mõõgapistetega soolaveo viimase ohvrina Madjukse Toomas Maalberg.
180 aastat soolaveoaega hakkas lõpule jõudma, tegelikult asendus soolavedu piirituseveoga... aga see on juba teine lugu.
1881 toimus Pärispeal maamõõtmine ja talumaade krunti ajamine. Küla koosnes nüüd seitsmest allkülast, õuemaid kokku oli 77, Hauaneeme külas 6 ja Odakivi külas 12.
25-30 aasta jooksul tõusis elanike arv külas 500-ni.
Mõned faktid veel.
1843 said Pärispea küla elanikud endale perekonnanimed. Enamik neist rootsi keelest laenatud, nähtavasti Soome rootslastelt, kellega rannarahval tihedam läbikäimine oli.
Umbes samal ajal korjatud andmed näitavad, et hoolimata kooli puudumisest omab suur osa külaelanikest lugemisoskust.
Siis veel... rajati Pärispea telefoniliin piirivalvekordonisse Mähuotsas.
Samasse aega (soolaveo aja lõpuosa) jääb ka suur tulekahju külas (1837), milles põles ära 7 elumaja.
Selline lugu siis.
No ja edasi.
Kui uurida sugupuud.
Jõuame juurte juurde.
Minu vana-vanaisa Joosua Maalbergi (1874-1919) isa oli Toomas Maalberg (okt 1839 - juuli 1880)) ja Joosua vanaisa oli Wolmer Maalberg (surn. mai 1853)
Toomas Maalbergi vend oli Jaan Maalberg (1829-1877).
Madikse Volmer, Madikse Jaan, Madikse Toomas.
Nädalavahetusel on vanavanemate päev.
No ma ei tea, kas ma peaks seda lugu oma lastele ja lastelastele jutustama...
...
* Randrüütel - Vene keisririigi ajal Baltimaade randades tegutsenud ratsapiirivalvur, kelle peaülesanne oli ohjeldada salakaubandust (Vikipeedia)
...